Ainevahetushaigus
Suhkurtõbi on ainevahetushaigus, mille põdemisel organismi rakud ei saa omastada ega kasutada suhkrut. Glükoos ehk viinamarjasuhkur aga on rakkudele väga oluline energiaallikas. Haigestutakse siis, kui organismis on vähe või pole üldse suhkru ja osaliselt ka rasva ainevahetust korraldavat kõhunäärme hormooni insuliini või see ei pääse rakkude juures mõjule.
Suhkurtõve tekkimine on seotud pärilikkusega. Seda ei põhjusta rohke suhkrusöömine. Vanemas eas on oht haigestuda suhkurtõppe suurem siis, kui seda tõbe on põdenud või põevad lähisugulased.
Eristatakse kahte suhkurtõve vormi. Raskemalt kulgevasse I tüüpi ehk insuliinsõltuvasse suhkurtõppe haigestuvad peamiselt noored, II tüüpi ehk insuliinsõltumatusse suhkurtõppe aga keskealised ja vanemad, eelkõige tüsedusele kalduvad inimesed. Peale selle võib suhkurtõbi kaasuda teistele, näiteks neerupealiste haigustele.
Suhkurtõbi vanemas eas
Vanemas eas esineva II tüüpi suhkurtõve korral tekib insuliiniresistentsus.Veres võib olla insuliini piisavalt või isegi rohkesti, kuid rakud on muutunud selle hormooni suhtes tundetuks.
Kõiki II tüüpi suhkurtõve tekkepõhjuste üksikasju veel ei tunta. Kuid pole kahtlust, et haigestumist soodustavad pärilik eelsoodumus, ülekaalulisus, mõned ravimid (osa uriini teket soodustavaid aineid) ja ilmselt vananemisel organismis tekkivad muutused.
Teist tüüpi suhkurtõbi kujuneb aegamööda, aastate jooksul, alguses tähelepandamatult. Esimesed haigusnähud on tavaliselt väsimus, nägemisvõime muutumine ja korduvad nakkused, sest organismi vastupanuvõime on nõrgenenud. Suhkurtõve klassikalised sümptomid (kõhnumine, rohke uriini eritumine, naha sügelemine) esinevad vanemas eas harvem ja nõrgemini. Tihti avastatakse vere suhkrusisalduse kõrgenemine juhuslikult. Suhkru puudumine uriinis ei välista seenioril suhkurtõvevõimalust.
Raskeid ainevahetushäireid, näiteks suhkurtõvekoomat tekib II tüüpi suhkurtõve korral harva. Seda võivad põhjustada rängad dieedi- ja ravivead või mõni palavikuhaigus.
Hilistüsistused
Suhkurtõve hilistüsistustest on esikohal veresoonte lubjastu- mine, mis võib tuua kaasa südameinfarkti, ajuinsuldi või jalgade gangreeni.
Teiseks hilistüsistuseks on silma valgustundliku võrkkesta kahjustumine ning vanemas eas sageli ilmuva hallkae arengu kiirenemine, mis põhjustavad nägemisvõime nõrgenemist või koguni kadumist.
Vanemaealisel suhkurtõbisel tekivad kergesti närvikahjustused, mis avalduvad näiteks jalgade naha tundlikkuse häirumises. Suhkruhaigel on jalad üldse nõrk koht. Nende eest tuleb hästi hoolitseda.
Suhkruhaige neerudes arenevad kahjustused tõstavad vererõhku ja võivad viia neerupuudulikkuseni.
Ja lõpuks — II tüüpi suhkurtõbi suurendab seeniori vastuvõtlikkust nakkustele.
Ravi
Praegu ei osata suhkurtõbe veel välja ravida, kuid vere suhkrusisaldust saab hoida ohututes piirides. I tüüpi suhkurtõve ravi põhialus on organismis puuduva insuliini asendamine süstitava preparaadiga. Arst valib sobiva insuliinipreparaadi, määrab selle annuse ja süstimise sageduse. II tüüpi suhkurtõve korral aga kasutatakse eeskätt dieeti, küllaldast kehalist koormust ja tablettravi.
Dieet. Suhkruhaige vajab tervislikku toitu. Soovitatav on hoiduda soolestikust hõlpsasti verre imenduvate süsivesikutega suhkrurikaste toiduainete rohkest tarvitamisest korraga. Aeglaselt imenduvad süsivesikud on kartulis, makaronides, riisis ja tatras. Eelistada tuleks täisteratooteid. Rohkesti peaks sööma köögivilja. Ka paar puuvilja päevas ei tee paha.
Rasva kasutamist piiratakse, eelistades taimeõli. Rasvarikkaid toiduaineid (vorsti, juustu, koort jm.) on õige vältida. Väherasvast piima võib juua paar klaasi päevas. Ebasoovitavaks loetakse rohket keedusoola tarvitamist.
Suhkruhaige peaks teadma, kuidas on toiduained asendatavad süsivesikute sisalduse järgi. Näiteks 25 g leiba, 1 kartul, 1 klaas piima ja 50 g makarone annavad ühepalju — 10 g süsivesikuid.
Magusasoovi saab rahuldada suhkruasendajatega. Levinumad on tsüklamaadid, sahhariin ja aspartaam, mida sisaldavad magusained Diamant, Canderel, Suketter, Huxol, Milford süss jt. Neid kasutatakse jookide ja söökide magustamiseks. Müügil on samade suhkruasendajatega maitsestatud, diabeetikutele mõeldud küpsised, kompvekid, šokolaad, keedised, marmelaadid ja light-tüüpi joogid.
Teist tüüpi suhkurtõve korral on tüsedal haigel vere suhkrusisalduse normaliseerimiseks väga oluline kaalus maha võtta. Seda saab teha toidu kalorsuse vähendamisega.
Otstarbekas on päevane toidukogus jagada 5—7 söögikorrale ja süüa alati enam-vähem samal kellaajal.
Kehaline tegevus. Veresuhkur on rakkude kütus, mida kehaliste pingutuste ajal kulub rohkem kui puhates. Seetõttu mis tahes kehaline tegevus, olgu see tubade koristamine, pesupesemine, aiatöö, poeskäik või loomade söötmine, langetab veresuhkru taset. Kui kehaline pingutus on tavalisest tugevam või kestab kauem, siis võib veresuhkru tase langeda liiga madalale. Seda väldib kerge eine enne pingutavat tegevust.
Tablettravil on kaks eesmärki. Esiteks — suurendada keharakkude insuliinitundlikkust, ja teiseks — sundida kõhunääret rohkem insuliini moodustama. Aastaid kestnud II tüüpi suhkurtõve korral insuliini teke kõhunäärmes väheneb, kuid ilma selle hormoonita tablettravimid ei toimi.
Tablettraviks kasutatakse sulfonüüluurea rühma kuuluvaid ravimeid ja metformiini. Uute arstimitena on tulemas gliniidid. Arst soovitab preparaadi ja vajaliku annuse.

HARRI JÄNES