Ammu see oli, kui arvati, et head kirjanikud aimavad oma loomingus tulevikku, näevad homsesse päeva. On niisugune nägemine maailma muutumise tänase tempo juures üldse enam võimalik? Aga ehk võiks nimelt Runneli kirjanikuinstinkti teeneks arvata, et ta turumajanduslikku Eestit ette aimas ning kirjastuse asutas, mis eesti kultuuri järjepidevust prioriteetseks peab? Ka Debora Vaarandi raamat ilmus Ilmamaa kirjastusel. Kaunis oma pretensioonituses, sobiks selle nähtavat kuju silmas pidades ehk ütelda (kunstnik Imat Suuman). Raamatu soe värv lihtsalt on õige, sobib selle luulega.
Uudise Debora Vaarandi valikkogu ilmumisest sain Tartus Mattiiseni raamatupoes uute raamatute stendi juures: näed ja loed, sirutad käe, võtad raamatu. Üksjagu unenäoline olukord ajal, kus lugeja silm küll näeb ja hing himustab, aga käsi ei tõuse, sest ostmiseks puudub jaks.
Kohtumine oli üllatav, sest mitte ainult et ei teadnud, et niisugune väljaanne teoksil — kui avameelne olla, ei osanudki oodata. Ikkagi eesti oma kirjandus ja ikkagi mõnes tähenduses juba nagu minevik, “kauge hääl”. Sest kui millelgi puudub äriline tähendus — nagu see puudub või peaaegu puudub nüüd eesti kirjandusel —, muutub järjest küsitavamaks tähendus üldse. Pealegi ei ole minevikus loodu jaoks tänases päevas sageli lihtsalt enam ruumi.
“See kauge hääl” on valikkogu ning suhtelisust silmas pidades päris mahukas. Vaarandi ei ole kunagi paljukirjutaja olnud. Ning luuletuste kirjutamise lõpetas ta juba ammu, tipus olles. Uue raamatu esimene luuletus on aastast 1944 ja viimane aastast 1976. Eks anna juba küpsete aastate luulekogude ilmumisaastad aimu, mida tähendab — on tähendanud — luuletamine Vaarandi moodi: “Unistaja aknal” 1959, “Rannalageda leib” 1965, “Tuule valgel” 1977. Ilma nende raamatuteta ei oleks eesti luule see, mis ta on, ütleb Viivi Luik oma napis ja tihedas saatesõnas, midagi lähemalt seletamata. Küllap peab Luik silmas eesti luule kunagist muutumist ning Vaarandi osa selles. Lugedes ja üle lugedes — tegemist on ju tekstidega, mis ammu emotsioonimälus paigas — said Luige sõnad ka teise tähenduse: ei oleks see, mis ta on, sest oleks palju vaesem.
Aastaarvude puudumisest hoolimata tuletab uus raamat meelde, et Eesti-teema — kodu, kodupaigad, lähedased inimesed, kodumaa — on Vaarandi loomingus pidevalt ning alati esil olnud. Kaasaegsemat keelt kasutades sobib ehk ütelda, et tegemist on poeediga, kes ennast alati jõuliselt identifitseerinud on — väärtustanud päritolu, sidunud kuuluvuse ja paigaga. Isikulüürika võiks olla teine esileküündiv tahk, ainult et nende kahe vahel nagu ei olegi kindlat piiri. Kui küsida selle luule tänast tähendust, tekitab probleeme küllap just isamaalüürika ja selle jõulisus. Kontekst, milles loeb tänane lugeja — mõtlen just nooremat inimest —, on ju hoopis teine. Hästi konkreetselt jõudsin selle äratundmiseni “Eesti muldade” (1964) puhul. Luuletus kõneleb millestki väga põlisest, küllap otse rahva kollektiivsesse alateadvusse puutuvast. Nii et loed ning tänase olukorra saatuslik nuripidisus tuleb äkitselt täies mõõdus esile. Võimendub teadmine, et Eesti põllu käekäik ei ole enam selle harija hoida ega otsustada. Kumb on vale, tegelikkus või luuletus? Saab neid omavahel lepitada?
Oma raamatu ilmumise puhul oli D. Vaarandi Tartus. Ei olnud presentatsioon, oli kokkusaamine ja jällenägemine. Kirjanduse Majas Vanemuise — kunagi siis Aia tänavas, kuhu saalitäis tartlasi kokku tulnud oli, ei olnud ta olnud 1939. aastast saati. Mis tähendab, kui täpne olla, et luuletaja oli siin esimest korda. Nagu ta rääkis, võis ta 1939. aastal käia Eesti Kirjanduse toimetuses Daniel Palgi juures — kirjandushuviline üliõpilane tegi ajakirja kriitikaosale kaastööd. Taaskohtumine üle kuuekümne aasta — motiiv, mis veel kord kahetsema paneb, et Vaarandi enam luuletusi ei kirjuta. Nendest ja teistest just Tartuga seotud mälestustest kõneles luuletaja ikka sellesama varasemast hästi teada oleva vahetusega, inimesi ja sündmusi välkvalgusesse tõstes. Nagu ei olekski ajal lahutavat ja purustavat toimet. Mida nähtavalt ja kuuldavalt kinnitas rääkija enda olemine ja isik. Ikka seesama naeratus ja tuhat tuttavat intonatsiooni.
Selle kirjutise pealkiri viitab luuletuse “Maanteel” (1962) lõppu: “Seda on hea mõtelda — / maanteel läbi armastatud maa. / Inimeste taeva all.” Maa ja maantee on needsamad — kas ka taevas? Kas hea luule püsimine tähendab eluväärtuste püsimist? Kas hea luule püsimine on tõsiasi või üksnes head uskuvate inimeste soov ja kujutlus?
ÜLO TONTS