Leenart ÜLLASTE

Selline oli dr. Lukase teene minule. Ma ei saanudki teada, kas ta abistas mind kui suguvenda, lõpuks polegi sellel mingit tähtsust, mina aga hakkasin üha tugevamini taldu maha toetama, eriti pärast 1950.a. 1. maid, mil ilmus valitsuse määrus vangide töö tasustamise uue korra ja arvestuspäevade kehtestamise kohta (121 % puhul päev kahe eest, 151 % normide täitmisel päev kolme eest, rohkem ei antud). Siis aga lõi meie ellu ootamatult välk sisse: olid saabumas uued tapid Norilski põhjatusse kurku, sest akteeritute arv suurenes ja neid tuli asendada üha uute “partiidega” elavjõus.
Paraku polnud neil oodatavasti kuskil elada. Ei jätkunud barakke, palatkad (lumme maetud presenttelgid), kus minulgi tuli ühel lutikatõrje ajal südatalvel elada, olid ainult hädaabinõud. Sestap oli kombinaadi ülem kindralmajor Zverev välja andnud korralduse suunata lumetõrjetöödelt laagriehitusele kaks parimat brigaadi mehi, asendades need lumetõrjel naisbrigaadidega, olgugi arvuliselt suuremas koosseisus.
Et see tabas ka mind, siis oli küllalt põhjust muretsemiseks ja norutamiseks, kuigi uus brigadir meid julgustas: “Teie asi on teha tööd, minu asi vaadata, kuidas normidest jagu saada nõnda, et teil siingi lisaarvestuspäevi sigineks.”
Töö oli tõepoolest vaevarikas. Päev algas brigadiri lemmikkorraldusega: “Leidke...” laudu, luudi, traati, tsementi jne. Meil paarimehega tuli krohviliiste lakke ja seintele kinnitada, mida teised olid läbinisti jäätunud laudadest sealsamas õues väikese ketassaega “juurde lõiganud”. Teised jälle tõid meile kätte nende poolt meisliga traadist tükeldatud naelu, mis mitte kuidagi ei tahtnud jäätunud lauda siseneda. Brigadir möödus sealt sama päeva pärastlõunal ja julgustas meid töötama sama innukalt kui seni. “Töötage ainult,” ütles ta ja kui meie teada tahtsime, mitu protsenti me siis sel päeval oma päevaülesandest olime täitnud, vaatas ta meie “tööpõllu” üle ja ütles lühidalt: “75 %.” Aga päev oli juba lõppemas ja meie püüeldud 121 %-st olime tublisti maha jäänud.
Oli kuidas oli, aga esimesel palgapäeval oli sündinud ime: alla 121 % polnud oma tööülesandeid täitnud ükski lüli!
Seda rõõmu polnud aga kauaks. Olime küllalt “oinad”, meist keegi polnud tulnud selle peale, et igaühel tulnuks brigadirile ka omalt poolt tema “joonistamise” eest “mõista”. Aga meie ei mõistnud, mispeale brigadir olevat tähendanud: “Oodaku ja vaadaku nad (s.t. meie) ainult, millised numbrid järgmisel kuul nende palgalehte kaunistavad.”
Midagi oli ta seegi kord seal kokku sehkendanud, et oma kohta brigadirina säilitada, kuid lisapäevi oma kõhnavõitu näitajatega ei pälvinud parimadki meist.
Hakati siis käima avaldustega poliitilise voliniku juures. See kiskus aga kõik avaldused ilma neisse pikemalt süvenemata puruks ja ütles karmilt: “Töötage ainult, sest nõnda on kindralmajori tahtmine.”
Ega jäänudki üle muud, kui esialgu töötada ja hakata kolonni ülema(te) juures maad kuulama, vahest ehk oleks kuidagi võimalik meid vaikselt ükshaaval mõnda teise brigaadi üle viia. Selgus, et see olekski tasapisi ja ilma suurema kärata võimalik, ainult maksab 200 rubla inimese pealt, sest see polnud ainult ühe inimese, kolonni ülema teha, vaid sellest tehingust ootasid matti mitmed teisedki mehed — kolonni kirjutaja ja küllap uue brigaadi brigadirgi.
Hästi hinnatav oli tollal elektrimontaaitööde kontor oma laialdaste ja küllalt tähtsate objektidega, alajaamade ja jõuliinidega maa peal ja maa all.
Üks ja teine meist kutsuti peagi mingis tähtsas asjas välja, millele järgnes korraldus: “Asjadega!”
Nõnda hakkaski meie baraki isikkoosseis vähehaaval hõrenema, kuni ühel õhtul üks ukraina poiss tuli minu juurde ja sosistas mulle kõrva: “Noh, Julišov (nõnda meeldis neile seal mind venepäraselt kutsuda), mis sa veel ootad, sul see raha on ja meestel eilsest liigutamisest pead haiged, anna 50 rubla ja sinu asi on otsustatud. Alati ei loe summa, vaid õige moment.”
Ma ütlesin talle seepeale: “Mulle on see äri inimestega kole vastik. Võta see raha ja vii sinna, kuhu vaja. Mina sellega toime ei tule.” Võttis ja läkski.
Järgmisel päeval olin palaviku tõttu tööst vabastatud ja lebasin naril, kui kella 11 paiku sisenes meie kolonni kirjutaja ja veeris vineerlauakeselt oma käes: “Julaitis”.
“Mina,” olin ma kraps püsti, mispeale järgnes korraldus:
“Asjadega! Lähete puhkajate komandosse.” See oli öeldud teistele, kes samuti tööst vabad olid. Mina aga imestasin, et vaevalt sain pudrupaksust ihule korra peale, mis see küll peaks tähendama. Ega see õige asi küll pole.
