Kes minevikku ei mäleta...
Esmakordselt on kirjalikes allikates nimetatud Valgat (Walko) Riia linna
võlaraamatus seoses kahe Valgast pärineva isikuga, arvatavasti
kaupmehega, 1286. aastal. Et Valga asus sajandeid tagasi suhteliselt suure
siseveetee — Pedeli jõe — kaldal, võis siit üle
Võrtsjärve ja Peipsi pidada ühendust Pihkvaga, Koiva kaudu
Riiaga ning Võrtsjärve ja Pärnu kaudu isegi Ojamaa kaupmeestega.
Soodsast asendist hoolimata jäi Valga pikaks ajaks siiski ainult aleviks,
kuigi teda ladina keeles on nimetatud oppidum’iks (linn). Linna õigused
sai Valga alles 1584. aastal Poola kuninga Stefan Batory ajal.
Valga kaugem minevik on kannatusterohke, korduvalt on linn maani maha põletatud.
Poola–Rootsi sõja lõppedes 1627. aastal oli linnas ainult
kolm kodanikku, kirikuõpetaja ja lesknaine. Hoogsalt hakkas elanike
arv kasvama seoses raudteede ehitusega ja raudteesõlmpunktiks saamisega.
Kui kaugemas minevikus oli Valga Vana-Liivimaa loomulik keskus, kus ristusid
olulised teed, siis 19. sajandi lõpu poole oli linnal oluline tähtsus
eesti rahvusliku kultuuri arengus Valga ehk Cimze seminari kaudu. Seminari
enam kui 400 õpilasest umbes 100 olid eestlased, nende hulgas C.
R. Jakobson, A. Kunileid-Saebelmann, F. Saebelmann, A. Läte, J. Kapp
jt.
J. Cimze silmapaistvat osa meie esimese üldlaulupeo kordaminekul 1869.
aastal märkis Eesti Postimees: “Küsib nüüd keegi,
kelle abil meie pidulaul nii hästi korda läinud, siis ... see
oli võimalik meie vahvate köstrite ja kihelkonna koolmeistrite
läbi, kes enamasti Valga seminaris tubli direktor Cimze juhatuse all
seks on õpetatud ja kasvatatud. Seal on meie laulujuhatajate taimelava.”
Valgas on sündinud ja kasvanud arvukalt Eestimaal ja kaugemalgi tuntud
teadlasi, kultuuritegelasi ja sportlasi. Olümpia-aastal nimetagem neist
esmajoones tõstesportlast Alfred Neulandi, kes sündis Valgas
1895. aastal. Kahekümneaastasena, 1915. aastal oli tema arvel juba
11 maailmarekordit. 1920.a. võitis ta Antverpeni olümpiamängudel
esimese eestlasena kergekaalus kuldmedali ja 1924.a. Pariisi olümpiamängudel
keskkaalus hõbemedali. A. Neuland oli esimene tõstja, kes
kahe käega rebimisel kasutas sügavkükki ja käte laia
haaret. Alfred Neuland suri 1966.a. Tallinnas, Valgas on talle püstitatud
ausammas.
Valgamaast juubeliaastal
Valga maakonna asutamise aluseks on Eesti Vabariigi valitsuse seadus 6.
septembrist 1920. Maakond sai tänavu niisiis 80-aastaseks. Maakonna
piire on korduvalt muudetud, enamasti suurenemise suunas. Praegu paikneb
maakond Võrtsjärvest Koivani ehk Läti piirini 2046 ruutkilomeetril,
mille ulatus põhjast lõunasse on 65 ja idast läände
59 kilomeetrit. Maakonna keskusest, Valga linnast saab maanteed mööda
Tallinna 245, Tartusse 89, Riiga 168 ja Pihkvasse 142 kilomeetrit. Tallinna
kaugus ja Riia või Pihkva suhteline lähedus ei ole pannud valgamaalast
teist pealinna ihaldama. Valgalaselt nõusolekut küsimata on
siin siiski kahel korral, kokku neli kuud olnud Läti valitsus. Kui
Võru eksmaavanem Lepikson tahtis haldusreformi tuhinas ka Valgamaad
Suur-Võrumaa alla, siis ei leidnud see mõtteraas pooldajaid.
