Esimesed kirjalikud teated Järvamaa kohta pärinevad eestlaste Taani ja Saksa vallutajate vastu peetud muistse vabadusvõitluse päevilt, aastaist 1206—1227. Sellesse perioodi kuulub näiteks Kareda küla mainimine Henriku Liivimaa kroonikas. “Taani hindamisraamatu” (Liber Census Daniae) andmeil oli Järvamaal 13. saj. algupoolel 2000 adramaad, seega võrdlemisi tihe asustus.
1265. a. alustati Paide ordulinnuse rajamist. Linnuse ümber kujunes Paide linn, mis sai linnaõigused 1291. a. Linna nimi tuleneb kohalikust ehitusmaterjalist: paas – pae – Paede – Paide. Alamsaksa keeles on Paide Wittenstein, saksa keeles Weissenstein.
13. saj. lõpul ja 14. saj. I poolel ehitati Järvamaale 6 gooti stiilis kirikut: Ambla, Koeru, Türi, Järva-Peetri, Järva-Jaani ja Järva-Madise. Kujunesid välja suured kihelkonnakeskused, rajati rüütlimõisaid. Praeguseks säilinud mõisahooned pärinevad 18. saj. lõpust ja 19. sajandist, varasemad on kõik hävinud.
1343. a. 23. aprillil puhkes Jüriöö ülestõus, mille sündmused puudutasid ka Järvamaad. 4. mail 1343 kohtusid Paides eestlaste 4 kuningat ja Liivi ordu juhtkond. Läbirääkimiste käigus tekkis relvakokkupõrge ning eestlaste juhid tapeti. Liivi ordu surus ülestõusu maha.
Suhteliselt rahulikule perioodile järgnesid Liivi sõda 1558.—1583. a. ja Poola—Rootsi sõda 1600.—1629. a., mille sündmustik puudutas ka Järvamaad. Eesti alad läksid Rootsi võimu alla. Varem ordu valduses olnud maad läänistati Rootsi vägedes teeninud aadlikele. Järvamaa territooriumil oli üle 100 mitmesuguse rüütli-, karja-, kõrval- ja kirikumõisa. 1685. a. asutati Järvamaal esimene talurahvakool.
Põhjasõja käigus (1700—1721) ühendati Eesti 1710. a. Vene riigiga. 1783. a. moodustati Katariina II ukaasiga Balti kubermangudes maakonnad, sealhulgas Eestimaa kubermangus Järva maakond. 19. saj. lõpul elavnes Järvamaal tööstuse areng — 1899. a. rajati Türi Paberi- ja Puupapivabrik, 1912. a. Paide tuletikuvabrik Baltika. Valmis raudtee läbi Järvamaa, suuremaks raudteejaamaks Tallinna—Viljandi liinil sai Türi. 1938. a. valmis Riigi Ringhäälingu Türi saatejaam, mille mast oli maapinnast 196,6 m kõrge. Masti hävitasid Vene väed 1941. a. suvel.
Nõukogude võimu perioodil 1940—1991 muutus Järvamaa Eesti tähtsaimaks põllumajandusrajooniks. 1991—1992 taastati Järvamaa valdade ja linnade omavalitsused.
Rahvaarv Järvamaal oli 1999. aastal 43 400, rahvastiku tihedus 16,5 (Eestis keskmiselt 33,3). Linnarahvastiku osatähtsus Järvamaal on 39,7% (Eestis 69,4%).

Järvamaa arengut takistavad või võivad tulevikus hakata ohustama mitmed tegurid — elanikkonna vananemine, sest sündimus väheneb ja noored haritud inimesed lahkuvad maakonnast eelkõige Tallinna, aga kaugemalegi — ikka sinna, kus elatustase on Järvamaaga võrreldes kõrgem. Välisinvestoritel pole maakonna vastu seni olnud kuigi suurt huvi — Tallinn ja selle ümbrus on atraktiivsemad. Põllumajandustootmise maht ja tööhõive on viimastel aastatel oluliselt kahanenud.
