JAAK LEHTMETS

Neid mehi on palju, kes on läbi teinud sõja ja hiljem veel vangilaagrite õudused. Ometi oleksid need ajad võinud enamikule vanuse järgi olla hoopis elu ilusaimad aastad. Nad meenutavad neid aastaid sageli. Seda teeb ka Pärnus elav Osvald Saulep.
Suurest talust Siberisse
Osvald Saulep sündis 1925. aastal Kehtna vallas Vastja külas Mikuri-Miku talus. See oli suur ja heal järjel talu: maad 83 hektarit, 15 lehma, pullid ja mullikad veel lisaks. Peres kasvas talu kohta tavatult vähe lapsi, peale Osvaldi veel noorem vend Helmut. Talus olid korralikud põllutööriistad — viljapeksumasin, mida ajas ringi aurukatel ja hiljem juba tädimees Otto Saulepiga kahasse ostetud traktor Fordson. Sellega võis edukalt ka uudismaad künda. Kui venelased 1939. aastal baasidesse tulid, müüdi jõukust näitav aurukatel Rapla tellisetehasele ja Fordsoni ostis Valtu taluperemees Laiapea. Viljapeksumasin jäi alles ja see töötas veel kolhooside aegu ümbruskonna külades.
1941. aastal oli Osvald Saulep aga 16 aastat vana ja sõitis Tallinna sugulaste juurde. Siis tuli esimene küüditamine. Poisid läksid vaatama. Vagunid seisid sadamas ja autodega toodi neisse inimesi. Tol aastal oli 14. juunil palav ilm. Inimesed palusid vett. Oli juba teada, et sõda tuleb ja Osvaldigi pere oli omas vallas küüditamisele määratud. Aga isa ja ema said plagama. Järgmisel päeval sõitis Osvald õhtuse rongiga Keava jaama. Kodutalu uksed olid lahti ja maja tühi. Kõrval tädi talus polnud ka ainsatki hingelist. Mis muud kui õhtul metsa vanemaid otsima. Osvald alustas lähedalt heinamaalt. Seal nägi ta eemalt vanaema kõrge kuuse all magamas. Vanakese jalad polnud teda kaugemale kandnud.
Isal oli 2 jahipüssi ja need tuli ära anda. Ta viis ühe, sest teine oli registreerimata. Samuti patareidel töötanud Philipsi raadio. Vana Johannes Saulep oli nii vänge mees, et tegi raadioaparaadi kasti enne Lelle viimist seest tühjaks ja pani kivid asemele. Läbi läks, ei kontrollitudki. Mis väärt pillist edasi sai, pole teada.
Oodati sakslasi. Kõik uskusid, et venelased ei pea kaua vastu. Mitte ainult vanad mehed polnud seda meelt, vaid ka noored. Isegi poisikestele tegi ju küüditamine viha.
Eidaperes lasti Kaagenõmme talu küünis palju inimesi maha. Laibad visati kraavi ja aeti muld peale, kuid need paistsid selle alt välja. Ka 2 poissi, kes hoidsid Vene sõjaväe eest kõrvale, saadi Eidaperes kätte. Neidki tulistati, kuid matmiseks ei jäänud enam aega. Oletatavatele surnukehadele viskasid venelased haohunniku peale. Poisid hakkasid haohunniku all liigutama ja üks küsis teiselt: “Elus?” Ühel oli kuul kaelast, teisel rinnast läbi läinud. Metsas redutas palju Järvakandi mehi ja nende hulgas oli paar arsti. Nemad andsid esmaabi. Poisid viidi haiglasse ja kui nad vähegi jalad alla võtsid, läksid kohe sõjaväkke, sakslaste keskele. Hiljem oli kuulda, et mõlemad hukkusid.
Naabruses, Haakla külas lasksid taganevad venelased Lubergi vanaperenaise maha. Poeg leidis ema köögist mõrvatult. Ta maeti ajutiselt talu õunaaeda. Loomulikult tekitas see punaväelaste vastu suurt viha.
Kui sakslaste eelüksused Kehtnasse jõudsid, võeti neid rõõmuga vastu. Tuli ka kapten Talbaku pataljon Lõuna-Eestist. Veel saabus major Hirvelaan oma meestega. Edasi mindi koos Raplat ära võtma.
Sealtsamast Vastja külast Reinu talust tuli Andres Liiver ja ütles, et enne lahingutesse minemist tahavad sõdurid korralikult süüa. Isa Johannes Saulep andis siis oma hobuse ja I ilmasõja aegse vankri. Naaber andis omalt poolt teise hobuse juurde. Kutsariks hakkas Osvaldi koolivend, ka 16-aastane Karl Sulakatku. Sõideti siis talust talusse ja kõik andsid midagi, kes liha, kes mune, kes kartuleid, jahu, võid. Kehtna kodumajanduskoolis söötsid naised lahingusse minejail kõhud täis. Samad hobused ja vanker võtsid isegi Tallinna vallutamisest osa ja jäid terveks ning Karl Sulakatku tõi need Osvaldi isale tagasi.
Ema ütles küll, et mis sa, poiss, jooksed, aga Kehtna mõisa toodi püsse ja Osvald Saulep ei võinud koju jääda. Omakaitse ülem leitnant Alfred Telliskivi ja tema abi Arlet Sellenberg, kes praegugi Raplas elab, organiseerisid omakaitset. Kes omakaitsesse astusid, said Hollandi vintpüssid. Nii astuski 16-aastane Osvald Saulep koos isaga omakaitsesse. Väljaõpe oli Rõue lähedal metsas.