Ka Tallinna praegused võimumehed on selle kandi peale vähekese
viltu vaadanud. Sest töötust olevat siin rohkem kui mujal ja toimetulekuga
ei tuldavat siin ka toime. Kui reformierakondlane Kalev Kukk oli teedeminister,
ütles ta otse välja — teid on nii vähe, milleks teile
reisirongid. See on ju kulukas! Praegune minister Jürgenson nii otsekohene
ei ole, aga Johanna-nimelist rongi on temagi püüdnud ahistada.
Õnneks senini tagajärjetult. Ministrid tulevad ja lähevad,
aga raudtee ja reisirongid jäävad. Ja ega valgamaalasi nii vähe
olegi — ikkagi ligi 40 000. Igatahes on Valgamaal turvalisem kui mõnelgi
pool mujal, Tallinnast rääkimata. Faktid? Palun: kui 10 000 elaniku
kohta pandi mullu Eestis toime 358 kuritegu, siis Valgamaal oli see arv
252. Patutegusid juhtub siingi, enamasti saavad kurikaelad üsna pea
kammi turja. Eestis avastati mullu 29 % kuritegudest, Valgamaal 54,5 %.
Vist sellepärast ei ole valgamaalased järgnenud Mõisa kutsele
ja Tallinna kolinud. Vabandust, mõni on ikka läinud ka.
Maakonna 80. sünnipäeva puhul paraade ei korraldatud ja pasunaid
ei puhutud. Juubelipuhuseid ettevõtmisi on aga jagunud kolme kuu
peale. Kui aastale tagasi vaadata, siis võib sellega isegi rahule
jääda. Valmis järjekordne haiglajärk, kuhu koliti novembri
algul. Valga haiglast on kujunemas üks moodsamaid maahaiglate seas.
Otepää gümnaasiumile valmis ajakohane algklasside hoone,
mis koos sisustusega läks maksma 22 miljonit. Valga väikelastekodu
sai vanade ja kitsaste ruumide asemele uue kodu Kurepesa, mida võib
julgelt võrrelda tärnihotelliga. Paraku ei jõutud valmis
Valga kultuuri- ja huvialakeskust. Ehitaja vedas alt. Valgamaalt juba kaugele
väljapoole ulatunud Sangaste lossi ja krahv Bergi ning Barclay de Tolly
mausoleumi tuntusele lisandus 17 000 osavõtjaga Pühajärve
rannapidu. Ei, nii lihtsat ja matslikku nime ei saadud panna peole, kus
nõnda palju osalisi! Aegsasti nimetati see “Beach Party’ks”.
“Vidrike galopp” ja “Leigo järvemuusika” said aastaga
veel populaarsemaks, kuid sellele vaatamata säilitasid eestikeelsuse.
Niisamuti ka Jaanikese krossirada Valga lähistel, kus peeti külgkorviga
mootorrataste maailmavõistluste 8. etapp. Pehme ja lumevaene talv
kahandas mõnevõrra Otepää kui talvepealinna suusasporti,
tõmbas kriipsu peale ka Tartu maratonile. See-eest peeti maha “Suverull”,
mille võitis otepäälanna Kristina Šmigun. Tema ning
Andrus Veerpalu lisasid Eesti talispordile kuulsust välismaistel suusaradadel.
Mõlemal on Otepääl kenad kodud, kuid enamasti tuiskavad
nad, eriti Kristina, välismaa treeninguradadel ja võistlustel
ringi. Samuti ka valgalane Pavel Loskutov, kes jõudis Sydney olümpiamängudel
saja maratoona seas 35-ndaks.
Maakonna juubeliaasta tõi tunnustuse veel kahele inimesele.
Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS andis aasta
koolitaja aunimetuse Pühajärve põhikooli direktorile Ene-Mall
Vernikule, kes peab loenguid ka Tartu Ülikoolis. Isadepäeval sai
teatavaks, et Põdrala valla taluperemees, nimekas torupillimeister
ja -mängija Ants Taul kannab nüüd aasta isa austavat nime.
Eestimaal on palju kauneid paiku. Kui aga Valgamaa loodusest rääkida,
tuleb esmajoones nimetada Pühajärve ja Otepää ümbrust.
Pühajärve rand sai suve hakul rahvusvahelise tunnustusena Sinilipu,
Baltimaade siseveekogude supelrandadest ainsana.
Eesti Turismifirmade Liit nimetas Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks
Pühajärve puhkekodu.
