Vahel võib meie ajalehtedest lugeda, et Eesti täitis nõukogude aastatel väga kuulekalt Moskva käske ja keelde. Osaliselt on see õige, sest Stalini reiimi aastatel oli väga raske isepäiselt tegutseda. Meenutagem, millega lõppes Nikolai Karotamme paljuski omaloominguline tegevus Moskva käskude ja keeldude tõlgendamisel. Koos Karotammega kõrvaldati viiekümnendate aastate algul võimu juurest 90 protsenti Eestis sündinud ja elanud juhtivkaadrist. Johannes Käbin sai alles pärast Stalini surma ja Nikita Hruštšovi võimuletulekut “kaaluta” olekust lahti ja hakkas kõige muu kõrval ka Eestimaa huvide eest võitlema. Käbin kiitis heaks Edgar Tõnuristi pakutud põllumajanduse arendamise põhiseisukohad, mille rakendamise tulemusena meie põllumajandus sügavast “soost” välja tuli.
Kui Eesti põllumajandusjuhid ja põllumehed oleksid kuulekalt järginud Moska käske ja keelde, oleksime jäänud Pihkva oblasti põllumajanduse tasemele. Viiekümnendate aastate algul pärast sundkollektiviseerimist nende tasemelt alustasime — piimatoodang lehma kohta aastas oli alla 1500 kg, teravilja saadi 4—5 tsentnerit hektarilt punkrikaalus. Töötasuks arvestati normipäevi, millel puudus rahaline kate. Seegi väike tasu, mis aasta lõpuks normipäevadele arvestati, võeti ära riigilaenu obligatsioonide katteks. Tuhanded hektarid põllumaad jäi harimata, inimesed lahkusid massiliselt maalt.
Kaheksakümnendatel aastatel oli tööviljakus Eesti põllumajanduses loomakasvatussaaduste tootmisel juba kolm korda kõrgem kui Pihkva oblastis. N. Liidu keskmisest olid meie näitajad kaks ja pool korda kõrgemad. Tõin võrdluseks Pihkva oblasti, sest meil on nendega peaaegu sarnased looduslikud ja kliimatingimused. Puutusin neil aastail sageli kokku paljude Venemaa oblastite põllumajandusjuhtidega ja võin kinnitada, et kõikjal püüti tõepoolest hoolikalt täita Moskva suuniseid. Seepärast jäigi Venemaa põllumajanduse tase madalaks. Riigil tuli välismaalt toiduaineid sisse osta, samal ajal olid miljonid hektarid põllumajandusmaast harimata ja võsastunud.
N. Liidu kogemus näitas väga ilmekalt, et riiki, mille pindala hõlmas kuuendiku maakerast, ei ole võimalik edukalt juhtida ühest punktist, ühtsete käskude ja keeldudega. Erinevad rahvused oma kultuuri ja keelega, erineva arengutaseme ja usutunnistusega ei mahu ilma raudse surveta ühe mütsi alla. Kohe 1917. aasta veebruaris, kui Vene tsaar Nikolai II loobus troonist ja Venemaa Ajutine Valitsus kuulutas oma eesmärgiks Venemaa muutmise demokraatlikuks riigiks, algas kaos.
Sama juhtus ka N. Liiduga, kui Mihhail Gorbatšov alustas ühiskonna demokratiseerimise protsessi. N. Liidu lagunemise oht oli silmanähtav juba pärast Stalini surma ja Nikita Hruštšovi võimuletulekut, kui toimus ühiskonna mõningane liberaliseerimine. Toonasel võimueliidil õnnestus siiski Hruštšovi reformid peatada ja ühtne Vene impeerium säilitada, kuid ühiskonna elu jäi pärsituks, impeeriumi lagunemine lükkus vaid edasi.
Venemaa ja N. Liidu kogemus näitas veenvalt, et suurt ja paljurahvuselist riiki on võimalik koos hoida vaid diktatuuri tingimustes. Veelgi enam. See kogemus näitab ka seda, et tänapäeva uuskolonialism, rahvusvaheline kapital, milles suurriikidel on määrav osa, püüab uuel moel erinevaid rahvaid oma käpa alla saada nendesamade Piiblist maha kirjutatud loosungite all, millega tulid võimule omaaja suurimad diktaatorid. Sellel on loomulikult ka positiivne osa, kuid see protsess viib paratamatult uute pingekollete tekkimiseni, sest lubatud võrdsus ja üldine heaolu jääb tulemata. Rikkad riigid saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks.
Nii juhtub ka Euroopa Liiduga. Brüsseli 90 tuhande leheküljeni ulatuvad “käsulauad” ei suuda ühendada erinevaid riike, erinevaid keeli ja kultuure, erinevaid arengutasemeid ja usutunnistusi, pigem vastupidi, suurendavad üleoleku- ja alaväärsustunnet, vastuolusid suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste riikide vahel. Selline ühendus ei saa olla kasulik võrdselt kõigile. Kui keegi võidab, siis keegi kaotab. Inimühiskond areneb küll tõusujoones, kuid kordab oma arengus suurel määral ka kõike negatiivset, kuigi uuel moel ja uues rüüs. Seepärast ei tarvitseks Eestil, küür seljas ja kinnisilmi, EL-i pürgida, vaid tuleks esitada ka omapoolsed ühinemistingimused. EL-ist peaks saama Euroopa riikide majandusühendus, kus iga riik ise määrab oma osaluse alused ja ulatuse. Säilima peaks ühendusse kuuluvate riikide suveräänsus, oma valuuta ja oma seaduste ülimuslikkus EL-i omade suhtes. Praegune EL tuleb selline nagu Nikita Hruštšovi omaaegne visioon Euroopa Ühendriikidest. Mäletan seda ettepanekut, mis toona välja naerdi. Nüüd jõuame pika ringiga samasse punkti tagasi.

VALTER UDAM