Isemeelne, imemeelne

 

Ligi kolmkümmend viis aastat Kadrioru kunstimuuseumis töötanud Inge Teder ütleb, et oleks ennemini kaevu hüpanud, kui istunud kunstiametnikuna kuskil laua taga. Ta on üks neid õnnelikke inimesi, kes võib öelda, et on oma tööst rõõmu ja rahuldust tundnud, mis muidugi ei tähenda, et elu oleks kerge ja probleemideta olnud, eriti need 25 aastat, mil ta direktorina Eesti Riiklikku Kunstimuuseumi juhtis.

“Mulle on alati meeldinud kavandada suuri projekte ja neid ellu viia, ka ise näitusi koostada ja kujundada. Meenutan seniajani August Weizenbergi 150. sünniaastapäeva näitust ja mälestusõhtut. See oli emotsionaalne ja rahvuslik, tol ajal (1987) eestlastele nii tähtis. Missioonitunnet oli tookord vist rohkem kui praegu. Kolleegid ütlesid vahel, et Tederi teadmata ei tohi varblane ka üle lossi lennata. Olin valmis vastutust enda peale võtma, kuid pidin siis ka teadma, mille eest vastutan. Kui ma 1991. aastal otsustasin pensionile jääda, olin tõesti väsinud. Andsin oma töö rõõmuga noorematele üle.”
Pensionipõlvest, kui selle all mõelda, et elutöö on nüüd tehtud, ei tulnud aga midagi välja. 1991. aasta kevadel lõpetas Helene Kuma oma loengud Kunstiakadeemias ja Inge Teder kutsuti seda tööd jätkama. Nüüd loeb ta juba kümnendat aastat tudengitele tarbekunsti ajalugu ja naha- ning köitekunsti ajalugu. Samuti õpetab ta tarbekunsti ajalugu avatud akadeemias. Raamatute ja paberite all lookas kodusele töölauale osutades loeb Inge Teder üles ka ülejäänud käsil olevad tööd: “Trükikojast tulevad kunstiterminoloogia leksikoni poognad. Kadrioru kunstimuuseum tahab, et räägiksin nende ekspositsiooni tutvustavas loengute sarjas vene agitportselanist. Tegemist on nõukogude portselani ajaloo huvitava peatükiga, millest Kadriorus on väljas väike kollektsioon. Kõik see tahab natuke uurimist, agitportselaniga seostuvad ju mitmed 1920-ndate aastate põnevad kunstivoolud. Rahvusvahelisest Muuseumide Nõukogust (ICOM) astusin küll paari aasta eest välja. Omal ajal (1966—1998) andis aga ICOM-i töös osalemine väga palju. Käisin konverentsidel Argentiinas, Mehhikos, Pariisis, Moskvas, Hollandis jm.”
Inge Teder õppis Tartu Ülikoolis ühiskondlikult eriti umbsel ajal — lõpetas 1955. aastal. Ta mäletab, kuidas professor Vaga rääkis üliõpilastele vaikse häälega Wiiraltist (millest üks laborant kuhu vaja edasi kaebas) või kuidas ta ühel loengul endale pliiatsiga paljale pealaele koputas ja teatas nagu möödaminnes, et on suur impressionistide jünger. Nad said kõigest hoolimata hea hariduse: kui saabusid lahedamad ajad, ei olnud toonastel üliõpilastel mingit raskust mõista ja hinnata kunsti, millest neile omal ajal loengutel rääkida ei saadud.
Ehk peamine, mida Eesti Vabariigis oma akadeemilist karjääri alustanud õppejõud üliõpilastesse sisendada oskasid, oli valmisolek pidevalt õppida ning ennast arendada.
Üks suuremaid pensioniea rõõme ongi Inge Tederile olnud võimalus istuda kas või tundide kaupa raamatukogus. Enne kui hakata Kunstiakadeemias lugema nahakunsti ajalugu, võttis ta ette reisi Taani, kus oli parajasti suur köitekunsti näitus, ja istus nädal aega sealse tarbekunstimuuseumi raamatukogus ning fondides. Paari aasta pärast tundus, et peaks veel midagi uurima. Seekord sõitis ta Frankfurdi lähedal Offenbachis asuvasse Euroopa ühte suuremasse nahakunstimuuseumi ja vaatas ka Frankfurdis kõik huvipakkuva üle. Kosutav oli tunda saksa kolleegide ülimalt vastutulelikku ja sõbralikku suhtumist. “Minule on pensioniiga olnud igavesti põnev õppimise aeg,” ütleb Inge Teder.
...Kui Inge Teder 1957. aastal Kadriorgu tööle läks, oli eesti kunstis alanud huvitav muutusterohke aeg, mis kõige otsesemalt hakkas kajastuma ka muuseumi töös. Aga ka Venemaal hakkas samal ajal mõndagi juhtuma. 1966. aastal Moskvas toimunud Balti vabariikide kunstinäituse ajal avastasid nad koos Sirbi ja Vasara kunstitoimetaja Ressi Kaeraga akadeemik Kapitsa füüsikainstituudis vene avangardistide näituse (professor Rubinsteini erakogust).