Pühajärv ja selle ümbrus troonib 23 000 hektari suuruse Otepää
Looduspargi keskmes. Eelmisel aastal valmis loodusparki tutvustav interneti
kodulehekülg. See võimaldab Eestimaa inimesel kohapeal käimata
saada osa siinsete paikade võlust.
Lõuna-Eestile iseloomulike metsa- ja järverohkete kuppelmaastike
tutvustamiseks ja kaitseks loodi 1993. aastal Karula Rahvuspark, mille pindala
on 11 097 hektarit (ligikaudu pool sellest paikneb Võrumaal). Karula
Rahvuspark kuulub keskkonnaministeeriumi haldusalasse ja on üks Eesti
neljast rahvuspargist. Üle 70 % rahvuspargi territooriumist on kaetud
metsaga. Lepingute alusel ning talgute korras on puhastatud järveääri
ja kupleid võsast, avatud vaateid. Rahvuspargis liikuja võib
aga sattuda ka hoopis puutumata ürgmetsa. Rahvuspargi külastajate
arv on iga aastaga suurenenud. Seda on mõjutanud õpperadade
rajamine: Perajärve metsarada, Tornimäe matkarada, Lüllemäe
külarada ja Ähijärve teerada.
Soovitusi matkamarsruudi valikuks ning teavet majutus- ja toitlustamisvõimaluste
kohta saab kauni Ähijärve kaldal asuvast keskusest, kus huvilisi
ootavad 31-kohaline majutushoone, välipesulad ja laagriplats, suitsusaun,
paadisild ja tantsulava. Paljud rahvuspargi külastajad otsivad üles
ka legendaarse Kaika nõia Laine Rohu kodu.
Kuidas valgamaalane elab?
Kui sellele küsimusele üldisemalt vastata, võib öelda,
et ta elab nagu mujalgi. Vahest ehk selle erinevusega, et mida kaugemal
pealinnast, seda kitsamalt. Valgamaalane teeb tööd, kui tööd
on; kui ei ole, müüb tüki vanaisalt päritud metsa või
talutaastamise tuhinas soetatud loomi. Kui ühte, teist ega kolmandat
ei ole ja kuhugi areneda ka ei ole, hangib pudeli sedasamast, mida peaminister
Laar pruukis “Metsavenna” talus.
Kui ühel sombusel novembripäeval pärisin maavalitsuse sotsiaaltöö
peaspetsialistilt Ly Kaarnalt, mis kõige enam muret teeb, nimetas
ta elanikkonna jätkuvat sotsiaalset kihistumist ja paljude vaesumist.
Murede mure on töötus. Valimiste eel lubati suure suuga uusi töökohti,
tegelikult jääb neid aiva vähemaks. Kui lastega peres kaotab
ema või isa töö, toob see perre lausa tragöödia.
Muret teeb Valga töötute aktiviseerimiskeskuse saatus. Kas see
jääb järgmisel aastal alles? Toimetulekutoetuse vähendamine
vabariigis 72 miljoni krooni võrra on tunduvalt vähendanud toetusi
ka Valgamaal. Ent abivajajate arv kasvab toiduainete, eriti aga kommunaalteenuste
kallinemise tõttu. Raske on inimesele selgeks teha, miks elujärg
paranemise asemel hoopis halveneb.
“Rõõmustab see, et maakonnas on püsiv sotsiaaltöötajate
kaader, kellele võib kindel olla,” ütleb Ly Kaarna, kes
ise on keerulist sotsiaaltööd teinud veerandsada aastat. Eriti
hea meel on tal Paju hooldekodu uuenemisest. 1997. aastast on Paju hooldekodu
erihooldekodu staatuses ja osutab mittetulundusühinguna teenuseid põhiliselt
vaimupuudega inimestele. Tegevusterapeutide juhendamisel kaasatakse hoolealuseid
vastavalt võimetele aktiviseerivasse tegevusse.
“Hollandi Kesk- ja Ida-Euroopa Fondide rahastatuna valmis eelmisel
sügisel hooldekodu juures elamu, kus said omaette toa kümme erivajadustega
hoolealust. Hooldekodu kollektiiv on eesotsas juhataja Olev Kaasikuga teinud
tänuväärset tööd uute suundade juurutamisel sotsiaalhoolekandes.
Uusi suundi on rakendatud ka Hellenurme hooldekodus ja mujalgi. Eesmärk
on avahoolduse arendamine,” on Ly Kaarna tulevikuvaade.