Õues viis kirjutaja mu tsooni teise serva, kus minu teada elasid elektrimehed, viis uksest sisse, näitas kätte ukse juurest arvates esimese nari, öeldes: “Siin hakkategi nüüdsest elama.”
Kui brigaad õhtul töölt saabus, selgus, et seal olid mõnedki, kes enne olid lõivu maksnud. Brigadir minult palju ei pärinud, paistis, et temale oli kõik selge, ta oli informeeritud ja küllap omagi osa kätte saanud.
Mina olin algul mõni aeg murelik, et võib-olla hakatakse minult igal nädalal 50 rubla küsima, aga seda ei olnud. Olid küll vangid, aga sõnapidajad, aumehed. Ainult väravast väljumine oli mõneti erutav: minu endine brigaad kogunes meie ees, orkester mängis, et minek oleks hoogsam (pillimehed elasid ju meie tsoonis), mina olin oma näo käterätiga justkui külma kaitseks sisse mässinud, nii et polnud hõlpsasti ära tunda. Nii see läks mõned päevad, kuni ühel päeval enese unustasin, vana brigadir oma rivi kõrval märkas mind ja näitas mulle rusikat, aga midagi muud paha sellele ei järgnenud. Olin tehtud elektrimontaanikuks, olles sooritanud prorabi e. töödejuhataja juures III kategooria eksami, mille kohta mul on praegugi alles sellekohane tunnistus. Dokument oli see, mis kinnitas, et pole ma enam mullatööline ega ka lumetõrjuja-teedeehitaja, ei ka ehituspuusepp, vaid hoopis kvalifitseeritum mees. Hakkasin tööle lülis, kus vanemaks oli leedulane, kes elektriasjandust põhjalikult tundis, keevitajaks ukrainlane ja elektrimontaanikuiks mina ja üks valgevenelane, kõik omavahel hästi sobivad mehed. Mäletan, et lülivanem armastas meile esitada konksuga küsimusi ja kui selle peale ei osanud õigesti vastata või mõnd tema poolt nimme tehtud valeühendust “lahti mõistatada”, siis naeris ta südamest, soigudes: “Oi alenja.” Mina olin lülis Täppis Silm, kelle ülesandeks oli liinide seinale või lakke õigesti mahamärkimine, et need nurgast nurka ei jookseks, vaid ikka nõnda, kuidas vaja, otse, vertikaalselt või horisontaalselt. Peale selle olin eriliselt usaldusväärne raskete armatuuride või valgustite kinnitussilmuseid betoonlagedesse vesiklaasi abil kinni määrima, et need alla ei kukuks, kui ruum rõskusest hakkaks higistama. Veel oli minu ülesandeks läbiraiutud laerosettide taastamine kipsmördi abil, et tunda poleks ja “kõik oleks nii nagu enne”. Tulin oma tagasihoidlike ülesannetega meie üsna kvalifitseeritud lülis rahuldavalt toime, sest töödejuhataja Sergejev ütles ikka: “Mina tema juures ei valva, tema teeb alati, nagu mina tahan, või isegi paremini, kui mina olen mõtelnud.”
Mõistagi oli mul sellises tublis lülis ja mind usaldava töödejuhataja alluvuses meeldiv töötada, mistõttu mul polnud seal kunagi rõhuvat vangitunnet ja ma olin oma objektil töötades nagu vaba inimene. Ja küllap seegi aitas mul ellu jääda ja tõsta minu moraali. Aasta-aastalt tugevnes minu usk veel kord näha oma perekonda ja kodu ning Eestimaad üldse.
Paljude inimeste seast, kes mul Norilskis aitasid ellu jääda, nimetaksin ma veel kaht meest. Need on Leonhard Ojaaru ja Edgar Niider. Neist esimene töötas kohalikus sidesõlmes (linnas muidugi) lukksepana ja teine kohalikus autobaasis, kuna ta valdas perfektselt ka vene keelt, raamatupidajana. Just nende kahe mehe kaudu õnnestus mul luua tihedam side oma perekonnaga, mis osutus vajalikuks mõnelgi hingelise kriisi perioodil, et olla taas tugev oma lootuses ja visa vastupanemises nii füüsilistele kui ka moraalsetele raskustele. Need kaks meest olid seal ka omamoodi eesti majakad, kelle nari ümber koguneti kuulama häid kõlakaid, mis aitasid meil pea püsti hoida noruhetkil. Ma ei nimetagi neid leivapoolikuid, mis neil sageli oli oma kaasmaalastele anda.
Muide, mul on tänaseni alles väike vineerist kast, kuhu mahtus kogu minu vangivarandus seal olles ja sealt hiljem koduteele asudes. Selle meisterdas mulle koos omasepistatud lukuga Leonhard Ojaaru, kellega mul palju aastaid püsis kontakt. Ta elas ja töötas Tartus mingis tehases sepana ja tal oli õnnestunud sinna Timuti tänavasse (nr. 12) ehitada oma säästudest väike individuaalmaja, kus veel paar aastat tagasi elasid tema abikaasa ja tütar Anne-Li, kes oli lõpetamas minu viimati seal käies meditsiinikooli ja unistas jätkata Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. On kangesti kahju, et taasvabastatud Eesti Vabariigis on kõrgete bussi- ja rongipiletihindade tõttu loodud vähemalt pensionäridele barjäär, mis tõkestab pere- ja ka sõpruskondliku lävimise: inimesed võõrduvad üksteisest.