Artur Rätsep

3.

Kindrali lahtise autoga läbi linna
Koolis tegime kergejõustikutrenni, käisime mängimas pesa-, võrk- ja korvpalli ning muidugi ka jalgpalli. Jalgpallis oli meil väravavahiks enamasti minu klassivend Miša Laidoner. Tema õppis esimesed aastad koduõpetaja juhendamisel ja tuli Westholmi kooli neljandasse klassi 1924. aasta sügisel. Peagi kuulus ta õppimises paremate hulka, eriti prantsuse keeles, sest tema kodus oli prantsuse keel üks kodukeeli. Miša oli minust vaid kuu aega vanem, kuid kehaliselt ja ka mõtteviisilt enam arenenud.
Meil olid kombeks klassivendade külaskäigud ja nii kutsuti meidki õige pea Miša poole külla. Laidonerid elasid Õllepruuli tänavas kahekorruselise puumaja alumisel korrusel.
Ülemine korrus kuulus Eesti Panga presidendile Jüri Jaaksonile. See hoone on nüüd USA saatkonna käsutuses.
Maja ümbritsevas aias kasvasid põlispuud — pärnad, tammed ja kastanid — ning Laidoneri istutatud noored kirsi-, ploomi- ja õunapuud. Peenramaad oli kindral ise kevaditi kaevanud. Nende kuuetoalise korteri verandast oli kujundatud väike palmimaja, kus kasvasid mitmesugused võõramaised miniatuursed puud ja põõsad. Kuulsime, et kindral oli tahtnud pärast keskkooli minna metsandust õppima, aga pidi majanduslikel põhjustel valima Vilno sõjakooli.
Keldris oli väike lasketiir. Seal saime kuue-seitsme meetri kauguselt märki lasta. Kindral õpetas meile püstoli Monte Kristo käsitsemist ja sihtimist. Oma kabinetis, mis oli maast laeni raamaturiiulite päralt ja osalt ka püstolite ning mõõkadega ehitud, tutvustas kindral meile ingliskeelse sõjalaevastiku- ja prantsuskeelse aeronautikateatmiku alusel laevade ja lennukite tüüpe. Poistele oli see kõik hästi põnev.
Suvekuudel võeti mind koos klassivend Kuremaa Riksiga, kes oli hiljem üks paremaid Eesti jalgpallureid, kaasa Viimsi mõisa. Oli uhke tunne küll sõita lahtises autos läbi linna. Sohvri kõrval istus tavaliselt ikka Miša, meie Riksiga lisaistmetel, kindral proua Mariaga tagaistmel.
Mõisas oli 1926. aastal vähevõitu mööblit. Seal oli vaid ilmselt endisest omanikust jäänud antiikmööblit. Kõige põnevam oli aga paarikümnemeetrine lasketiir, kus saime kindrali juhendamisel spordipüssist märki lasta. Triiphoones saime maitsta viinamarju ja tomateid.
Miša Laidoneri ärasaatmine
Oma esimesel jalgpallivõistlusel mängisin paremkaitsja kohal. Väravavahiks oli Miša Laidoner. Vastase rünnaku ajal püüdsin vastast blokeerida, et Miša palli enda kätte saaks. Blokeerituks oli hilisem hea jalgpallur ja Eesti tantsumaratoni võitja Evald Peeneke, keda Penetskiks kutsusime. Penetskile minu blokaad ei meeldinud ja ta virutas mulle niisuguse hoobi vastu põske, et suurivaevu suutsin lõpuni mängida. Paar päeva ei saanud õieti süüa ega rääkidagi.
Mišaks me Laidoneri Mihklit hüüdsime. Tema pool kodus käies saime ka veidi võõrkeelte praktikat. Seal valitses keelte osas Paabeli segadus. Ema oli poolatar ja rääkis oma emaga poola keelt, vanaemaga rääkisime koolis omandatud sõnavara kasutades prantsuse keelt ja emaga rääkisime inglise keeles. Laidoneri ema, kes oli põhiline köögi ja söögi eest hoolitseja, oli ainukene, kes ainult eesti keelt rääkis. Neil kasutati kodus peale poola ja eesti keele veel inglise, prantsuse, vene ja saksa keelt. Ja kõigi nende keeltega tuli toime ka Mihkel, keda oleks edaspidi oodanud hiilgav karjäär. Aga hiljem olen mõelnud, et teda oleks 1940. aastal ilmselt tabanud kurb saatus — kas küüditamine, arreteerimine ja vangilaager või koguni mahalaskmine.
