Ligi kolmkümmend viis aastat Kadrioru kunstimuuseumis töötanud Inge Teder ütleb, et oleks ennemini kaevu hüpanud, kui istunud kunstiametnikuna kuskil laua taga. Ta on üks neid õnnelikke inimesi, kes võib öelda, et on oma tööst rõõmu ja rahuldust tundnud, mis muidugi ei tähenda, et elu oleks kerge ja probleemideta olnud, eriti need 25 aastat, mil ta direktorina Eesti Riiklikku Kunstimuuseumi juhtis.
Mulle on alati meeldinud kavandada suuri projekte ja neid ellu
viia, ka ise näitusi koostada ja kujundada. Meenutan seniajani August
Weizenbergi 150. sünniaastapäeva näitust ja mälestusõhtut.
See oli emotsionaalne ja rahvuslik, tol ajal (1987) eestlastele nii tähtis.
Missioonitunnet oli tookord vist rohkem kui praegu. Kolleegid ütlesid
vahel, et Tederi teadmata ei tohi varblane ka üle lossi lennata. Olin
valmis vastutust enda peale võtma, kuid pidin siis ka teadma, mille
eest vastutan. Kui ma 1991. aastal otsustasin pensionile jääda,
olin tõesti väsinud. Andsin oma töö rõõmuga
noorematele üle.
Pensionipõlvest, kui selle all mõelda, et elutöö
on nüüd tehtud, ei tulnud aga midagi välja. 1991. aasta kevadel
lõpetas Helene Kuma oma loengud Kunstiakadeemias ja Inge Teder kutsuti
seda tööd jätkama. Nüüd loeb ta juba kümnendat
aastat tudengitele tarbekunsti ajalugu ja naha- ning köitekunsti ajalugu.
Samuti õpetab ta tarbekunsti ajalugu avatud akadeemias. Raamatute
ja paberite all lookas kodusele töölauale osutades loeb Inge Teder
üles ka ülejäänud käsil olevad tööd:
Trükikojast tulevad kunstiterminoloogia leksikoni poognad. Kadrioru
kunstimuuseum tahab, et räägiksin nende ekspositsiooni tutvustavas
loengute sarjas vene agitportselanist. Tegemist on nõukogude portselani
ajaloo huvitava peatükiga, millest Kadriorus on väljas väike
kollektsioon. Kõik see tahab natuke uurimist, agitportselaniga
seostuvad ju mitmed 1920-ndate aastate põnevad kunstivoolud. Rahvusvahelisest
Muuseumide Nõukogust (ICOM) astusin küll paari aasta eest välja.
Omal ajal (19661998) andis aga ICOM-i töös osalemine väga
palju. Käisin konverentsidel Argentiinas, Mehhikos, Pariisis, Moskvas,
Hollandis jm.
Inge Teder õppis Tartu Ülikoolis ühiskondlikult eriti umbsel
ajal lõpetas 1955. aastal. Ta mäletab, kuidas professor
Vaga rääkis üliõpilastele vaikse häälega
Wiiraltist (millest üks laborant kuhu vaja edasi kaebas) või
kuidas ta ühel loengul endale pliiatsiga paljale pealaele koputas ja
teatas nagu möödaminnes, et on suur impressionistide jünger.
Nad said kõigest hoolimata hea hariduse: kui saabusid lahedamad ajad,
ei olnud toonastel üliõpilastel mingit raskust mõista
ja hinnata kunsti, millest neile omal ajal loengutel rääkida ei
saadud.
Ehk peamine, mida Eesti Vabariigis oma akadeemilist karjääri alustanud
õppejõud üliõpilastesse sisendada oskasid, oli
valmisolek pidevalt õppida ning ennast arendada.
Üks suuremaid pensioniea rõõme ongi Inge Tederile olnud
võimalus istuda kas või tundide kaupa raamatukogus. Enne kui
hakata Kunstiakadeemias lugema nahakunsti ajalugu, võttis ta ette
reisi Taani, kus oli parajasti suur köitekunsti näitus, ja istus
nädal aega sealse tarbekunstimuuseumi raamatukogus ning fondides. Paari
aasta pärast tundus, et peaks veel midagi uurima. Seekord sõitis
ta Frankfurdi lähedal Offenbachis asuvasse Euroopa ühte suuremasse
nahakunstimuuseumi ja vaatas ka Frankfurdis kõik huvipakkuva üle.
Kosutav oli tunda saksa kolleegide ülimalt vastutulelikku ja sõbralikku
suhtumist. Minule on pensioniiga olnud igavesti põnev õppimise
aeg, ütleb Inge Teder.
...Kui Inge Teder 1957. aastal Kadriorgu tööle läks, oli
eesti kunstis alanud huvitav muutusterohke aeg, mis kõige otsesemalt
hakkas kajastuma ka muuseumi töös. Aga ka Venemaal hakkas samal
ajal mõndagi juhtuma. 1966. aastal Moskvas toimunud Balti vabariikide
kunstinäituse ajal avastasid nad koos Sirbi ja Vasara kunstitoimetaja
Ressi Kaeraga akadeemik Kapitsa füüsikainstituudis vene avangardistide
näituse (professor Rubinsteini erakogust).