Punaarmeelasi liikus veel metsades ringi. Kimbutati neid ja pandi valvepostid sildadele, raudteejaamadesse, märgiti üles andmed metsast lastavate rakettide kohta.
Kutse Saksa sõjaväkke ilmuda tuli Osvald Saulepile alles 1943. aasta algul. Nii kaua omakaitsemeest ei puututud. Kummaline küll, aga Tallinnas õnnestus vabaks saada. Nekrutite komisjoni kuulus ka sugulane kolonel Eduard Saulep. Järgmine komisjon otsustas mehe 1944. aasta veebruari algul siiski sõtta saata. Ta määrati üksikusse komandosse. See valvas sildu, raudteejaamu, piiri. Osvald sattus Toila sadamat valvama. Noorsõdur pidas oma esimese lahingu, kui venelased tegid 1944. a. 14. veebruaril dessandi Merikülasse. See esimene taplus kestis vaid pool päeva — varavalgest lõunani. Aga poisse sai surma. Õhtuks olid ellujäänud Toilas tagasi.
1944. aasta 25. juulil taganeti Narva alt Sinimägedesse. Kõik läks nii vaikselt, et pealetungivad venelased ei pannud seda esialgu tähelegi. Osvald jäi oma kompaniiga mere äärde Mummassaare küla juurde. Neid määrati Rebase pataljoni koosseisu. Kõrval sõdis Saksa pioneeriüksus. Lahinguks läks 27. juuli varahommikul ja tihe madin kestis kuni 8. augustini. Siis taandus väeosa Tallinna poole. Venelased jätsid ka kohe rünnaku pooleli, sest neil oli väga palju langenuid. Pealegi ei saanud nad oma laipu ära veetud. Tuul tõi jubedat lehka üle rindejoone. Lastekodu mäel kohtuti hollandi ja taani vabatahtlikega. Norralased olid positsioonil Grenaderi mäel ja samas ka sakslased ning belglased ja 20. eesti diviis.
Taanduti, aga Rakvere lähedal oli jälle kokkupõrge. Taganemine jätkus. Osa vägesid läks Tallinnani, osa Haapsalu, osa Pärnu poole. Osvald Saulepi väeosa võttis suuna Märjamaale ja sealkandis mees septembri lõpul jooksu panigi. Tema võttis suuna Kehtnale, teised muidugi oma kodukandile.
Samal sügisel sai Osvald Saulepist metsavend ja metsast tuli ta välja alles 1945. aasta oktoobri algul. Suvel oli lubatud neile, kel pole veresüüd, amnestiat. Isa ja emagi ilmusid samal ajal taas võimu palge ette. Õigemini tahtsid ilmuda. Kui aga kohalik miilitsamees Kristjan koju järele tuli, ei jäänud muud üle, kui metsa tagasi pageda. Järele lastud kuulidest õnneks pihta ei saanud. Aga nii kiireks läks, et isal polnud mahti isegi saapaid jalga tõmmata. Isa läks siis Selja külla Kongissoo tallu, kus peremees Aadu Saar talle jalavarjud andis.
Taas algas pere ühine metsaelu. Vanemad ööbisid rohkem tuttavate pool taludes, kuid juhtus sedagi, et öö saadeti mööda telgis.
Ema ja vend tabati ja viidi vangi omaenda keldrisse. Õnneks oli isal sahvris õlut ja valvurid lasksid sellel hea maitsta. Ema ja vend said sel ajal akna kaudu põgenema. Lõpuks tuli aga kogu perel ikkagi välja tulla. Anti isegi võimalus kodus elada, aga kohalik miilits Kristjan oli selle juba varast lagedaks teinud. Isa tehti 1947. aastal kulakuks ja talule määrati põllumajandusmaks, tuli maksta 36 000 rubla aastas. Järgmisel aastal maksu tõsteti ja siis seda enam tasuda ei jõutud. Pealegi lasus isal kahtlus, et ta toidab metsavendi. Arreteerimisoht muutus taas vägagi tõenäoliseks. Tuli 1948. aasta septembri lõpus taas kogu perega metsast varju otsida.
1949. aasta 11. juulil Osvald Saulep lõpuks siiski tabati. Julgeoleku agent kapten Lõhmus oli metsavendade hulka pugenud. Ta lubas aidata Tallinnast Rootsi põgenemist korraldada. Pealinna sõideti isa 1947. aastal ostetud autoga. Seda oli õnnestunud ime läbi võõras küünis peita. Aga reetureid ja pealekaebajaid oli peale julgeolekukapten Lõhmuse ka teisi. Koos Osvald Saulepiga varjas end metsas ka Elmu Mahoni, kes jättis oma võitluskaaslased maha ja kadus emaga kohtumise ettekäändel. Hiljem said mehed metsas teada, et Mahoni andis end üles Kehtna täitevkomitee miilitsaosakonnas. Sellest alates hakkas reetur tegema koostööd julgeolekuga. Hiljem ülekuulamisel vastastati Osvald Saulepit ja ta venda kolmel korral Mahoniga. Varsti polnud vähegi taiplikul inimesel enam kahtlust, et tegu oli julgeoleku agendiga. 1999. aastal tuligi ilmsiks Mahoni tõeline minevik. Ennast noorkotkaste juhiks pakkunud ja selleks ka saanud ning hea tegevuse eest koguni Valgeristi ordeni pälvinud Mahoni pidi häbiga taanduma ja autasu tagastama. Samuti polnud tal enam kohta Eesti Vabadusvõitlejate Ühenduses. Aga eestlaste hulgas on enne ja pärastki reetureid olnud.

(Järgneb.)