Eesti paraolümpialaste koondis tõi Sydneyst kaasa viis medalit. Neist tervelt kolm — ühe kuldse ja kaks pronksist — teenis välja võistluste käigus nii võistkonnakaaslastele kui iseendalegi üllatusena meie olümpiaesinduse vaieldamatuks esinumbriks tõusnud kergejõustiklane Sirly Tiik.

“Mu eluunistus on täitunud,” hõiskas ta Sydney olümpiastaadionil 24. oktoobril, kui oli võitnud naiste odaviske oma võistlusklassi maailmarekordiga, seejärel — Eesti sinimustvalge lipp õlgadel — osa saanud medalite kätteandmise pidulikust tseremooniast ja Austraalia rohke publiku kiiduavalduste saatel auringi läbinud.
Nüüd on järg rõõmu jätkumiseks kodukamaral. Oma rahva, kõige lähedasemate seltsis. Et Sirly Tiik sellest põrmugi vähem ei hooli kui äsjastest Sydney saavutustest, avaldus juba esimesel Eestisse naasmise tunnil möödunud nädala teisipäeva hommikul Tallinna lennujaamas. “Süda tunneb isegi suuremat soojust, kui tajusin olümpiaõnnestumiste ajal,” lausus ta lilledega vastu tulnutele siira otsekohesusega.
Aga edasi? Kuidas siis muidu kui nii, nagu suurte rahvusvaheliste saavutuste puhul tavapärane: edu saavutanute premeerimine, pöidlahoidjatega kohtumistel muljete ja kogemuste jagamine, kordasaadetu süvaanalüüs, tulevikuplaanide koostamine jne. Tehtud töö ja nähtud vaev väärivad tähelepanu ja austust. Sedapuhku eriti just Sirly Tiigi puhul. Mõelda vaid, milleni kunagine lastekodulaps 26-aastasena jõudnud on! Sirgus ema-isa tundmata Lääne-Virumaal Inju lastekodus, sealt sattus õppima lähedal asuvasse Vaeküla kooli koos vaimupuudega lastega. Õppis loomulikult temagi lihtsustatud programmi järgi, kuid Porkuni kooli võeti ometi tööle — kurtide laste abikasvatajaks. On õnnelik, et töökohal ümbritsevad teda head ja meeldivad inimesed. Ka edasijõudmine spordis, mis armas olnud lapsest saadik, on töökaaslastega seotud. Kuid kõige rohkem tänu võlgu sportlike oskuste eest on siiski oma juhendajale Mallika Koelile. Ja mis odaviske maailmarekordini jõudmisse puutub, siis selle ala tehnika viimistlemisel on palju kaasa aidanud tuntud erialaspets Enn Roosi.
Medalid vaid eneseületajaile
Enne odakulda ja maailmarekordit 39,77 pälvis Sirly Tiik olümpiapronksi kõrgushüppes ja pärast sama kuulitõukes, tulles vahepeal veel neljandaks kaugushüppes. Kui seejuures isiklikke tippmarke poleks sündinud, jäänuksid mõlemad pronksid vaid unistuseks. Õnneks parandas Porkuni neiu oma kõrgushüpperekordi 1,37-lt 1,44-ni ja kuulitõukes tegi end alla 10 meetri naisest ligi 10,5 meetri tõukajaks. Vaimustus Eesti leeris kasvas mõistagi iga etteastega. Seda enam, et Sirly võistles erinevalt paljudest teistest olümpiakonkurentsis esmakordselt.
Niisiis olümpiakogemus tal puudus. Ent eks tõesta see omakorda, et mõne sportlase puhul polegi kogemustel nii suurt kaalu, kui tihti räägitakse. Olulisemad on muud tegurid, antud juhul nähtavasti üldine hea treenitus, julge pealehakkamine ja võidutahe. Sootuks vähem tähtsaiks osutusid kehalised eeldused, sest selles osas ei pidanud meie vaatlejad Sirlyt konkurentide hulgas kuigi silmapaistvaks.
