Tori ümbrus on imekaunis ka hilissügisel. Heitsime koos Pärnumaa MEMENTO juhtivtegelaste Jüri Kase ja Juhan Lumistega pilgu sealsetele huviväärsustele.
Liivakivipaljanditega kõrgete kallaste vahel veeretab veerohke Pärnu jõgi oma voogusid mere poole. Kaldajärsaku all maapõues on peidus saladuslik “Tori põrgu”. Teeviit näitab, et kuigi kaugel ei ole teinegi ilus koht — Tori-Jõesuu, kus ühinevad Pärnu ja Navesti jõgi.
Tori alevik ei ela praegu oma paremaid aegu. Eesti piiridest kaugemale ulatuva kuulsusega hobusekasvandus vaevleb majandusraskustes. Kunagise näidismajandi õigusjärglased ei ole enam eelkäija tasemel. Ometi läheb siingi elu tasapisi edasi. Töötavad vallavalitsus, vanadekodu ja teised asutused. Igapäevaaskeldustes ei pannud inimesed nagu tähelegi, et Tori ümbruskonna maastikupildis puudus viimaseil aastakümneil kirikutorni siluett.
Milleks kirikut vaja?
Kirik ei ole ainult arhitektuurimälestis ega dominant maastiku taustal, vaid midagi enamat.
Kõik, mis praegu maailmas toimub, ei sünni põhjuseta. Kannatused ja katsumused puhastavad inimeste hinge ning vaimu. Elustiil on tsiviliseeritud maailmas muutunud liiga tarbijalikuks ja lõbujanuliseks. Vaimseid väärtusi ei hinnata enam kuigi kõrgelt. Paratamatult viib see ummikseisu eetilised ja moraalsed tõekspidamised. Kiriku toel võime selle kriisi kiiremini läbi põdeda ning muutuda taas vaimsemaks, areneda edasi kõlbeliselt.
Kirik kui sõjaohver
Kihelkonnakirikule pandi nurgakivi 1852. aastal, enne seda oli Toris väike puukirik. Uus kirik ehitati Viljandi ehitusmeistri Heinrich Passlacki projekti järgi, mida täiendas väliskujunduse osas Liivimaa kubermanguarhitekt David Olltoff. Kirik pühitseti 10. oktoobril 1854. Ruumipuuduse tõttu ehitati kirikule aastail 1882—1884 Riia arhitekti Sieversi projekti järgi juurde ristlööv. Pärast pühakoja laiendamist oli seal 700 istekohta. Õhust vaadates on kirikul risti kuju.
Pühakojale kujunes saatuslikuks 1944. aasta september, kui taganeva Saksa armee sõdurid pühakoja maha põletasid. Ainult Kõigevägevam teab, mis “kõrgema rassi” esindajatele seekord pähe lõi. Pärast sõda püüdis kohalik rahvas kirikut üles ehitada, kuid 1961. aastal keelas punavõim taastamistöö. Kiriku varemetesse rajati lasketiir. Kui 70-ndatel aastatel lasketiir maha jäeti, kasvasid kirikusaali puud.
Taastamise algus
Tori kiriku taastamise kava idanes rahva omaalgatusest. 1989. aasta sügisel langetati puud Tori kiriku varemetes. Kiriku taastamise ametlikuks alguseks võib pidada 1990. aasta 7. aprilli, mil Tori Kihelkonna Muinsuskaitse Seltsi esimehe Jüri Kase eestvedamisel korraldati esimesed suured talgud. Selts oli eelnevalt heakorrastanud kohaliku kalmistu ja taastanud kommunistide poolt purustatud Vabadussõjas langenute mälestussamba.
Kogu järgnev oleks olemata, kui taastamistööde eesotsas poleks järjekindlat muinsuskaitsjat ja sõjaajaloo uurijat Jüri Kaske. Tema silmaring, mõistus ja erudeeritus on teinud tast tunnustatud juhi ning lugupeetud inimese mitte ainult Tori vallas, vaid kaugemalgi. Ta on ka mittetulundusühingu Tori Kiriku Taastajate Ühendus tegevjuht. Tori kiriku taastamine on selle mehe elutöö.
Oma sõna ütlesid endised sõjamehed
Jumala palge ees on kõik langenud sõjamehed võrdsed. Sellel ei ole mingit tähtsust, kummal pool rindejoont keegi võitles. Siit ka Tori kiriku taastamise deviis: “Euroopa humanismi nimel — Teise maailmasõja ohvrite mälestuseks.” Kunagiste rindemeeste soov on jätta Tori kiriku näol tulevastele põlvedele üle aegade ulatuv mälestusmärk. Kirikusse kavatsetakse rajada Teise maailmasõja ohvrite memoriaal. Ühtlasi kujuneks ühiselt rajatud kirikust kurjuse ja ülekohtu üle saavutatud võidu sümbol.
