Puruvanakesed? ENE ütleb, et see on ehmestiivaliste putukate selts.
Eesti Pensionäride Liidu aseesimees AILI KOGERMAN kinnitab, et alates
möödunud aasta augustist kannab sellist nime ka fondi “100-aastane
eestlane” asemele loodud mittetulundusühing. Tema ise seda ühingut
ka juhib.
Miks selline nimi?
Miks ka mitte? Eesti keel lubab ju väga vanade inimeste kohta öelda:
puruvanad. Hellitavalt see kõlabki: puruvanakesed. Nime valisid välja
pensionäridest pedagoogid eesotsas Ilse Laanemetsaga.
Fond “100-aastane eestlane” tegutses ligi 10 aastat.
Jah. 1993. aastal, kui Eesti Naisüliõpilaste Seltsi pensionärid
olid kolm aastat tookordses Inseneride Majas koos käinud, et uue elulaadiga
kaasnenud muutusi kergemini taluda, kui Berliini heategevuspatroon Käthe
Tresenreuter tuli Tallinna mõttega luua ka siinse Heategevusfondi
juurde pensionäride eneseabi- ja nõustamiskeskus, hakkasid mõtted
liikuma. Heategevusse lülitusid paljud. Üks neist oli ka Helje
Loopere. Ta tuli välja mõttega, et võiks hakata jälgima
100-aastaste ja vanemate inimeste elukäiku, teavitada üldsust
nende sünnipäevadest ning neile austust ja lugupidamist avaldada.
Tal endal oli väike nimekartoteek juba olemas ning huvi asja vastu
suur. Ja nii see töögrupp sündiski. Nimetasime töögrupi
“100-aastane eestlane” uljalt fondiks lootuses koguda ka rahalisi
annetusi kõrges eas inimeste toetamiseks. Kahjuks ei olnud Eesti
ühiskond veel valmis ülivanu inimesi toetama.
Helje Loopere õlgadele töö suures osas jäigi. Ja ta
tegi seda kohusetundlikult, elukutsele omase raamatupidajaliku täpsusega.
Vanainimeste ülesleidmine ja kartoteegi koostamine nõudis kirjavahetust
maakondade ja valdadega, tähtpäevade teavitamine kontakti ajakirjandusega.
Oli vaja pildimaterjali, eluloolisi andmeid. Helje tegi kõik oma
kodus, ilma rahata, sest sponsoreid leida ei õnnestunud. Väga
väikesed annetused üksikutelt heategijatelt — see oli kõik,
millel töö rahaline pool rajanes.
Töögrupp suutis end aastatega siiski nähtavaks muuta.
Õigem on ehk öelda, et suutsime väga vanad inimesed kõigile
nähtavaks teha. Omavalitsused harjutasid end mõttega, et eakaid
on vaja austada, meeles pidada ja selleks pisut ka raha leida. Seega astusime
sammukese lähemale oma soovile: kõrges eas inimestele ja nende
probleemidele on vaja pöörata kogu ühiskonna tähelepanu.
Sinnapoole liigume praegugi.Nüüd toetab 100-aastaste eestlaste
heaks tehtavat tööd oma fondist ka vabariigi president.
Tunamullu tutvustasime end avalikkusele näitusega “100-aastane
eestlane”, mida eksponeerisime Tallinnas, Tartus, Narvas ja Kohtla-Järvel.
Kavas on seda mujalgi näidata. Käesolevaks ajaks on kirjas eakaid
üle 600 ja momendil elab Eestis 76 vanemat kui 100 aastat. Kirja on
pandud ka osa mujal elavaid 100-aastasi eestlasi.
Mida mittetulundusühing Puruvanakesed teisiti ja paremini teha plaanib?
