2

Olime viiendas klassis, kui 1. detsembril 1943 toimus Teherani konverents, kus kohtusid Stalin ja Roosevelt ning kus teist korda müüdi Eestimaa samamoodi maha. Kui läksin seoses Nikaraaguaga Nõukogude Liidu välisministeeriumi arhiivi kõige kinnisemasse ossa, sain eriloal näha seda originaaldokumenti. Eestil oli suur osa selles, et maailma avalikkusele sai tõesti selgeks, mis on Molotovi-Ribbentropi pakt. Aga küsige täna, kui palju inimesi teab, milline oli Stalini ja Roosevelti kahekõne. Peame tegema inimestele selgeks ajaloo mõlema poole, et asi ei olnud mitte meie valikutes. Kui nüüd meid püüdluste tõttu Euroopa Liitu ja NATO-sse vaetakse, peame läbi lugema ühinemispeatükid; meid vaetakse igakülgselt ja vahel öeldakse nagu piiblifraseoloogiat kasutades: meid leitakse kerge olevat. Kas ajaloolise õigluse mõttes ei peaks küsima: kas härrased selle maailma vägevad ei vastuta, et Eestimaa sattus sellisesse olukorda — kas teie ei peaks tundma esimest moraalset ja sellega kaasnevat poliitilist vastutust selle eest, mis te meiega tegite ja lasksite teha? Kas teie, härrased, ei peaks nüüd olema esimesed, kes hüvitavad Eestimaale enda poolt tehtud rasket ajaloolist ja poliitilist saatust? See on lihtsalt retooriline küsimus.
Ükski rahvas, ükski põlvkond ei tohi unustada. On ju väga sageli öeldud, et inimene, kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Kuid üks inglise kuulus filosoof ja kirjanik on samuti öelnud üsna sarkastiliselt: see, et inimesed kunagi ei õpi ajaloo kogemustest, ongi tähtsaim ajaloo kogemus.
Küsimus, mis ma teeksin nüüd, kui ma oleksin noor. Oleksin rõõmus, väga õnnelik, ühesõnaga — oleksin tundmisega, et maailm on minu ees lahti! Oleksin enda arvates hetkel kõige targem ja kõige enesekindlam, nagu ilus purjelaev, mis on just parajasti vette lastud, ja kui tal siis tuleb esimene õige tuulehoog, kui paisuvad purjed, kui tääv hakkab laineid lõikama. Seesama purjelaev, mis kõigi lootustega ilusa pärituulega merele läheb. Kuid samas teades, et ees on tormid, ees on katsumused — aga ometi peab sellest võitjana välja tulema.
Tundub, et paljudele on praegu esmatähtsad vaid võimalikult suur rahakott ja kiiresti kätte tulev hea elu...
Elamine nn. tänapäeva edukuse kriteeriumide järgi ja nn. eneseteostamise mitte just kõige ilusamas plaanis ei maksa ju midagi. Kuid ometi, ma ei ole selles osas pessimist. Aga see on täpselt nii nagu lastehaigus leetrid — tuleb üle elada. Kuid on äärmiselt tähtis, kas ta elatakse üle normaalse haiguskuluga või toob see kaasa selliseid retsidiive, mis jätavad organismile juba niisuguse märgi, mida hiljem on raske parandada.
Peaksime praegu olema äärmiselt tagasihoidlikud tarbimises — oleme veel nii vaesed, et me ei või uhkustada. Iga sent peaks olema arvel. Kuid meil on mõttetu priiskamine. See on nagu pidu katku ajal. Rõhutan, et püsiväärtused peavad saama selliseks kriteeriumiks, mis on ühiskonnas määrav.
Meri on hiidlasele olnud sõber, ta on andnud tööd ja leiba ning olnud ka kaitsvaks müüriks. Merd ei saa milleski süüdistada. Ometi on praamisõit hiidlase rahakotile liigategija, pannud mere justnagu vaenlase poolele.
