Artur Rätsep

1.

15-kordne Eesti meister kergejõustikus, mitme Eesti rekordi omanik, tunnustatud sporditeadlane ja kergejõustiku ajaloo uurija — niisugune on nimeka spordiveterani Ruudi Toomsalu elutöö lühikokkuvõte. Tema sportlikke saavutusi on aastakümneid huviga jälginud enamik vanema põlvkonna eestlasi. Noorematel on olnud kasutada tema kirjutatud kergejõustikuõpikud või siis tema treenerinäpunäited. Peale kolme õpiku on Ruudi Toomsalu avaldanud ka kaks mälestusteraamatut — “Üks kevade ja üks suvi” ning “Möödunut meenutades”. Neis annab ta ülevaate Eesti kergejõustiku ajaloost, tema kaasaegsete ja tema enda sportlikest saavutustest.
Eesti Spordimuuseumis talletatakse tema käsikirjalisi meenutusi, kogutud dokumente ja spordiajaloo uurimusi mitmel tuhandel leheküljel ning hulganisti ka auhindu ja diplomeid. Ta on kogunud rohkesti fotosid meie spordikuulsustest, kellega koos on võistelnud või kellega võistlustel kohtunud, samuti neist sportlastest, kes veel enne teda astusid spordis esimesi samme.
Palusin R. Toomsalul rääkida oma huvitavast eluteest. Algasid minu kohtumised 87-aastase spordiveteraniga, kes on seniajani elurõõmus ja meenutab läbielatut naerulsui. Ta andis mulle ka tutvumiseks enda toimetatud raamatud Jakob Westholmist ja koolist, kus ta õppis esimesed 11 aastat. Nimeka koolijuhi elusihiks oli luua kool, kus saavad haridust ja kasvavad Eesti patrioodid maailmakodanikeks. R. Toomsalu toimetas trükki umbes poole tuhande vestholmlase elukäiku tutvustava teose “Jakob Westholm ja tema kool” kolmanda köite.

Paks Margareeta leekides
Oma eluteed meenutades tuleb silme ette pilt lapsepõlvest. Ma polnud veel viieaastanegi, kui tulime ühel 1917. aasta märtsikuu päeval isa ja onuga Rannavärava mäest üles ja nägime suitsevat Paksu Margareeta torni. Onu ja isa olid eelmisel päeval pealt näinud, kuidas Balti laevastiku revolutsioonilised madrused olid pika palgiga selle Tsaari-Venemaa Eestimaa kubermangu vangla ukse maha löönud, vangid vabaks lasknud, vangla põlema süüdanud ja vanglaülema tapnud. Tõstnud laiba püssitääkidele ja heitnud värava kõrvale. Onu Sass teadis ka kõnelda, et keiser Nikolai II on troonist lahti öelnud.
Isa töötas tol ajal Wiegandi, hilisemas Ilmarise tehases sepana. Selle ameti oli ta ära õppinud juba Mulgimaal Tarvastu kandis elades. Riidaja mõisas oli ta seda ametit pidanud. Seal nad mõisateenija Miinaga tutvusid ja peagi sai neist abielupaar. 1910. aasta paiku tulid nad Tallinna. Algul sai isa sepatööd Lasnamäel Dvigateli vagunitehases. Hiljem koliti Lasnamäelt Sikupilli linnaosa korterist Väike-Karja tänavas asuva kivimaja kahetoalisse katusealusesse korterisse. Nad olid onuga mõlemad suured spordifanaatikud ja käisid iga võistlust vaatamas — oli see siis maadlus, tõstmine või jooksmine.
Kui suuremaks kasvasin, võeti mindki kaasa. Mällu on sööbinud ka meie kuulsaima maadleja Georg Lurichi maadlusvõistlus ja seda mitte hea maadluse, vaid elukutselise maadleja huvitava triki poolest.
Isa töötas hiljem gaasivabrikus, kus tutvus töökaaslase, maadleja Johannes Tigasega, kes oli olnud Lurichi õpilane ja keda kutsuti Eesti tiigriks. Tigane muretses isale priipääsmed ja nii saimegi suuri maadlejaid näha. Georg Lurich oli tol ajal maailma parim tehnikamaadleja nii klassikalises kui ka vabamaadluses. Kuid seekord oli tema vastaseks üks punast trikood kandev hiiglasekasvu maadleja, kelle seljatamisel kasutas ta huvitavat trikki. Maadluse ajal astus Lurich äkki ootamatult sammu eemale, katsus käega pead ja vaatas pingsalt lakke, nagu oleks sealt midagi alla kukkunud. Vastane jäi niisamuti lakke vaatama ja silmapilk hiljem oli Lurich tema selja taga ja seljatas hiiglase. Seejärel hakkas hiiglane möirates Lurichit taga ajama.
Aga esimest kergejõustikuvõistlust nägin lasteaias plangulaudade vahelt. Nimelt asus meie lasteaed Kalevi aia kõrval. Mind pandi enne kooli minekut Gonsiori tänavas asunud Huhni lasteaeda. Õppisime seal lugemist ja kirjutamist ning joonistasime värvipliiatsitega lilli ning loomi, et siis hiljem need värviliste lõngadega välja õmmelda. Neid tunde nimetati näputöötundideks.
Väljas mängides nägime plangulaudade vahelt Kalevi aias võistlejaid — hüppajaid ja jooksjaid. Hiljem sain teada, et hüppaja oli Aleksander Klumberg (Kolmpere), kes 1920. aastal püstitas maailmarekordi kümnevõistluses. Jooksja oli aga Johannes Villemson, kes kuulus Tsaari-Venemaa kergejõustiklaste paremikku.
Lasteaiast kooliteele
Väike-Karja tänava pööningukorter sai talvel oma soojuse suure toa pottkiviahjust. Pärast kütmist tegi ema ahju tuhast ja sütest puhtaks ning küpsetas leiba, täidiseks liha või kala. Malmist keedupotis hautati hapukapsaputru. Õhtuti valgustasid tube petrooleumilambid. Keeduriistad — seestpoolt tinutatud kastrulid ja trumlid — valmistas isa valgevasest.
Sporti pidas ema heaks harrastuseks. Olin sellega eemal ulakate seltskonnast.
Mäletan, kuidas 1918. aasta veebruaris räägiti õhinal Eesti Vabariigi väljakuulutamisest, kuid juba 25. veebruaril nägime Krediitpanga trepil seistes, kuidas Saksa okupatsioonivägede eelsalgad Tallinna tulid. Saatsime siis mitu ööd mööda maja keldris, sest kardeti, et sõjalaevad võivad hakata linna pommitama.
Saksa okupatsioonivõimude käsk oli rekvireerida elanikelt üle normi olevad toiduained. Meilgi oli varutud soolaliha, aedvilja ja kartuleid, jahu ning suhkrut. Peitsime kogu normist üle olnud toidu isa valmistatud tsinkplekist torusse katlamajja söehunniku alla. Isa töötas siis juba Krediitpanga majas katlakütjana. Nii elasime selle raske talve ilusasti üle. Paljud tallinlased pidid aga toituma müüdavast hobuselihast ja aganaleivast.

(Järgneb.)