“Me kõik oleme lapsepõlvemaalt,” on ilusasti öeldud.
Mida olete teie oma lapsepõlvest kaasa saanud?
Meie lapsepõlv oli haruldane, see oli küll vaene, ei olnud eriti õnnelik selle sõna tavalises tähenduses. Isa oli väga karm, ema vastupidi — äärmiselt leebe ja õrn inimene. Me kasvasime üles Kuressaare äärelinnas. 50. aastatel oli see elu ühtlaselt vaene ja räämas. Poistele andis aga suuri võimalusi ennast hästi tunda. Seal oli jõgi, kus tollal oli veel puhas vesi. Käisime tihti ujumas. Olid heinamaad, olid karjamaad, olid lagunenud kuurid, olid räämas, võsasse kasvanud aiad. Seal olid salapärased pööningud, kus leidus igasuguseid põnevaid asju. Televiisorit tollal ei olnud, ka raadiot kuulati vähe. Me lugesime palju, raamatutest saime indu igasugusteks põnevateks ettevõtmisteks. “Tom Sawyer”, “Kalle Blomkvist”, “Saladuslik saar”, “Aarete saar” ja kõik need teised poiste raamatud võivad ikka palju ainet anda küll. Siis tekkisid kambad. Meil oli lõbus lapsepõlv. Sõjast oli jäänud palju kola. Muidugi oli sellega mängimine ohtlik, aga see oli põnev. Meie elus oli palju salapärast, mitte reeglitesse surutut. Kuressaare linn oli väike ja räpane. Meie jaoks oli aga veel üks magnet — mu isa ja ema töötasid mõlemad Kuressaare lossi muuseumis. Loss oli üks põhilisi mängukohti. Mul oli rikas lapsepõlv ja sealt oli palju kaasa võtta — armastus loomade, lindude, putukate vastu. Kõige parem oleks öelda — inimeste, laste vastu. Meil oli ilus lapsepõlv, minul ja mu kahel vanemal vennal.
On see armastus ilusate asjade vastu — loomad, linnud, putukad on ju ilusad asjad — teie hilisemat elu mõjutanud?
Ma arvan küll, et on. Alateadlikult võtad ja kõik kaasa. Inimene ju elabki oma lapsepõlves. Ja kõik, mis sa lapsepõlvest saad, seda tarid kogu elu kaasas.
Teie elu on olnud muusikas. Mis on olnud teie elus veel muusika kõrval?
Oh, seal on palju asju. See muusika oli kõige rohkem ikkagi just noores põlves, siis sai kõike tehtud meeletu entusiasmiga. 60. aastate keskel ja teises pooles, kui hakkas kitarristide aeg pihta, siis oli seda vaimustust üle ääre. Aegapidi taandub suur kohamine, mõni asi muutub rohkem rutiiniks. Mul on hea meel, et minu hobi sai minu tööks, teen seda rõõmsalt siiamaani. Vahel ta tüütab ära, nii nagu iga töö vahel ära tüütab. Selle kõrvale mahuvad nüüd teised hobid. Minu suur hobi on ehitamine. Ma olen ehitanud igasuguseid asju. Ükskord hakkasin täiesti nullist endale ehitama üht ridamaja boksi Meriväljal. Lubati lahkelt, et saame võtmed ja kolime sisse, aga nii ei läinud. Pidime sõbraga alustama katuse mahalõhkumisest, sest see oli valesti pandud. Põrandaid, lagesid, seinu ja aknaid tuli korda teha. Muidugi oli mul lapsepõlvekodust kehalise töö kogemus, aga mitte ehitustöö oma. Mina olin ju ikka see pesamuna, tobuke. Vanemad vennad oskasid kõiksuguseid asju teha. Tuli hakata lihtsalt õppima, sest ei saanud teisiti. Ja tuleb välja, et inimene õpib ära igasugused asjad. Nüüd on mul Muhus talu, mida peenemas keeles nimetatakse suvekoduks. Seal on seda ehitamist nii palju, nagu hing igatseb. Kui üks järg otsa saab, mõtleme mingi uue narruse välja, et oleks midagi teha. See on väga tore, mul on juba kevadeks plaanid tehtud. Kui lumi ära läheb, saab jälle hakata tööle. See on üks tore ootus. Väga tore on nutitada ilma proffide abita, kuidas midagi tehtud saab. See hoiab vaimu värske.
Tänu sellele, et mu ema oli väga hea kokk, meeldib mulle süüa teha. Eluaja on meeldinud. Mu lemmiktoit on endiselt kartulipuder hakklihakastmega. Kalasööja olen ma ka suur. See kõik on lapsepõlvest kaasa tulnud.
Kas te olete raamatuinimene?
Julgen öelda, et ma olen suur raamatuinimene. Lapsepõlves oli raamat ju ainuke informatsiooni andja. Koolis oli rahvatantsulooja Anna Raudkats raamatukoguhoidjaks. Ta oli siis juba vana inimene, kuid tema juurde läksime alati hea meelega ja saime tõesti huvitavat lugemist. Kooli raamatukogu oli siis väikeses puumajas, mida nüüd enam ei ole. Muidugi käisime ka linnaraamatukogus. Raamatuid osteti ka koju. Lapsed laenasid üksteiselt raamatuid. Kui ikka “Kolm musketäri” kodust välja läks, siis tuli ta kapsaks loetuna tagasi. Ühel ajal meeldisid mulle paksud muinasjuturaamatud. Ma isegi korjasin neid. Praegu olen ma ikka suur lugeja, ostan nädalas raamatu-paar ikka. Raamatud on tõesti kallid, midagi pole teha. Selleks, et kõike meeldivat ära osta, peaks olema kümneid tuhandeid kroone. Teine asi on see, et on ju väga palju raamatuid, mis on jäänud omal ajal lugemata. Olen maale kokku korjanud natukehaaval terve “Maailm ja mõnda” sarja. Äärmiselt huvitav! Mõni reisikiri on küll ehk 1850. aastal kirjutatud, aga ta on ikkagi tohutult huvitav. Loen hea meelega kriminulle. Nendega on jälle nii, et kui nad väga säravad ei ole, on nad paari aasta pärast meelest läinud.
