Tõusta tuli kell 5 hommikul. Nemad, rannakalurid, teevad seda päevast päeva. Plaanis oli minna merele.
...Elmar Saare (67) sündis enda sõnutsi kajaka kombel, otse rannal. Pärnumaal Pootsi lähedal Peerna külas käisid kõik mehed nii suvel kui ka talvel merel ja tegid veidi põllutööd. Elmar Saare isagi toitis rohkem meri kui põld.
Peres kasvas 3 last. Vennast sai samuti kalur.
Juba 6-aastaselt hakkas Elmar koos isaga merel käima. Aitas mõrdu sisse lasta ja oli abiks nõudmisel. Nõnda kutsutakse Pärnu kandis kala püünistest välja võtmist.
Pootsi koolis 6 klassi lõpetanud, alustas Elmar Saare oma elu. Tal tiksus siis alles 16. eluaasta.
Saksa ajal lubati isal kala edasi püüda, 1949. aastal läks poeg Elmar tööle Pärnu kalamajandisse. Ja see sai mehe töökohaks 44 aastaks. Sealt ta elatusrahale läkski.
Tervist praegu veel on. Kuigi kalurid kipuvad ikka pudeli poole kiikama, on Elmar Saare vaata et suisa karsklane.
Kui Eesti vabanes punavõimust, sai püünised ühismajandilt ära osta. Kaks meest — Elmar Saare ja Hermann Kallas (75) — lõid kampa. Osteti paat, mida rahvas mõrrapaadiks kutsub, tegelikult on see 7 meetrit pikk. Peetakse heaks rannavete sõidukiks.
Vahel käib Elmaril ja Hermannil abiks invaliidsuspensioni saav Raul Koikson. Tema on märksa noorem mees.
Jää alt need mehed ei püüa. Elatakse ära pensionist ja sellest, mis suvisest püügist üle jääb.
Elmar Saare paatkond püüab kala Pärnu lahes, kuigi nende paat lubaks kaugemalegi minna. Viimastel aastatel on saak kesisem. Tuleb ahvenat, latikat, vimba, särge. Kogu püütud kalast tohib 5 % olla koha. Hinnad on meil praegu imelikud. Kõige kallim on vanasti prügikalaks kutsutud ahven. Aga mis teha, kui välismaalased sedasi maksavad.
Suviti käivad need mehed merel üle päeva. Kala müüvad kokkuostu ja ka otse ostjale. Kuigi kõik maksab — küte, paadi ülevaatus, paadi remont, kõige rohkem muidugi püünised —, aga tasub siiski merel käia. Saab pensionile lisa.
Merele
Hommikul tundus, et kalurid on selle ilma tellinud. Tuulekegi oli Pärnu kesklinnas nii õrn, et ei suutnud puuoksigi liigutada.
Ülejõel Jannseni tänava ja jõe vahele jääb hollandlastele kalu kokku ostev firma Japs. Nende territooriumil asub väike sadam, kus vanad merekarud oma paati hoiavad. Hiljem kuulsin, et neil on seal veel ka 7 naabrit.
Elmar sõitis oma kollase Moskvitšiga otse kaile, sealt oli vaja mõned asjad paati tõsta.
Kähku tegime kerge rõivaste vahetuse ja asusime paati. Suuna võtsime muulide vahele. Paadis käivad ametid vaheldumisi — kord hoiab rooli Elmar, kord Hermann. Mootorit tunnevad mõlemad.
Meri pole nagu juurviljaaed, kus on kõigil alati oma kindlad peenrad. Neile meestele meeldib Uulu kant kõige enam. Nõnda võtsimegi muulide vahelt suuna vasemale. Sõiduks kulus umbes tund aega.
Uulu rannast 6 kilomeetrit nende 2 mõrda sees olidki. Kui mõrdade sopid juba vee peale tõusid, võttis ikka tuju ära küll. Teist korda sama hästi kui tühjad. Mõned vimmad, natuke ahvenat ja latikaid. See kulub oma söögilauale ära. Aga kord Uulu all käimist võtab 5—6 liitrit kütust. Liiter maksab 7 krooni, nii et peaaegu kahjudega kauplemine.
Kala sööb praegu kõvasti ja on erk. Sedasi on ikka pärast kudemist. Suurema saagi puhul antakse kala ära Japsi. Hinnad on igal pool enam-vähem ühesugused.
Tagasiteel tõstis tuult ja saime isegi paar sahmakat vihma. Üks põhjus, miks nii vara minnakse, ongi selles, et siis on meri tavaliselt rahulikum. Teiseks ei pea kala kuuma päikese käes hapnema.
Võrke lappima
Ega siis rannakalur veel lõunast õhtule saa. Vanasti parandasid randlaste naised püüniseid, aga ajad on muutunud. Sõitsime jõge mööda Liivale, sest seal on nendel meestel teine peatuspaik.
Silmaga oli näha, et võrk, mille nad üles riputasid, on kõike muud kui uus. Aga pensionäri panevad uute püüniste hinnad mõtlema. Niisiis ui pihku ja tööle!
Võrgunõel, mis süstikut meenutab, ongi pärnu keeli ui. Selle töö juures saab rahulikult juttu ajada.
Hermann Kallas on sündinud Pärnumaal Paatsalus. Sealgi käisid mehed merel ja harisid selle kõrval põldu. Hermann hakkas 13-aastaselt aitama isal ja onul sassiläinud põhjaõngi lahti harutada. Nendega püüti põhiliselt angerjat ja seda neil ammustel aegadel jätkus. Pärnust käisid kalasumbad seda kallist mereandi Saksamaale viimas. Kalasumbad olid laevad, kus bassein sees, nii et angerjas jõudis elusalt perenaise kätte. Õngega püütud kaladest surid muist siiski ära ja sestap oli mõrra-angerjas kallim. Polnud tol ajal Paatsalu kandis koha ega ole praegugi. Vanasti tuli põhiliselt havi, ahvenat ja angerjat.
Talvel kõik mehed jää alt ei püüdnud. Siis töötati metsas. Uhkustada ei saanud, aga ära elati.
Nõukogude kord tõi kaasa ilusa nimega kolhoosi — Ühisjõud. See Ühisjõud kulutas oma põhilise jõu põlluharimiseks, kuid üks kuuemehene brigaad käis ka merel. Kes kolhoosi astus, see pidi sinna kaasa võtma ka oma püünised ja paadi. Aga kalureid varustati kehvalt. Kui juhatus andis raha, sai võrgulina osta. Sellest tehti kaks räimemõrda.
1959. aastal tuli Hermann Kallas ära Pärnu kalamajandisse. Seal olid võimalused suuremad, rohkem püügivahendeid. Kalamajand asus Pärnus, aga mehed püüdsid esialgu Paatsalu rannas. Sealt koliti Virtsu. Püügihooajal elasid mehed Virtsus ühiselamus. Naist Hermannil tol ajal veel polnud, alles hakkas võtma. Virtsus püüdis Hermann Kallas kala kuni pensionile minekuni.
JAAK LEHTMETS