Järva maakonna arengueeldused on inimressurss, magistraalteed, näiteks Tallinna—Tartu arengukoridor, hea ühendus naabermaakondadega, loodusressursid, nagu viljakas põllumaa, mets, maapõuevarad (lubjakivi, kruus, liiv, turvas), puhas looduskeskkond, hästi väljakujundatud sotsiaalne infrastruktuur, turvalisus.
Maakonna arengustrateegia üldiseks eesmärgiks on sotsiaal-majanduslik areng. Teenuste osakaal majanduses on alla riigi keskmist, peamiselt on tegemist kohalikule turule orienteeritud jaekaubanduse ja olmeteenustega, samuti avalike teenustega. Ülejäänud osa majandusest moodustavad kohalikel ressurssidel põhinev puidu- ja toiduainetööstus ning teiste majandusharude väiketööstused. Endiste kollektiivmajandite baasil on tekkinud väikesi metallitöökodasid ja ehitusettevõtteid. Valdavalt on säilinud põllumajanduslik suurtootmine, mille kõrvale uusi ja väikefarme on tekkinud vähe. Paljud ettevõtted on jõudnud märgatavatesse raskustesse, sellest tulenevalt võib eeldada ka tööpuuduse tõusu. Mitmetes piirkondades on elanikkond kõrvale jäämas aktiivsest majanduselust, siirdudes naturaalmajanduslikele vormidele. Piirkondades, kus töötajate arv on kiiresti vähenenud, on tegemist kõrge töötusega ja tööalase tõrjutusega. Enamasti on piirkonnas sel juhul nn. hääbuvad tegevusalad. Tööpuudus ongi kujunenud Järvamaa olulisimaks sotsiaal-majanduslikuks probleemiks.
Keskmiste palkade, sissetulekute ja toimetulematuse osas kuulub Järvamaa Eesti keskmiste maakondade hulka, kuid võrrelduna Tallinna võimalustega on elatustase märgatavalt madalam ja kahtlemata on see üks oluline tõukejõud just nooremaealise rahva väljarände puhul.
Arengueeldustest nimetame järgmisi:
1. Järvamaal paiknevad Eesti ühed viljakaimad põllumaad ja pikaajalised tootmiskogemused võimaldavad kahaneva põllumajandustootmise puhul suhtelist konkurentsieelist, võrreldes Eesti teiste piirkondadega.
2. Maakonnas paiknevad riigi seni edukaimad suurfarmid.
3. Asend riigi keskel võimaldab kõikide teiste regioonide suhteliselt hõlpsat kättesaadavust kaupade transpordil ja teenustega varustamisel.
4. Arengueeldusteks saab pidada odavat tööjõudu ja turvalist elukeskkonda.
5. Kommunikatsioonide areng võimaldab Järvamaa põhjaosa valdadel muutuda Tallinna tagamaaks ja tõsta regiooni atraktiivsust elu- ja investeerimiskohana.
6. Kaasajastatav Tallinna—Tartu kiirtee soodustab regiooni tähtsuse kasvu. Looduskaunid maastikud ja puhas keskkond on hea eeldus talu-, spordi- ja muude turismiliikide arengule. Seetõttu võib Järvamaa üheks ruumiliseks prioriteediks pidada maakonna Tallinnaga haakimise strateegiat ja maakonnakeskusest kaugemale jäävate alade sidumist arengukoridoriga.
Vastavalt Eesti Regionaalarengu Strateegiale ja ka Euroopa Liidu regionaalpoliitika käsitluste kohaselt kuulub Järvamaa nn. ümberstruktureeruvate põllumajanduspiirkondade hulka. Nende regioonide arendusstrateegiad on suunatud eeskätt põllumajanduse konkurentsivõime tõstmisele, majandusstruktuuri mitmekesistamisele uute elatusaladega, ettevõtluseelduste igakülgsele arendamisele, piirkonna tööjõu kvalifikatsiooni ja elukeskkonna kvaliteedi parandamisele.