On teil lemmikkirjanik või -kirjandus?
Kui eesti kirjandusest rääkida — mulle meeldib Peet Vallak. See tutvus hakkas huvitavalt pihta. Poisikesepõlves käisime ju mööda pööninguid, seal oli ka eestiaegseid ajalehti ja vanu raamatuid. Sealt leidsin raamatu, mis on mul siiamaani alles. See kandis intrigeerivat pealkirja “Laip metsas”. Mina mõtlesin, et tegu on väga põneva kriminulliga, aga see oli Peep Vallaku novellikogu. Üks novell oli “Laip metsas”, teine “Pimedas löövis”. See meeldis mulle tohutult siis ja meeldib ka praegu. Olin siis 13—14-aastane, Vallakut on aga alati hea lugeda. Haruldane novellist. Ma olen suur lugeja, aga ma loen valikuta. Ei ole ma olnud suur luulesõber. Võib-olla on sellest kahju. Nagu paistab, luuletajad on tundeerksad inimesed, nad oskavad maailma asju palju selgemini näha kui mõni selgeltnägija. Maailmakirjandusest loen ma hea meelega põnevikke.
Kirjandusel on üks suurepärane omadus — ta õpetab inimest nägema ja vaatlema. Kas sellest on teie muusikuelus kasu olnud? On need asjad kokkupandavad?
Ikka on. Vanasti öeldi ju, et kirjanikud on inimhingede insenerid. Ka meil on aega pikkadel õhtutel inimesi jälgida. Aastatega tuleb kogemus, tajud ära, kes on publik. Vahel hakkad mõnda inimest jälgima ja mõtlema, kes ta igapäevases elus on. Eks see aastatega saadud kogemus aitab siis, kui tunned, et publik hakkab nagu käest ära minema.
On selline tunne, et eesti helilooja ei armasta enam eesti rahvast ega lauljatki. Kunagi tuli pidevalt uut, mis rahva sekka läks. Kas ma eksin väites, et nüüd on miski muutunud?
Kõvasti on muutunud. Väga kõvasti. Mitte see pole kurb, et soovisaadetes mängitakse peamiselt vanu lugusid. Ka endal on tore kuulata seda, mis kunagi hinge on jäänud. Kurb on see, et meil ei ole jäänud niisuguseid professionaalseid kerge muusika loojaid, kes teeksid uusi meloodilisi laule. Tekst ei peagi ilmtingimata eriti sügavmõtteline olema. See põlvkond, kus olid Naissoo, Oit, Ojakäär, Kikerpuu, oli vägev. Ajad on kõvasti muutunud, muusika on läinud ansamblikeskseks. Iga bänd võtab ette ja teeb lugusid. Teatud grupile see läheb peale, aga tegelikult on olukord kehv. Ma ei taha öelda, et Arne Oidi võistluskontsert välja suretati, seda mitte, aga seda oleks võinud elus hoida, sest stiimul see heliloojatele oli. Paljud, kes varem kirjutasid, Valkonen näiteks, enam ei kirjuta, on hoopis teise töö peal. Peljatakse, et muusikal ei ole turgu. Lindistamised on kallid. Eesti muusikatööstus on võtnud suuna ainult rahale, vähemalt 90 %. Kui arvatakse, et keegi läheb praegu peale, siis teda moositakse, klopitakse nagu vahule.
Aga siiski antakse välja ka head muusikat. Alles tuli välja Tarmo Pihlapi album, seal on 70 lugu. Väga häid asju, mis ei ole kaugeltki nii populaarsed kui “Valged roosid”, aga võib arvata, et paljud neist rahvale meeldivad. Ent siiski — ega tänapäeva kerge muusika loojad keskealise või vanema peale muidugi ei mõtle.
Videviku jõulukontserdil tulete vanema publiku ette. Mida tahate öelda inimestele, kelle argipäev just vikerkaarevärvides ei sära?
Me oleme esinenud vanematele inimestele küll ja küll. Me ei tahagi neile selgeks teha, et mingi ingliskeelne rokilugu on unelmate tipp. Meile need muidugi meeldivad, meie jaoks on see noorusaegade nostalgia. Vanemale publikule tahame mängida neid laule, mis meie repertuaarist neile võiksid meeldida. Meelde tuleb üks paari aasta tagune kontsert Jõhvi pensionäridele. Saalis olid väga eakad inimesed. No harva on olnud toredamat kontserti. Nad laulsid kõiki laule kaasa, nad soovisid oma lemmiklaule. Olen seda meelt, et kui inimesed armast laulu tahavad, peavad nad selle saama. Mida vanemaks inimene saab, seda nostalgilisemaks ta muutub. Seda helgemad on kohtumised vanade lauludega. Eilne on olemas, homset ehk ei olegi. Ja miks mitte meelde tuletada kauneid aegu. Väga tore on olnud Muhus. Ja mitte ainult sellepärast, et Muhu on ilus saar, vaid ka seetõttu, et olen ootamatult leidnud endale uusi sõpru, minust paarkümmend aastat vanemaid. See on hea tunne, et eavahe on kadunud, mind võetakse kui omasugust. Ma kuulan nende jutte, kõrvad kikkis. Vanematel inimestel on, mida mäletada ja rääkida. Tahan öelda tervitusi Muhu rahvale. Ja seda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Küsitles
IMBI JELETSKY