Meri ei saa kunagi hiidlasele vaenlaseks kujuneda, sest meri on see emake, toitja ja katja põllulapi kõrval. Ta on tõesti meie mõningate valitsejate tahtel ja kesise arusaama tõttu lakanud olemast meile liitlane. Ma olen seda korduvalt välja ütelnud nii oma maa kui ka välismaa majandustegelaste ja poliitikutega kohtudes.
Igal endast vähegi lugu pidaval riigil on saartesse eriline suhtumine. Eestile on meie saarte olemasolu väärtus, mis tuleb panna riiki teenima. Kuid selle asemel, et seda riiki teenida, püüame võtta, kust võtta ei tohi.
Olin hiljuti Tuuru keskuses ja nägin nende inimeste väga vaimukat ja tõsist tegevust, mille käigus töötatakse tegelikult välja arenguperspektiive. Praam peab olema maantee pikendus.
Peame eriti hoolt kandma selle eest, et inimene Hiiumaale jääks, et Hiiumaa infrastruktuur muutuks selle saare võimalusi ja vajadusi arvestades väga tegusaks, kasutoovaks ja efektiivseks. Samas, kui räägime neid sõnu, mille vastu keegi ei vaidle, siis praktilises tegevuses loobime kogu aja kaikaid kodaraisse. Tahaksin väga, et need saadikud, kes on Riigikogus ja valitud saartelt, paneksid selle asja nii kõlama, et sellest aru saadaks!
Kes on hiidlane?
Teate, hiidlane on tõesti eriline inimtõug. Selleks on teda vorminud juba ajalooline mälu ja olukord. Poisikesest peast, kui hakkasime tööd tegema, oli meie esimene unistus minna merele. Isa või vanaisa tehtud käbalaev saadeti teele koos oma unistustega. Hiidlane on laia tundeskaalaga inimene. Juba lapsest peale on ümbrus pannud teda unistama paremast. Hiidlasele on antud igiomane soov unistada, kuid samas ka seda teoks teha.
Lapsi hoiti, kuid mere eest neid ei hoitud. Juba noorest peast lasti poiss paadiga merele, kuid enne vanemad mehed õpetasid teda, et sul peavad olema kõik korras — aerud, tullid, sa pead oskama vaadata, milline on tuul, missugune on laine. See vormis hiidlases tasakaalukuse ja kaalutleva meele – ei tehta lollisti ega uisapäisa, vaid mõeldakse. See on jällegi ajaloolise mälu poolt meile sisse kodeeritud.
Hiidlane on selline inimene, kes näeb, et kui teine on hädas, siis aita! See on midagi, mis on meile jällegi sisse kodeeritud. Kui oli laev merehädas, siis mindi, ükskõik, kui raske oli torm. Ja kui siis võib-olla noorik hoidis oma kaasat tagasi, et miks just sina pead minema, võib-olla ma olen lapseootel — oli vastus: “Ma pean!” Hiidlane on romantiline ja see on nii imeilus meie karmis reaalsuses ja asjade maailmas. Tuletagem meelde kõike seda, mismoodi hiiu kõige lihtsam kodu püüti ikka mingil määral ilusaks teha ja kui ilus ta sisuliselt oma tagasihoidlikkuses oli. Hiiu mees, kes oli nii sageli kuid ja võib-olla isegi aastaid perest eemal — küllap ta oskas väga ilusasti mõtelda oma naisest, oma laste emast, aga võib-olla ka mahajäänud pruudist või kallimast. Ta oskas panna nii ilusaid võrdkujusid ja kui ta tahtis naisele või noorikule midagi ilusat ütelda, siis ta silitas ja ütles: “Sa oled nii ilus kut üts täispurjes purjulaev!”, sest see oli tema ilu sümbol. Hiidlase selline tundemaailm ja romantiline, sageli küll sordiini all hoitud kujutlusmaailm on imeilus. Miks muidu sai sündida siin maal selline kirjamees nagu Ain Kalmus, kes oskas nii ilusasti neist asjadest kirjutada!? Kuidas muidu sai nii ilusasse helikeelde valada seda Tobias!? Võiksime tuua ääretult palju näiteid.