Lepiti kokku, et näitus tuuakse ka Tallinna. Meie ministeerium ei teadnud
midagi kahtlustada: ikkagi vene kunst ja Moskvast. Kui taibati, millega
tegemist, oli juba hilja. Tänu isiklikele kontaktidele jõudsid
Tallinna ka Bubnovõi Valeti rühma kunstniku Robert Falki tööd,
mille nägemiseks seisti Moskvas ööd läbi järjekorras,
ja Picasso originaalid Ilja Ehrenburgi kollektsioonist. Kui Inge Teder selleks
nõusolekut küsis, tuli Ehrenburgilt suure selge käekirjaga
kirjutatud vastus: Jah, ma olen nõus. Kirjanik suri varsti,
kuid lesk täitis lubaduse ja nii võiski 1960-ndate lõpul
näha Kadriorus ehtsat Picassot.
Peatselt korraldati Kadriorus ka esimesed väliseesti kunstnike Hermann
Talviku ja Erik Haameri näitused ning VEKSA kaasabil suur soome kaasaegse
kunsti näitus. Inge Tederi soov oli näidata Tallinnas ka soome
kunsti klassikat. Kõik läks ladusalt, juba oli kataloogki tegemisel,
aga siis helistati Helsingist ja taheti teada, millises valuutas tasub Eesti
näituse kindlustusraha. Sellega lugu lõppeski.
Eesti oli neil aastail suure impeeriumi edumeelsete kunstnike tõotatud
maa. Siia sõideti näitusi vaatama ja suheldi elavalt eesti kunstnike
noorema põlvkonnaga. Kadriorus käis aastas keskmiselt 140 000
külastajat, koos filiaalidega pool miljonit.
Siinkohal tasub meelde tuletada, et Inge Teder sai direktoriks olles hakkama
ennekuulmatuga: tema ajal asutati viis uut kunstimuuseumi. Need on Tarbekunstimuuseum,
Niguliste vana kunsti muuseum, Adamson-Ericu ja Kristjan Raua muuseum ning
kunstimuuseumi Kohtla-Järve filiaal. Viimase kohta ütleb Inge
Teder, et Kohtla-Järve oli viimane piir, kus eesti kunsti vastu huvi
tunti. Narvas öeldi, et kui tahate, siis tulge ja tehke. Nemad suhtlesid
rohkem Leningradiga ja teevad seda praegugi. Aga Kohtla-Järvel korraldati
palju sisukaid eesti kunsti näitusi.
Edasi arutleb Inge Teder, et kui oleks tema teha, korraldaks ta Rüütelkonnahoones
järjest eesti kunsti klassika näitusi. Eestlased ei tunne enam
Kristjan Raua, Konrad Mägi, Nikolai Triigi, Ants Laikmaa loomingut,
aga ka näiteks Johannes Võerahansut, Elmar Kitse, Henn Roodet
või noort Põldroosi. Kirjandusega võrreldes oleks olukord
ju umbes sama, kui ei saaks näiteks Tammsaaret lugeda.
See, et Eestis tahetakse likvideerida muuseume ja raamatukogusid, on Inge
Tederi arvates puhtalt meie rumalus. Maailmas, vastupidi, on tendents laiendada
spetsiifilisi muuseume. Kui Kultuuriministeeriumis arutati muuseumide
tulevikuväljavaateid, kutsuti ka mind. Ütlesin otse, et nii ebaprofessionaalset
kava, nagu meile seal tutvustati, pole ma varem näinud. Kõige
amoraalsem on ässitada üks muuseum või raamatukogu teise
vastu, lubades ühele toetust. Ning hämmastav küll, leidus
neid, eriti raamatukoguinimeste seas, kes sellega kaasa läksid.
Hiljuti arutati Postimehes, et muuseumid peavad võistlema veeparkide,
arvutimängude ja muu selletaolisega, et pinnal püsimiseks olevat
vaja publikut pidevalt millegagi üllatada. Selles on kahtlemata omajagu
tõtt, ainult et Inge Tederi arvates ei pruugi üllatada ainult
pauku tehes. Ta on üsna kindel, et Eesti publikut õnnestub üllatada
kevadise Köleri näitusega. Tema enda viimase aja suuremaid elamusi
on Metropolitani muuseumist New Yorgis. Ameeriklased üllatasid publikut
Manet ja Goya loomingut kõrvuti eksponeerides. Sellega tõestati
Manet huvi Goya vastu, millest ju varemgi on räägitud. Üllatada
ei pruugi tõesti ainult pauku tehes.
Kui jaanuari algul Inge Tederit 70. sünnipäeva puhul õnnitleti,
olid koos nii tema kolleegid-kunstiteadlased kui ka kunstnikud, kelle loomingut
ta aastakümnete jooksul on suure missioonitundega tutvustanud ja kogunud.
Kohaletulnuis tekitas lõbusat elevust, kui juubilar ütles, et
muuseumis on hea vananeda, sest muuseumis hoitakse vanu asju. Usun, et veel
parem on, kui jätkub huvipakkuvaid ülesandeid ja avastusi kord
valitud erialal.
ELLE ANUPÕLD