Paljudele pensionäridele on suhtlemis- ja liiklemisprobleemid elulise tähtsusega. Post- ja telefonside troostitust tulevikust on Videviku veergudel juttu olnud. Vähe on aga räägitud pensionäridele soodsate liikumisvõimaluste loomisest. Õnneks on selles elutähtsas valdkonnas ka midagi järgimisväärset, millest tasub üle Eesti õppust võtta.

Nimelt teeb AS Pärnu ATP viimastel aastatel tänuväärset tööd pensionäride ja invaliidide sõidumurede leevendamiseks.
Kaugliinidel, mida teenindab Pärnu bussipark, kehtib 1999. aasta 1. juulist kõikidele pensionäridele (vanadus-, invaliidsus- jt.) piletihinna soodustus 50 protsenti. Eestis on midagi samalaadset vastu panna ainult bussiettevõttel SEBE, kus hinnasoodustus on 30 protsenti.
Siiski vajab pisut selgitamist, mida mõeldakse kaugliinide all. Pärnu bussipargi ekspluatatsiooniosakonna juhataja Riho Kartau: “Kaugliin peab olema vähemalt 50 kilomeetri pikkune ja lõppema väljaspool Pärnu maakonna piire. Need sõidud, mille lõpp-punkt asub maakonna piires, kaugliinide hulka ei kuulu. Kuid on ka erandeid, mis ei kinnita üldist reeglit. Pärnust lähtuvaid kaugliine, mis lõpevad Lihulas ja Virtsus (Lääne maakond) ning Vigalas ja Järvakandis (Rapla maakond), vaadeldakse kohalike või maakonnasiseste liinidena, sest buss peatub neil marsruutidel igas peatuses. Kaugliinibussid teevad peatuse ainult tähtsamates asulates. Tasub sedagi meeles pidada, et kui pensionär sõidab näiteks liinil Pärnu—Tartu ja väljub Kilingi-Nõmmel, siis saab ta pileti poole hinnaga, kuigi tema sõidu sihtkoht asub Pärnu maakonna piirides. Sõidusoodustus on maksev ainult siis, kui pensionäril on ette näidata foto ja sünniaastaga isikut tõendav dokument (pensionitunnistus või pass).”
Pärnu pensionärid on varmad seda sõidusoodustust kasutama. Tuleb neil ju üsna tihti käia Tallinna ja Tartu meditsiiniasutustes ravil või konsultatsioonidel. Samuti pole kurjast ka kaugel elavate sugulaste ja tuttavate külastamine.
Kas selline vastutulek pensionäridele ei too Pärnu bussipargile majanduslikku kahju? R. Kartua: “Õigem on siinkohal kõnelda hoopis kasust, sest busside täitumus suureneb. Pooltühjadel bussidel ei ole mõtet ringi sõita.”
Tänavu 1. oktoobrist hakkab kehtima Eesti Vabariigi ühistranspordiseadus, mis peaks andma ammendava vastuse kõigile segastele asjadele ja lahtistele otsadele. Tahes-tahtmata kripeldab pisikene kartus, kas uus seadus ei lämmata Pärnu bussipargi heasoovlikkust ja vastutulelikkust pensionäride suhtes. R. Kartau sõnas, et seda ei juhtu, pigem süvendab see olemasolevaid tendentse. Selle seaduse najal saavad tasuta sõidu õiguse üle vabariigi kõik sügava puudega inimesed (endise terminoloogia järgi I grupi invaliidid), kui neile on välja antud vastav pensionitunnistus või vaegurluse ekspertiisi komisjoni (VEK) tõend.
Rohkem kui kaugliine kasutavad pensionärid oma igapäevaelus linna ühissõidukeid. Siingi on Pärnu bussipargi poolt pensionäridele pakutavad teenused tunduvalt odavamad kui mujal Eestis: üksikpilet maksab kolm krooni, kuupilet aga 45 krooni. Palju kriitikat ja pahameelt on aga tekitanud asjaolu, et nimetatud soodustused kehtivad ainult Pärnu linna pensionäridele. Päris kahju hakkab Pärnumaa eakatest ja kaugemalt sisse sõitnud eakatest, kellele need sõidusoodustused ei laiene. Ametnike suust ei ole kuulda olnud ühtegi mõistlikku argumenti sellise teguviisi õigustamiseks. Tallinnas sellist vahet ei tehta. Pärispealinn teeb suvepealinnale ära ka tasuta sõidu õiguse kehtima hakkamise vanusepiiri järgi — Tallinnas on see 65, Pärnus aga 70 aastat. Viimaste otsuste taga ei ole enam bussipark, vaid Pärnu linnavolikogu.
Ekskursioonid ja välisreisid
Pärnu bussipargi turismiosakonna juhataja Alla Toomra jutul käivad üsna tihti ka pensionäride ja heategevusorganisatsioonide esindajad, et tasuta ekskursioonibussi välja kaubelda. Toomra sõnutsi on sellistele soovidele alati vastu tuldud, mõistagi reaalsete võimaluste piirides.
Viimati kasutas seda võimalust heategevuslik mittetulundusühing Ärkamine, kes korraldas oma liikmetele tasuta ekskursiooni Kurgjale C. R. Jakobsoni talumuuseumi. Ligi 30 osavõtjat jäid sõiduga väga rahule ja on südamest tänulikud Pärnu bussipargile, tänu kellele reis üldse võimalikuks sai. Suurepärane kingitus Ärkamise 10. aastapäevaks!
Uskumatu, kuid tõsi — pensionärid käivad ka välisreisidel. Seda luksust enam tasuta lubada ei saa. Bussipark püüab leida kõige odavamaid variante, pensionärid panevad rahad kokku, sponsoridki ei jää kõrvale — ja sõit saabki teoks, oleks vaid rohkem pealehakkamist.
Pärnus on peale bussipargi veel teisigi ettevõtteid, kes on palju korda saatnud vanurite heaks. Nendest pikemalt edaspidi.
MAIT MURUMETS