Kas just teisiti ja paremini, aga laiema kõlapinna tahame tööle
küll anda. Meie eesmärk on teha Puruvanakestest üle-eestiline,
mitmekülgse tegevusega ühing. “100-aastane eestlane”
on ainult üks osa Puruvanakeste projektist. Koolilapsed saavad tugiõpet,
mida edukalt juhendab keemik Salme Kartau. Koostöö õpilaste
ja eakate vahel paneme käima ka interneti vahendusel. Otepää
koolilastega teeme internetis kodulehekülje. Lähemal ajal avama
Kaagvere küla toa. Tööd juhib Kaagvere-Karste küla seltsi
esinaine, 60-aastane Maria Drenkhan.
Üks, mida juba ellu viima oleme hakanud, on vanade teenekate inimeste
mälestuste kogumine ja kirjastamine. 1999. aastal andsime välja
praegu Kanadas elava inseneri Emil Kuhi mälestusteraamatu I osa. Emil
Kuhi meenutab tööd ja elu Eesti põlevkivitööstuses
aastatel 1939—1944. Peatselt ilmub ka raamatu II osa, sõjapõgeniku
meenutused sõja viimastest aastatest 1944—1945 Saksa põlevkivitööstuses.
Kavas on professor Aleksander Meose, ühe tuntuma sünteetiliste
kiudude spetsialisti elust raamatu kirjastamine. Eesti päritolu professor
Meos töötas Sankt Peterburgis ja pani Venemaal käima viskoositööstuse.
Huvitavaid inimesi on silmapiiril teisigi.
Palju võimalusi pakuvad meilegi Vanurite Eneseabi- ja Nõustamiskeskuse
projekt “Tugevam aitab nõrgemat” jt. ettevõtmised.
Väga oluline on, et nii Pensionäride Liidu kui ka Pensionäride
Ühenduse tegevuses valitseks sõbralik, heasoovlik koostöö.
Esimest korda eraldas vabariigi valitsus pensionäride organisatsioonidele
riigieelarvest raha. See võimaldab nende tööd paremini
korraldada. Koostöövalmidust on üles näidanud Endel
Eero juhtimisel töötav Pensionäride Ühenduste Koostöökoda.
Mis on teie arvates praegu inimeste kõige suurem probleem?
Stress. Nii noortel kui ka vanadel. Kahju, et seda kütab sageli üles
ka ajakirjandus. Väga raske probleem on perehooldus. Püüame
seda nii palju kui võimalik toetada. Puruvanakeste üks idee
on juhtida rohkem tähelepanu tütre ja pere abi probleemidele,
mis sageli põhjustavad stressi mõlemale poolele. Tütred,
kelle hoole alla ju tavaliselt eakad vanemad jäävad, ei pea tihti
sellega kaasnevatele pingetele vastu. Kui ema on näiteks 100-aastane
ja tütar üle 70, on viimasel sageli oma ülesannetega raske
toime tulla. Neile on vaja nii materiaalset kui ka psühholoogilist
abi. Kust ja kuidas seda saada? Tean juhtumeid, kus sellised tütred
on surnud oma emast varem. Sellele tuleks kõigil abiorganisatsioonidel
mõelda. Hea, et meil on olemas Vanurite Eneseabi- ja Nõustamiskeskus
Kadriorus, kust vajaduse korral psühholoogilist nõu saab. Tahamegi
Puruvanakeste koostööd keskusega tihendada. Rõõm,
sõprus, koostöö — see peaks olema kõigi pensionäriorganisatsioonide
töö deviis, et kergendada meie vananemist.
Ehk tuleks hoolikamalt järgida ka Norra eeskuju, kus kõik pensionäride
organisatsioonid on koondunud omavalitsustesse ning on loodud seenioride
nõukogud. Nende tähelepanu all on küsimused, mida on vaja
seoses pensionäridega lahendada. Hea oleks seegi, kui kõigil
meie erakondadel oleksid oma seenioride nõukogud. Praegu on need
ainult Keskerakonnal ja Isamaaliidul.
Nii et Puruvanakestel tööd ja probleeme jätkub?
Küllaga. Kõige tähtsam neist on minu arvates täitmiseks
meile kõigile: näe enda kõrval teist inimest, kuid õpi
end ka ise aitama!
Küsis
ERLA MALKOV