Ilma eneseületuseta poleks Eestile tulnud ka kahte ujumismedalit. Tublisti parandasid oma isiklikke tippmarke nii Marge Kõrkjas 50 m vabaujumises hõbemedalit kui ka Janne Mugame naiste 50 m seliliujumises pronksmedalit võites.
Viimane oli samuti kui Sirly olümpiakonkurentsis esimest korda, kuid seejuures alles 18-aastane. Ta treener Õnne Pollisinski näeb just selle tõttu head tulevikuperspektiivi. “Treeninguga võib Janne veel palju teha, mis teda praegusest tasemest kõvasti edasi aitaks,” usub ta.
Marge Kõrkjas oli paraolümpiamängudel juba kolmandat korda ja taas ei jäänud ta medalita. Hiilgav! Kui nüüdse hõbemedali puhul ikkagi midagi kahetseda annaks, siis ehk vaid seda, et ei õnnestunud Atlanta paraolümpiamängude eeskujul taas kulda koju tuua. Marge treener Rein Põldma ohkas küll rohkem selle üle, et 100 m vabaujumises jäi tartlannal pronksmedal saavutamata. “Tasavägises heitluses õnn Marget lihtsalt ei soosinud,” arvas ta. “Peamine aga — ujujate tulemuste tase on Atlantaga võrreldes tohutult tõusnud. Tookordne kullaaeg ei viinud nüüd isegi finaali mitte.”
Kas Marge peab plaani ka neljandat korda olümpiamedalit jahtida, seda siis nelja aasta pärast Ateena paraolümpiamängudel? See on esialgu vastuseta. “Peab mõtlema, kas jätkub aega ja jõudu valmistumiseks,” ütles asjaosaline ise.
Pisut statistikaprismast
Nagu neli aastat tagasi Atlantas, nii tõid ka olümpiamängud Sydneys Eestisse rohkem medaleid kui kaks nädalat varem lõppenud tavakohased suveolümpiamängud. Sündmuse täpsest kordumisest oli lugu aga kaugel. Paraolümpialaste 5 medali vastu sai Eesti tavaolümpialt nüüd 3 poodiumikohta (Erki Noole kümnevõistluse kuld ning Indrek Pertelsoni ja Aleksei Budõlini judopronksid). Atlantas olid vastavad arvud aga 9 (3+4+2) ja ümmargune null.
Eesti paraolümpiakoondise tegevjuht Allan Kiil oli koju saabudes pisut murelik: “Ei saa öelda, et keegi meie kümnest paraolümpiasportlasest lausa halvasti oleks esinenud, ent tõsiasjaks jääb, et riikide medalikonkurentsis langesime Atlanta 34. kohalt 11 astet allapoole. Eesti suurust arvestades on kindlasti ka nüüdne 45. koht auväärne, seda enam, et Lätit ja Leedut edestasime ning Soomest, kes sai nagu meiegi üheainsa kulla, jäime riikide paremustabelis ainult kahe koha võrra maha. Tõsiselt mõtlema paneb paraku küsimus, mis väega võiksime nüüdsetki positsiooni tulevikus kaitsta. Kui meil rahamuresid ei oleks, ei kurdaks millegi üle. Kahjuks jätkub seda kõlisevat vähem kui inimesi, kes korralikuks olümpiaettevalmistuseks materiaalset tuge vajavad. Olukord on seda tõsisem, et maailma invasport on arenenud viimastel aastatel erakordselt jõudsalt. Avardub harrastajate ring, tõuseb tulemuste tase. Kes sammu ei pea, jääb paratamatult maha.”
Et huvi paraolümpiamängude vastu hoogsalt kasvab, see on tänaseks tõesti ilmselge. Veel ei küüni see mõõtmeteni, mille on saavutanud traditsioonilised suveolümpiamängud. Nende järjekorranumber Sydneys oli XXVII, iga rohkem kui 100 aastat. Paraolümpiamängud oma 11 korra ja 40 aastaga on selle kõrval alles noored. Ent tänaseks köidavad publikut juba võimsalt. Äsjastel Sydney paraolümpiamängudel käis tribüünidel 1,2 miljonit huvilist. Seda on kaks korda Atlanta paraolümpiat kohapeal näinutest rohkem.

PEETER KASEOJA