Mis juhtus isa ja poja vahel ühel 1928. aasta märtsihommikul, seda ei saa me kunagi teada. Ametlikult teatati, et kindral Laidoneri poeg Mihkel oli hommikul asunud püstolit puhastama ja sai päästikule vajutamisel surma, sest relv osutus laetuks.
Sellest tragöödiast räägiti tol ajal palju, esitati mitmesuguseid versioone. Küll Miša auvõlast, mille tasumiseks ta isalt raha küsis, küll muust.
Matusepäeval olid kõik meie kooli gümnaasiumiklassid Mišat viimsele teekonnale saatmas. Tolleaegsel Vene, praegusel Siselinna kalmistul pidasid matusetalitust preestrid ja rohkesti oli kurbi järelehüüdeid ning kaastundeavaldusi. Kindral Laidoner istutas kalmu kõrvale kaks põlvepikkust elupuud, mis olid kasvanud Õllepruuli tänava väikses palmimajas. Nüüd on neist järel vaid üks, mis on kasvanud kuue-seitsmemeetriseks puuks.
Ainukese poja surm oli perekonnale kohutav tragöödia, kaasa tundis kogu eesti rahvas.
Ei osanud me siis veel aimata, milline tragöödia ootab meie kõige kuulsamat väejuhti ja tema perekonda 1940. aastal. Juulis küüditati perekond Pensasse. 1941. aastast istus kindral Pensa, Kirovi, Ivanovo ja Moskva Butõrka vanglas, suri aga Vladimiri vanglas ja tema täpset matmiskohta pole tänini leitud.
Millest sündis spordipisik?
Kui 1920. aastal toimusid Antverpeni olümpiamängud, olin alles seitsmeaastane. Siiski on mul hästi meeles olümpialaste võidupärgadega ehtimine ja vaimustatud vastuvõtt. Onu Sassi ja isa juttudest olid nende nimed ja saavutused meelde jäänud. Võistlejate saabumise päeval läksime isaga aegsasti sadamasse. Sadamakail oli arvukalt lippudega lehvitavaid vastuvõtjaid ja reisilaeva Vasa saabumise järel tõsteti olümpialased hurraa-hüüete saatel vastuvõtjate õlgadele. Neile pandi pähe loorberi- ja kaela tammepärjad. Rongkäik, mille ees mängis puhkpilliorkester Raimund Kulli juhatusel, suundus Peetri platsile, kus sportlasi pidulikult tervitati. Koos teiste poistega sammusin minagi orkestri kõrval ja nii sattusin piltnik Akeli fotole, mis on mul tänaseni alles.
Ei osanud ma siis aimata, et kunagi suundub ka minu elutee spordiradadele, et jahin rekordeid ja saan nendesamade meestega arutada spordiprobleeme, mõnegagi neist koos trenni teha ja võistelda. Olid ju seal rivis ka meie esimene olümpiakulla võitja Alfred Neuland, maratonihõbe Jüri Lossman ja tõstmises hõbemedali saanud Alfred Schmidt (Ain Sillak). Kuulitõukaja Harald Tammer sai kuuenda ja Aleksander Klumberg (Kolmpere) odaviskes viienda koha. Kolmpere võistles ka viie- ja kümnevõistluses, kuid pidi mõlemas katkestama. Nelja aasta pärast tuli ta aga Pariisist tagasi kümnevõistluse pronksiga.
Esimesed edusammud spordiradadel
Minu teadlikum sporditegemine algas 1927. aasta kevadel. Olin siis 14 aastat vana ja õppisin kuuendas klassis. Sel ajal hakkas maratonimees Lossman looma Tallinna Poiste Spordi Liitu. Ta oli linnaäärsetel treeningjooksudel tähele pannud, et Pelgulinna, Kassisaba, Poriküla, Liiva ja Veerenni tänava lähistel heinamaadel ning lagendikel ja Lasnamäe paeaukudes veedab vaba aega mitusada spordihuvilist poissi.

(Järgneb.)