Mida paremini suudame aiasaadusi värskelt säilitada, seda kauem neid hoiuruumist või keldrist võtta saame. Esimene tingimus on, et salvepõhjad, säilitamisruumi seinad ning lagi oleksid puhtad ja desinfitseeritud.
Juba saagi koristamisel tuleb välja valida terved ja puhtad porgandid. Säilitamiseks mõeldud porgandeid lasta mõnes õhurikkas varjualuses taheneda. Säilitamisele minevat porgandit ei pesta. Kuivatamisel eraldub muld iseenesest. Arvestada tuleb, et pärast hoidlasse paigutamist porgandite elutegevus ei lakka. Kadude vähendamiseks on vaja seda pidurdada. Nullilähedast temperatuuri on kodukeldris raske hoida, siiski 5 kraadini on seda sügisel võimalik viia. Selleks tuleb hoidlat ventileerida öösiti või varahommikul, mil õhk on jahedam.
Porgand on üks raskemini säilivaid juurvilju. Porgandil on õhuke koor ja vee auramine selle kaudu suur, mistõttu juurviljad üsna ruttu närbuvad. Kodustes hoiuruumides on otstarbekas porgandeid säilitada liivaga kihitatult salvedes või kastides. Liiv peab olema värske. Niiske liiv takistab porganditest vee auramist ja isoleerib need üksteisest, takistades niiviisi haiguste levikut. Mädanike leviku tõrjeks võib liivasse segada tuhka.
Sobiva hoidla puudumisel saab porgandit säilitada ka kuhjas või kõrgema maa korral augus. Hiirte tõrjeks tuleb kuhi või auk katta kuuseokste või traatvõrguga. Porgandit võib kevadeni säilitada ka kasvukohal, mullast üles võtmata. Sel juhul tuleb sügisel enne külmade tulekut pealsed maha lõigata ja porgandiridadele mulda kuhjata. Lumevaesel talvel võib katta ka põhu või puulehtedega. Korralikult kaetud porgand säilib kevadeni, olles karge ja haigustest kahjustamata.
Porgandi säilitamisel ongi kõige suurem raskus nende haigestumine mitmesugustesse seen- ja bakterhaigustesse. Enamasti tungivad haigusetekitajad läbi porgandi koore või vigastuste kaudu porgandisse juba kasvamise ajal. Talvel haigused süvenevad ja porgand hävib.
Porgandi-kuivmädaniku korral on juurviljadel hallid või pruunid laigud. Nakatunud kude on sinakasroheline, hiljem tumepruun või must. Seen talvitub taimejäänustel, mullas ja seemnetel. Nakatumist soodustab juurviljade nõrk kasv ja suur mullaniiskus.
Porgandi-mustmädanik kahjustab porgandit säilitamise ajal. Juurvilja külgedele ja ülemisele osale ilmuvad hallid kuivad sissevajunud laigud. Läbilõikes on näha süsimust haige kude, mis on tervest koest terava piirjoonega eraldatud. Haigus areneb aeglaselt, mistõttu suuri nakkuskoldeid ei teki.
Porgandi-valgemädanik tuuakse hoidlasse juba avamaal nakatunud porgandite ja mullaga. Nakatunud porgandid muutuvad pehmeks ja libedaks. Haigestunud kohtadele ilmub valge pehme seeneniidistik, mis vananedes muutub mustjaks. Seeneniidistikule tekivad veetilgad.
Porgandi-hallmädaniku korral tekivad juurvilja ülemises osas tumedad laigud, nakatunud koed rebenevad, moodustuvad tühikud, mis kattuvad üleni valge seeneniidistikuga ja mustade või roosade täppidega. Porgandi-hallmädanik on eriti ohtlik toitainetevaestel muldadel ning sademeterohkel suvel.
Porgandi-baktermädaniku korral tekivad juurvilja kaelaosas pruunikad pehme koega laigud. Hiljem muutub suur osa porgandist pehmeks haisvaks limaseks massiks. Haigus levib koldeliselt. Suvel porgandi kasvamise ajal levitab bakterit porgandikärbes.
Porgandi säilitushaiguste vältimiseks tuleb teda kasvatada kõrgel agrofoonil, väetada kaalium- ja fosforväetistega. Porgandit ei tohi samal kohal kasvatada enne nelja aasta möödumist. Porgandit tuleb koristada kuiva ilmaga, vältida mehaanilisi vigastusi. Koristusjäätmed tuleb hävitada, sügisel maa sügavalt künda. Hoida 0-kraadises säilitustemperatuuris, õhuniiskus peab olema 80— 85 %. Haiged porgandid tuleb ka talvel välja sorteerida.