Järvamaa arengumudelisse kuuluvad tegevused peavad kaasa aitama eelkõige tööhõive, sissetulekute, renomee, noorte väljarändega seotud probleemistiku lahendamisele. Tööpuuduse määr ei tohiks olla üle 8 %, sissetulekud mitte alla 90 % Eesti keskmisest ja mitte alla 80 % Tallinna tasemest. Eesmärk on toimetulematuse ja sotsiaal-majandusliku tõrjutuse puudumine, elanike arvu vähenemise peatumine ja noore elanikkonna positiivse rändesaldo saavutamine, töökohtade arvu suurenemine, seniste Järvamaal paiknevate tegevusalade ja tehnoloogiate pidev asendumine uutega, kõrvalejäetuse tunde puudumine, ühistranspordiga kindlustatus, piisavalt tihe ja kvaliteetne teedevõrk, ajakohane side- ja internetiühendus, perifeersuse tunde puudumine.
Haridussüsteemi osas on plaanis luua rahvaõpistu — polüfunktsionaalne koolituskeskus, mis seoks pikaajaliselt töötute aktiviseerimise, kindla erialata koolilõpetajate väljaõppe ja olemasolevate töötajate kvalifikatsiooni tõstmise ülesanded. Tuleb luua tööjõu ümber- ja täiendõppe süsteem, korraldada kursusi ja täiendõpet põllumajandusettevõtetest vallandatavatele töötajatele.
Maakonna arengustrateegia on sisult sotsiaalse iseloomuga ja oma roll selle strateegia elluviimisel on ka Järva Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnal, kelle töödest-tegemistest tuleb Videvikus lähemal ajal pikemalt juttu.

Järva Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ülle Leesmaa:
“Tahtsin ise kodukanti tagasi”

Kes kelle leidis — maavalitsus ja sotsiaaltöö teid või teie maavalitsuse ja sotsiaaltöö?
Olen pärit Türilt, elan ka praegu Türil, käin Paides tööl. Pärast kooli töötasin mõnda aega Järvamaa Pensioniametis, kuid siis asusin Tallinna, hakkasin Pedagoogikaülikooli päevases osakonnas professor Taimi Tulva juures sotsiaaltööd õppima. Lõpetasin 1996, meie lend oli sellel erialal alles teine. Tahtsin pärast lõpetamist ise kodukanti tagasi. Uurisin töövõimalusi ja mul vedas, sain 1996. aasta augustis Järvamaa sotsiaal-tervishoiuosakonda koha. Töötasin poolteist aastat toetuste peaspetsialistina. Kui siis osakonnajuhataja Jüri Kotka ära läks, et Pärnu kolledi juurde sotsiaaltöö eriala luua, pakuti mulle võimalust osaleda osakonnajuhataja konkursil. Nüüd olengi 1998. aasta aprillist selles ametis.
Mis on teie osakonna põhiülesanded?
Need on sotsiaalhoolekande- ja tervishoiupoliitika väljatöötamine maakonnas, riiklike vahendite kasutamise kontrollimine ning osutatavate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamine maakonnas. Töötame koos kohalike omavalitsustega välja sotsiaalhoolekande programmid ning koordineerime ja korraldame neid maakonnas, nõustame kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaid arengukavade koostamisel, arendame ja koordineerime omavalitsustevahelist sotsiaalteenuste võrku.
Meie osakond jaotab riiklikud toetus- ja kompensatsioonisummad omavalitsuste vahel ning esitab aruandluse Sotsiaalministeeriumile, kogub ja analüüsib sotsiaal- ja tervishoiualast infot, edastab teavet valla- ning linnavalitsustele ja elanikkonnale, korraldab maakonna sotsiaal-, hoolekande- ja tervishoiualast statistilist aruandlust ning edastab teavet Sotsiaalministeeriumile ja kohalikele omavalitsustele, korraldab lapsendamist ning vastava registri pidamist, samuti maakonna elanike varustamist proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega, haldab maakonnas olevaid riiklikke sotsiaalhoolekandeasutusi, korraldab koostööd teiste hoolekandeasutustega. Osakond korraldab maakonna hoolekandetöötajate koolitust ja nõustab omavalitsuste sotsiaaltöötajaid ning hoolekandeasutuste juhte.
Teil on ka valvekoera roll?
Jah, osakond korraldab maakonnas järelevalvet sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi üle, teeb ettepanekuid ebakvaliteetset teenust osutavate hoolekandeasutuste litsentsi peatamiseks või tühistamiseks, osakonna ülesandeks on ka järelevalve toetuste jaotamise korra üle omavalitsustes ja projektide kaudu riiklikest vahenditest eraldatavate summade sihtotstarbelise kasutamise üle.