Lõin nende asjadega veidikene nagu idealiseeritud pildi ühest rahvakillust. Ja veel hiidlaste kohta: hiidlased oskavad tarkusest lugu pidada. Vaadake, me nagu kogume seda rahvatarkust. Mispärast on meil nii kuulus Lepa Anna, miks meil on Miku Kaarel, miks meil on Pruuli Tiuka ja nende ütlemisi kasutades anname alati edasi osa sellest iidsest rahvatarkusest, mida me oleme kogunud.
Hiidlase kõnepruuk on selles osas hoopis erinev. Ta ei ütle, et mina ütlen nüüd sedasi ja mina arvan ja minu iseenese tarkusest on see asi nii, nagu meie kaasaja poliitikud seda väga harrastavad. “See, mis mina ütlen, on nüüd alfa ja oomega, see on nüüd see ainuõige tõde” — ei, hiidlane ei ütle kunagi niiviisi. Hiidlane ammutab sellest varamust ja ütleb: oot, oot, aga Miku Kaarel ütles sedasi või Lepa Anna ütles sedasi või naabrimees ütles sedasi. Ka meie see nõndanimetatud hiidlase huumor on ju sootumaks teistsugune. Hiiu huumor seisneb ju selles, et me naerame kõigepealt iseenda üle — iseenda nõrkuste, möödalaskmiste, puuduste, äparduste, imelike elujuhtumite üle. Hiidlane on nii tark, et ta teeb seda iseenda üle, kuid kui see, kellega ta räägib, on vähegi taiplik, siis ta taipab, et see käib kõvasti ka tema enda ribide vahele. Selles ongi see häda, et Hiiumaa huumorist tuima mõistusega inimene ei taha aru saada ja kui lõpuks aru saab, siis läheb tigedaks.
Kui te klassikaaslastega juttu puhusite, kas siis tuli korraks noorusesäde tagasi või keerles jutt põhiliselt tänase päeva murede ümber?
Oli äärmiselt tore, olgugi et meid oli kokku saanud vähe, ainult üheksa. See oli nii ilus, optimistlik, nooruslik kokkusaamine. Me ei rääkinud peaaegu üldse tänase päeva muredest. Vaevalt meist ükski neist muredest prii on. Mitte ühtegi sõna toimetulekust, sest eneseuhkus ei luba sellest rääkida ja see oli jällegi üks ütlemata värskendav sõõm. Rääkisime oma õpetajatest, koolipäevadest. Kui oled seitsmekümnele lähenenud või seitsekümmend täis, siis tuletad tänutundega meelde oma õpetajaid.
On teil koht, mille juures käimata Hiiumaalt tavaliselt ei lahku?
Kui oleme perega, siis esimene käik on Mänspäe surnuaeda, siis koduaseme juurde, randa poisikesepõlve iga tuttava kivi juurde, kus tekib mõte, kui tühi ja lühikene on see sinu olemine. Need kivid on olnud aastatuhandeid enne sind ja jäävad aastatuhandeid pärast sind ja sina oma kübekeste muredega oled üks põrm.
Mida sooviksite täna hiidlastele?
Olin 8-aastane, kui isa võttis mind esimest korda merele kaasa mootorpurjekaga Delfiin ja sõitsime Tallinna. Luidja rannas, kui me tormi tõttu ootasime laadimist, jäin ma koledal kombel merehaigeks. Ma olin neli päeva nii merehaige, et ei tõstnud koikust pead. Kui me olime Hari saare juures ja tuul oli vedus, tuli isa ja pani oma pahkliku meremehekäe mulle õlale. Ei mingit nunnutamist, vaid ainult sõnad, mis on elu lõpuni meelde jäänud: mees peab ikka meheks jääma! Sedasama sooviksin ma ka hiidlastele. Puudutagu see siis Hiiumaa mehi või tublisid Hiiu naisi — inimene peab iseendaks jääma ja mitte kõike peenrahaks vahetama. See oleks minu ütlemine — hiidlane peab väärt inimeseks jääma!
Küsitlenud TIIT SAMELI