Lepiti kokku, et näitus tuuakse ka Tallinna. Meie ministeerium ei teadnud midagi kahtlustada: ikkagi vene kunst ja Moskvast. Kui taibati, millega tegemist, oli juba hilja. Tänu isiklikele kontaktidele jõudsid Tallinna ka Bubnovõi Valeti rühma kunstniku Robert Falki tööd, mille nägemiseks seisti Moskvas ööd läbi järjekorras, ja Picasso originaalid Ilja Ehrenburgi kollektsioonist. Kui Inge Teder selleks nõusolekut küsis, tuli Ehrenburgilt suure selge käekirjaga kirjutatud vastus: “Jah, ma olen nõus.” Kirjanik suri varsti, kuid lesk täitis lubaduse ja nii võiski 1960-ndate lõpul näha Kadriorus ehtsat Picassot.
Peatselt korraldati Kadriorus ka esimesed väliseesti kunstnike Hermann Talviku ja Erik Haameri näitused ning VEKSA kaasabil suur soome kaasaegse kunsti näitus. Inge Tederi soov oli näidata Tallinnas ka soome kunsti klassikat. Kõik läks ladusalt, juba oli kataloogki tegemisel, aga siis helistati Helsingist ja taheti teada, millises valuutas tasub Eesti näituse kindlustusraha. Sellega lugu lõppeski.
Eesti oli neil aastail suure impeeriumi edumeelsete kunstnike tõotatud maa. Siia sõideti näitusi vaatama ja suheldi elavalt eesti kunstnike noorema põlvkonnaga. Kadriorus käis aastas keskmiselt 140 000 külastajat, koos filiaalidega pool miljonit.
Siinkohal tasub meelde tuletada, et Inge Teder sai direktoriks olles hakkama ennekuulmatuga: tema ajal asutati viis uut kunstimuuseumi. Need on Tarbekunstimuuseum, Niguliste vana kunsti muuseum, Adamson-Ericu ja Kristjan Raua muuseum ning kunstimuuseumi Kohtla-Järve filiaal. Viimase kohta ütleb Inge Teder, et Kohtla-Järve oli viimane piir, kus eesti kunsti vastu huvi tunti. Narvas öeldi, et kui tahate, siis tulge ja tehke. Nemad suhtlesid rohkem Leningradiga ja teevad seda praegugi. Aga Kohtla-Järvel korraldati palju sisukaid eesti kunsti näitusi.
Edasi arutleb Inge Teder, et kui oleks tema teha, korraldaks ta Rüütelkonnahoones järjest eesti kunsti klassika näitusi. Eestlased ei tunne enam Kristjan Raua, Konrad Mägi, Nikolai Triigi, Ants Laikmaa loomingut, aga ka näiteks Johannes Võerahansut, Elmar Kitse, Henn Roodet või noort Põldroosi. Kirjandusega võrreldes oleks olukord ju umbes sama, kui ei saaks näiteks Tammsaaret lugeda.
See, et Eestis tahetakse likvideerida muuseume ja raamatukogusid, on Inge Tederi arvates puhtalt meie rumalus. Maailmas, vastupidi, on tendents laiendada spetsiifilisi muuseume. “Kui Kultuuriministeeriumis arutati muuseumide tulevikuväljavaateid, kutsuti ka mind. Ütlesin otse, et nii ebaprofessionaalset kava, nagu meile seal tutvustati, pole ma varem näinud. Kõige amoraalsem on ässitada üks muuseum või raamatukogu teise vastu, lubades ühele toetust. Ning hämmastav küll, leidus neid, eriti raamatukoguinimeste seas, kes sellega kaasa läksid.”
Hiljuti arutati Postimehes, et muuseumid peavad võistlema veeparkide, arvutimängude ja muu selletaolisega, et pinnal püsimiseks olevat vaja publikut pidevalt millegagi üllatada. Selles on kahtlemata omajagu tõtt, ainult et Inge Tederi arvates ei pruugi üllatada ainult pauku tehes. Ta on üsna kindel, et Eesti publikut õnnestub üllatada kevadise Köleri näitusega. Tema enda viimase aja suuremaid elamusi on Metropolitani muuseumist New Yorgis. Ameeriklased üllatasid publikut Manet’ ja Goya loomingut kõrvuti eksponeerides. Sellega tõestati Manet’ huvi Goya vastu, millest ju varemgi on räägitud. Üllatada ei pruugi tõesti ainult pauku tehes.
Kui jaanuari algul Inge Tederit 70. sünnipäeva puhul õnnitleti, olid koos nii tema kolleegid-kunstiteadlased kui ka kunstnikud, kelle loomingut ta aastakümnete jooksul on suure missioonitundega tutvustanud ja kogunud. Kohaletulnuis tekitas lõbusat elevust, kui juubilar ütles, et muuseumis on hea vananeda, sest muuseumis hoitakse vanu asju. Usun, et veel parem on, kui jätkub huvipakkuvaid ülesandeid ja avastusi kord valitud erialal.

ELLE ANUPÕLD