Missugused on lähiaastate eesmärgid sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas Järva maakonnas?
Hoolekandesüsteemi reorganiseerimine maakonnas, inimõiguste ja inimväärse elu tagamine hoolekandeasutustes, alternatiivsete hoolekandeasutuste loomine, teenuste struktuuri ja sotsiaaltöö metoodilise sisu edendamine, elanike toimetuleku ja hoolekandevajaduste kaardistamine, hoolekandevõrgustiku arendamine maakonnas, preventiivse töö vajalikkuse teadvustamine ja elluviimine maakonnas, vabatahtliku sektori osaluse laiendamine.
Tervishoiu tulevikukavad on seotud riigi algatatud reformidega tervishoius (perearstide süsteem, statsionaarse eriarstiabi reform) ja maakonnas tehtavate üldiste muudatustega: esimese etapi tervishoius suurendatakse haigusi ennetava töö osakaalu, luuakse tingimused taastusraviks ja rehabilitatsiooniks maakonnas. AS Järvamaa Haigla jätkab tööd maakonnahaiglana, kus on esindatud põhilistel erialadel statsionaarne plaaniline ja erakorraline arstiabi, kiirabiteenistus jääb haiglaga seotuks.
1998. aasta teisel poolel alustas maavalitsuse algatusel tööd Järvamaa hoolekandeasutuste reorganiseerimise töögrupp. Töögrupis osalesid hoolekandeasutuste juhid, omavalitsuste ning maavalitsuse esindajad. Töögrupp arutas kahe riikliku hoolekandeasutuse — Eivere hooldekodu ja Koeru hooldekodu tulevikku. Eivere hooldekodu paiknes möödunud sajandil ehitatud mõisahoones, seal elas ligi 50 erihooldust vajavat inimest. Maja seisukord oli halb nagu enamikul mõisahoonetes asuvatel hoolekandeasutustel ning probleemid tavalised: ei suudetud pakkuda erihooldeteenust voodihaigetele ja ratastoolis inimestele, ühes toas elas liiga palju hoolealuseid, koos elasid nii vaimupuudega kui ka vaimuhaiged inimesed, vanad ja noored. Maja arhitektuuri arvestades polnud võimalik hoolealuste eluruume väiksemaks teha, seetõttu polnud sellel hoolekandeasutusel kuigi suurt perspektiivi. Nii kolisimegi aastavahetusel hoolealused Eiverest Koerusse. Eivere mõis ootab nüüd uut omanikku.

Kuidas Koeru hooldekodul nüüd läheb?
Koeru hooldekodu oli varem 180-kohaline, nüüd on seda laiendatud. Hoone sai valmis 1986. aastal, see on ehituslikult Eesti üks kaasaegsemaid hoolekandeasutusi. Hooldekodu elanikest oli varem tavahooldusel vaid umbes viiendik, ülejäänu moodustasid voodihaiged, dementsed vanurid ja vaimupuudega inimesed. Selle hooldekodu ruumides oli ka lasteosakond, kus elasid Järvamaa vanemliku hoolitsuseta lapsed. Lasteosakond loodi Koeru hooldekodu juurde seoses sellega, et 1993. aastal hävis tulekahjus Järvamaa lastekodu, mis asus Paide vallas — peavarjuta jäänud lapsed paigutati siis Koeru hooldekodusse. Lähtudes nendest probleemidest valmis meil 1998. aastal Järvamaa hoolekandeasutuste reorganiseerimie projekt. Selles on seatud eesmärgiks maakonna hoolekandesüsteemi ümberkorraldamine hoolekannet vajavate inimeste elamistingimuste parandamise, optimaalse asutuste võrgustiku loomise ning investeeringute otstarbeka kasutamise huvides. Projekti raames viidigi Eivere hooldekodu üle Koeru, kus moodustati üks maakondlik hooldekeskus, mis pakub mitmekülgseid teenuseid nii puuetega inimestele kui ka eakatele. Koeru hooldekodus on mitu korpust, hoone on suur ning sopiline, seal oli lihtne paigutada abivajajad ühte majja nii, et nad üksteist ei sega. Üldhooldusosakond pakub tavahooldust, põetushooldust, ajutist hooldust, järelravi pärast haiglat või traumat, päevakeskuseteenust, koduhooldusteenust. Erihooldusosakonnas antakse eluasemeteenuse kõrval puuetega inimestele õpetust ja oskusi igapäevaeluga iseseisvaks toimetulekuks. Lisaks sellele on Koerus võimalik saada saunateenuseid, pesupesemist, matuseteenust jne. Kokku on Koerus erihooldel 70 inimest, vanurite poolel aga 160 inimest.

