Eesti Aleksandrikooli asutamiseks peetud esimesest koosolekust möödub 29. oktoobril 138 aastat. Selle organiseerisid 1862. aastal Viljandimaal Holstre ja Tarvastu erksamad mehed. Sellest ajast hakati kooli rajamise teemat laiemalt arutama ning üritati seda ideed ellu viia. Kõige suuremaks mureks olid raha ning tolleaegsete riigimeeste vastuseis. Eestlastele omase jonniga viidi siiski kooli loomise idee lõpuks ellu, kuid selleks kulus palju aastaid.

“Kooli alustamise nõuu läks aga üksi Holstre meestest välja, sest Tarvastu mehed tahtsivad Eesti rahva priikslaskmise mälestuseks üht metallist auusammast õntsa priikslaskjalle ülesse seadida. Kadunud Adamsoni seletuste ja tähenduste peale antsivad viimaks Tarvastu mehed järele ja nüüd hakati kooli alustamise eest muret pidama.” (Valgus nr. 58, 1884. a.)
1862. aasta oktoobris kogunevad Holstre valla koolmeistri Jaan Adamsoni kutsel Tartusse Eesti ärksamad mehed aru pidama ühe eestikeelse suurema kooli asutamise üle. Möödus seitse aastat, siis saadi selleks keisri luba. 1870. aastal asuti kooli ehitamiseks raha koguma. Esialgne eelarve oli 102 300 rubla. Raha korjamine kestis 16 aastat ning selle saamiseks kasutati iga väiksematki võimalust. Korraldati pidusid, näitusmüüke, korjandusi rahva hulgas jpm. Isegi Pärnu kandi kalamehed panid noodad merre “Aleksandri kooli õnnele” (Sakala nr. 30, 1880. a.). Aleksandrikooli asutamise peakomiteele laekus 1885. aasta lõpuks 95 218 rubla ja 22,5 kopikat.
Aleksandrikooli asutamise ideest ja tegevusest avaldati 1862.—1888. aastal ajakirjanduses 2516 kirjutist ning sõnumit. Autorite hulgas ei puudunud muidugi ka kooli asutamise mõtte vastased mõisnikud, kes väitsid, et eesti rahvas olevat liiga väike selleks, et püsima jääda, ning olevat võimetu looma oma iseseisvat kultuuri. Eestlastele kui talurahvale olevat kihelkonnakoolidest küllalt.
Eestlastele omase jonni ja visadusega viidi kooli asutamise mõtet edasi, kuni see muutus reaalseks. Rahvas õppis kooli asutamise koosolekutel aru saama, mida tähendab üksmeelne tegevus ettevõetud ülesande saavutamiseks. Üldrahvalikule üritusele said 1888. aastal aga saatuslikuks peakomitee liikmete tülid ning komitee lõhenemine. Kõigile takistustele vaatamata avati 20. augustil 1888 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas vene õppekeelega Eesti Aleksandri Linnakool, mis oli rajatud eesti rahva poolt korjatud rahaga. Vähesel määral oli koolis lubatud õpetada ka eesti keelt.
Kool töötas 1906. aasta jaanuarini. Selleks ajaks oli jõudnud kooli lõpetada 284 õpilast, kes olid ka lõputunnistuse saanud.
1907. aastal lubas Põllutööministeerium Eesti Aleksandrikooli ruumides korraldada vene õppekeelega põllutöökursusi. Hiljem hakati neid korraldama Kõo mõisas, kus 1914. aastal lubati ka avada Eesti Aleksandri Alampõllutöökool. Alates 1917. aastast lubati õpetada ka eesti keeles.
Kui Aleksandrikool 1906. aastal suleti, jäi hoone peremeheta ning järelevalveta. Loodusjõud tegid oma töö, purunesid aknad ja katus. Hoone ajutised kasutajad maja ei korrastanud.
Viljandi Maavalitsus ostis hiljem Aleksandrikooli hooned pärisomandiks ning 7. novembril 1921. aastal avati seal Põltsamaa Tööstuskool. Hoonetes tehti hädapärane remont ning arendati kool välja. Nii saigi sellest raua- ja puutööosakondadega tööstuskool, mis peagi Põltsamaa lähikonnas tunnustust leidis. Muretseti juurde nii raua- kui ka puutöömasinaid ning tööpinke. Kool arenes kiiresti ning peagi peeti Kaarlimõisas asuvat tööstuskooli üheks Eesti paremaks. Palju tellimusi täideti väljapoole, sest kooli arendamiseks vajati raha. Eriti edukaks kujunes 1935/36. majandusaasta, kui õpilaste oskused ja tööviljakus koos kvaliteediga andsid kooli majandamisel positiivselt tunda. 1935. aastal valmis hüdroelektrijaam Põltsamaa jõel, mille kaldal kool asus. Sealt saadi masinate käivitamiseks vajalikku odavat elektrienergiat.
1936. aastal muudeti kolmeaastase õppeajaga tööstuskool nelja-aastase õppeajaga tööstuskeskkooliks. Alates 1940. aastast korraldati kooli elu ümber, kuid kool kandis siiski kuni 1944. aastani tööstuskooli nime. Sõjajärgsetel aastatel muutusid koolis õpetatavad erialad vastavalt majanduse vajadustele. Uued õppekavad nägid ette noormeestele põlduri- ja tütarlastele kodumajanduseriala.
Ka kooli nimi muutus aastate jooksul. Praeguses Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökoolis, mille õppeaeg on 3 aastat ja 10 kuud, omandatakse peale kutseoskuste ka üldine keskharidus. Kunagises poistekoolis on tänapäeval suurem osa õpilastest tütarlapsed. Muutunud on erialad, väljaõppe saavad tulevased sekretärid, kokk-kondiitrid, autoremondilukksepad, ehitajad, müüjad. Tänavusest õppeaastast on uute erialadena lisandunud infotehnoloogia ja sotsiaalhooldus. Omal ajal suure tunnustuse saanud põllumajanduskool pakuks tänapäevalgi väljaõpet taluniku erialal, kuid kahjuks pole sellele erialale ühtegi soovijat. Ilmselt seetõttu, et valitsuse huvi Eesti põllumajanduse arendamise ja toetamise vastu on enam kui tagasihoidlik ning noored ei seosta oma tulevikuplaane põllumajandusega.
1996. aasta novembris tähistas kool oma 75. sünnipäeva — just nii kaua on kestnud ametiõpetus Kaarlimõisas. Kooli vilistlasnõukogu on alal hoidnud kooli head traditsioonid ning peab sidet erinevate põlvkondade vahel.

EVALD KORTS,
vilistlane aastast 1942