Jüri Kask: “Meie kirik peab olema eriskummaline, kus iga koht ja ese meenutaks sõjamehi. Miks ei võiks siin olla vandeandmise koht Pärnu Üksik-Jalaväepataljonile, Kaitseliidule ja Paikuse Politseikoolile? Hiljuti saadud paarsada raamatut paneb aluse sõjandusliku kallakuga raamatukogule, mis tegutseb juba ülakorruse käärkambris. Pärnu sõjaväeosa kaplanil on kavatsus tulla Torisse kirikuõpetajaks.”
Jumalateenistusel viibides ja kirikus ringi liikudes oli kuulda ka teistsuguseid arvamusi. Üks vaimulik ütles otse välja, et kiriku ülesanne on Jumala teenimine, mitte aga sõjajumala kummardamine. Siiski jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes.
Keegi ei kavatse ju kirikut otseselt militariseerida, kirikuelu kulgeb ikka oma tavalist rada.
Torist on saanud üle-eestiline sõjameeste kokkusaamise koht. Kirjas on juba neli kokkutulekut. Esimene kokkutulek koos Tori kiriku taastamise õnnistamise ja Teise maailmasõja ohvrite mälestustahvli avamisega pidi toimuma 1990. aastal. Selle nurjas aga Riiast kohale saadetud dessantväeosa soomukite, tankide ja lahingukopteritega. Ju siis relvadeta hallipäised veteranid kujutasid endast suurt ohtu N. Liidu julgeolekule! Okupatsioonivõimu teguviis sai nii kodu- kui ka välismaal hukkamõistu osaliseks ja kujunes nõukogude korra antireklaamiks ning luigelauluks.
Eestile oli see julgustav õppetund. Tori sündmustest sai alguse vabadusvõitlejate koondumine üle Eesti. Tänaseks ühendab Eesti Vabadusvõitlejate Liit 4500 endist sõjameest.
Neljas sõjameeste kokkutulek oli tänavu juulis.
Mis tehtud, mis teoksil
Taastamistööde kronoloogia on lühidalt järgmine. 1992. aastal sai kirik raudbetoonvöö ja katusekandjad. 1993. aastal paigaldati tornikiiver ja õnnistati uus kirikukell. 1994. aastal ehitati pühakojale katus ja veskikividest altar. 1995. aastaks oli kogu hoonekarp suletud. 1996. aastal ehitati käärkamber ja vahelagi, kirik sai altariristi. 1997. aasta kulus sisetöödele. 1998. aastal valmis euronõuetele vastav sanitaarsõlm. 1999. aastal sai kirik suure kella ja altarivõre põlvituspinkidega. Aastal 2000 ja edaspidi jätkuvad siseviimistlustööd.
Jüri Kask juhtis tähelepanu originaalsele, veskikividest altarile, mis sümboliseerib meie rahva rasket saatust. “Oma olemasolu jooksul on eesti rahvas otsekui veskikivide vahelt läbi käinud. Ülemine graniitkivi on pärit Lääne-Virumaalt, keskmine Läänemaalt ja alumine Saaremaalt. Need kolm kivi rõhutavad Tori kiriku seotust kogu Eestiga.” Ristilöödu kuju on teinud skulptor Mati Karmin.
Väikese, 150 kilogrammi kaaluva kella annetas kirikule Uppsala eesti kogudus Rootsist. Suur, pooletonnine leinakell saadi Kilingi-Nõmme lagunenud Eesti Apostliku Õigeusu Kirikult. Tori kiriku vahepealse suurusega originaalkell jõudis segastel aegadel otsaga Lääne-Virumaale, kust selle leidja või ajutine omanik kella kirikule tagastas.
Regulaarsed jumalateenistused toimuvad kirikus 1994. aastast. Seda siiski ebanormaalsetes tingimustes. Kirikus on vaja teha torni sisetöid, vuukida välisseinad, ehitada oreli kooriosa treppidega, viimistleda seinad ja aknaavad, teha kirikusaali ja torni elektritööd, ehitada ventilatsioon ning kirikusaali põrand, rajada sõjaohvrite memoriaal.
Üleriigilise tähtsusega objekt
“Tori kiriku taastamine ei ole ainult samanimelise valla ja Pärnu maakonna asi. See on üleriigilise tähtsusega rajatis,” ütles Jüri Kask.
Riigi raha on seni mängus olnud 400 000 krooni. Ülejäänud summa on tulnud annetuste ja korjanduste kaudu. Otsese tõuke andis selleks pühakoja ülesehitamise sidumine sõjameeste kokkutulekutega. Sõjameeste ürituste raames on korraldatud õnnestunud korjanduskampaaniaid. Abi on tulnud ka välismaalt: Rootsist, Soomest, Kanadast, Austraaliast, Saksamaalt jm. Jüri Kask: “Põhirahastaja peaks olema siiski Kaitseministeerium.”
Oodatud on igasugune abi ja toetus, mis aitaks kiriku taastamist lõpule viia. Suuremate toetajate nimed jäädvustatakse graniittahvlil ning neile antakse teeneterist.
Loodame, et järgmiseks sõjameeste kokkutulekuks on Tori kirik lõplikult valmis.

MAIT MURUMETS