Mis sai selles hooldekodus asunud lasteosakonnast?
Seoses puuetega inimeste ümberkolimisega Koeru hooldekodusse tuli lasteosakond sealt ära tuua. Laste hoolekande arendamiseks valmis meil projekt “Järvamaa Lasteabikeskus”. See keskus on planeeritud Paide Linnavalitsusele kuuluva lastepäevakodu ruumidesse. Hoone koosneb kahest tiivast, ühes asub lasteaed, teise ongi planeeritud lasteabikeskus. Keskusesse tuleb ka peretüüpi lastekodu, kolm 8—10-kohalist korterit, kus on ühe- ja kahekohalised toad. Esimesele korrusele peaks tulema vajaduse korral veel üks 8—10-toaline korter liikumispuudega lastele.
Paides on huvikool, muusikakool, spordikool, kultuurikeskus, üldhariduskoolid ja kutsekeskkool, mille teenuseid võivad lapsed tulevikus kasutada.
Koeru vallavalitsus otsustas siiski luua oma valla lastele eraldi munitsipaallastekodu. Üheksale lapsele ehitatakse 3-korruselises elamus kahest korterist uus kodu Koeru vallavalitsuse oma rahaga. Selline konkurents, eriti sotsiaalhoolekandes, mis on meil alles arengujärgus, on minu arvates teretulnud ning võib oluliselt parandada osutatavate teenuste kvaliteeti. Jutt võimalikust paljude laste andmisest eestkostele ja kasuperedesse on vähemalt Järvamaal praegu enneaegne — on raske leida peresid, kes võtaksid võõra lapse kasvatada, sest väga paljud elavad vaesuse piiril ning tunnevad kindlusetust homse suhtes. Suur takistus on ka elamispind — paljud elavad korterites, kus oma perelgi kitsas.

Mida olete suutnud pakkuda puuetega inimestele?
1998. aasta lõpus alustasime neile rühmakodu ehitamist Paidesse. Eivere hooldekodule kuulub Paide linnas maja, mis kunagi oli mõeldud hooldekodu direktorile eluasemeks, kuid seisis aastaid lõpetamata. Kasutamiskõlblikud olid vaid maja välisseinad, sisetööd olid tegemata. Maja asub linna ääres, vaid kilomeetri kaugusele jäävad nii Puuetega Inimeste Koda kui ka Paide kutsekool, kus teiste seas õpetatakse ka puuetega inimesi. Nii valmiski otsus ehitada maakonda esimene avahooldusüksus puuetega inimestele. Keldrikorrusele tegime köögi koos sööginurgaga, seal on ka saun. Maja ümber on aed. Rühmakodus elab erinevas vanuses mehi ja naisi. Esialgu on majas ka perenaine, kes elanikke juhendab ja õpetab. Rühmakodu avati sotsiaalministri, kantsleri ja sotsiaalala asekantsleri osavõtul 1999. aasta kevadel.
Lisaks sellele on veel väikemaid keskusi, kust puuetega inimesed abi saavad, näiteks Ahula sotsiaalne varjupaik 10 inimesele, mis tekkis omavalitsuse enda algatusel.

Millised on teie kui ametniku suhted kodanike ühenduste, seltside, ühingutega?
Järvamaal on ühendusi ja nende keskusi üpris palju. Olen koos oma kolleegidega jõudumööda nende töid ja tegemisi jälginud ja toetanud. Inimeste omapoolse aktiivsuse ja võrgustikutööta pole tänapäeval midagi võimalik saavutada. Kui ka riik seda tegevust toetab ja koordineerib, saab ikka elu nii seada, et keegi päris hätta ei jää.