Pisut rohkem kui 40 % maakonna elanikest elab Valga linnas. Tingituna 1990-ndatel
aastatel alanud sündimuse järsust langusest kahaneb eelkooliealiste
ja kooliealiste laste arv. Ka tööealiste arv näitab mõningast
langustendentsi, mõnevõrra suureneb pensionäride arv.
Tööpuuduse kasv, hindade tõus ja pensionide külmutamine
on suurendanud elanike toimetulekumuresid. Neid püüab leevendada
linna sotsiaalabiamet.
“Mida on suudetud teha?” küsin linna sotsiaalabiameti juhatajalt
Eda Lepikult.
“Oktoobrikuus taotles toimetulekutoetust 605 peret, kellele maksti
välja 448 000 krooni. Talvekuudel, mil lisanduvad küttekulud,
on hädalisi tunduvalt rohkem — ligi 800 peret, kellele maksime
mullu oktoobris üle 600 000 krooni. Tänavu on taotlejaid seoses
kütuse käibemaksuga tõenäoliselt rohkem,” ütleb
Eda Lepik. Tal on kahju sellest, et eelmise aasta juulikuust võeti
ära nn. täiendava toimetulekutoetuse rahad, millega sai inimesi
aidata näiteks hädavajalike ravimite ostmisel, edasilükkunud
lõikuste tegemisel ja muuski. See nõndanimetatud täiendav
toetus ulatus mullu 491 000 kroonini, tänavu jääb see saamata.
“Elu toob aga järjest ootamatusi — põlenguid, avariisid.
Teatatakse, et kinnipidamiskohast vabaneb valgalane, võtke vastu.
Võtamegi. Tulijale, kel puudub eluase, peame selle leidma, aitama
taotleda vajalikke dokumente. Vanglast vabanenu saab ühe aasta elada
korteris, mis remonditud ja sisustatud riigi raha eest.
Püüame aidata, kuidas vähegi võimalik. Valgas on
ka selline toetus, mida vist mujal ei ole. See on koduse koolieelse lapse
toetus toimetulekuraskustes peredele. Tänavu on see 150 krooni (eelmisel
aastal 220 krooni). Proteeside ostmisel on enamasti 90-protsendiline riigi
osalus, kuid ka see kümnendik, mis tuleb inimesel maksta, ulatub mõnikord
mitme tuhandeni ja osutub haigele üle jõu käivaks. Meie
saame aidata 50 % ulatuses 10%-lisest jääkmaksumusest.
Järsult on suurenenud invatehniliste vahendite renditasu. Ratastooli
rent oli 120 krooni, nüüd on see hüpanud 240 krooni peale.
Õnneks on laste mähkmed läinud odavamaks. Nii lastele kui
ka täiskasvanutele saame mähkmeid kompenseerida kuni 100 kroonini
kuus.
Kui siitilmast lahkunul ei ole omakseid, jääb tema viimsele puhkepaigale
saatmine sotsiaalabiosakonna korraldada. Selleks on ette nähtud ka
politsei ja päästeameti osalus. Paraku on nii, et kõik
ebamugav on mugav kellegi teise kaela veeretada. Sotsiaalabiametil ei ole
kellegi teise kaela veeretada. Kui on vajalik lahkamine, siis transporditeenuse
Tartusse ostame Paju hooldekodult. 1600-kroonisele riiklikule matusetoetusele
tuleb linna poolt ikka 400–500 krooni juurde lisada,” ütleb
Eda Lepik. Ja kiidab teenindussalongi Meelespea töötajaid, kes
on abiks, kui kadunukesel ei ole sugulasi.
“Häbemata väike on kindlustamata isikute tänavune arstiabisumma
— kõigest 50 000 krooni, millest jagub ainult 16 krooni kindlustamata
isiku kohta. See kulub arsti visiidiks ja vaid mõneks analüüsiks.
Tulevaks aastaks oleme taotlenud kindlustamata isikute esmatasandi arstiabiks
100 000 krooni kohalikust eelarvest. Õnneks on seadusemuudatustega
sätestatud, et pikka aega tööta olnud isikud saavad kolmeks
kuuks haigekassakaardi, mille toel saab mõnigi lasta teha kas või
olulise operatsiooni, mida ta senini ei saanud endale lubada.
Püüame teha kõik, mis meist oleneb, ja rohkemgi,”
ütleb Valga sotsiaalabiosakonna juhataja kokkuvõtteks.
OLIVER UIBO