Oskar Kruus —

Mälestusi kirjanikest

Soomes peetakse harrastusluulest rohkem lugu kui Eestis. Kuid meilgi on mõned kirjandustegelased hoolitsenud nn. isetegevuslike värsikirjutajate eest, korraldanud neile seminare, organiseerinud luuleklubisid ning aidanud värsivihikuid avaldada. Küllap tuleb säärastest literaatidest tänuga meenutada vähemalt Henn-Kaarel Hellatit, Ingvar Luhaäärt ja Ülo Võsarit. Viimane on ju Viljandis rajanud Sakala Raamatukogu, kus mitu harrastusluuletajat on saanud oma debüütkogu avaldada. Ka Kirjanike Liidu konsultantidel on tulnud muretseda peamiselt harrastusluuletajate eest. Minagi olen mitu korda konsultandi kohuseid täitnud, eriti suvekuudel, kui Kirjaniku Liidu ametnikud olid puhkusel.
See oli ilmselt 1971. aasta suvel, kui konsultatsiooni saama ilmus punapäine nääpsuke tütarlaps, kes ütles oma nime olevat Katrin Sau. Tal oli värsivihiku asemel näha tuua paks käsikiri, mille leheküljed olid mõlemalt poolt äärest ääreni täidetud sinisekirjaliste ridadega. Käsikiri ületas nelisada lehekülge ning küllap seda võis romaaniks nimetada. Niisugune noor autor oli üllatav ning huviga hakkasin tema romaani lugema. Sel polnud pealkirja. Lugu algas esimese peatükiga “Kolm musketäri ja teised”. Peategelastel olid tõepoolest lisaks risti- ja perekonnanimedele Alexandre Dumas’ seeniori romaanist laenatud hüüdnimed. Noor sulesepp ei üritanud kujutada kuninglikku Pariisi, vaid piirdus Emajõelinnaga, mida ta näis tundvat. Hiljem pani ta oma romaanile pealkirjaks “Tuuletallajad”, millega on seda tutvustatud ka “Eesti kirjarahva leksikonis”. Teos kujutab koolinoorte elu, vahelduseks viib autor oma tegelasi Tartust ka Elva ja Pärnu.
Millegagi meenutas Katrin Sau käsikiri Mati Undi esimesi teoseid (“Hüvasti, kollane kass!”, “Võlg” ja “Tühirand”). Hiljem, kui sain Katriniga rohkem tuttavaks, jutustas ta üht-teist oma elukäigust. Ta oli õppinud Mati Undiga samas kirjanduslembelises Tartu VIII keskkoolis, kus noorte kirjandushuvi äratas innukas eesti keele õpetaja Vello Saage. Undi ja Sau vanusevahe oli kaks aastat. Nad ei õppinud ühes klassis. Koolielust kujutasid nad ka erinevaid sündmusi ja tegelasi, “Tuuletallajates” ei leidunud kokkulangevusi M. Undi teostega. Katrinil jäid õpingud VIII keskkoolis pooleli, ta ei saanud küpsustunnistust. Tema käsikirjas oli hästi tabatud tolleaegse kooli atmosfäär, kuid käsikiri oli ebaküps. Liiga palju oli elust maha kirjutatut ning vähe muret tuntud romaani kompositsiooni pärast. Silma hakkas tegelaste liiga suur arv, kuigi autor oli püüdnud keskenduda ühe klassi jälgimisele. Vaatluse all oli üle poolesaja tegelase ning nõnda suure arvuga on isegi kogenud kirjanikul raske toime tulla. Noorte tegelaste elus oli muidugi kesksel kohal armastus. Peategelane oli temperamentne koolitüdruk Kristi Viires, kellele käsikirja eelviimases peatükis teeb abieluettepaneku koolivend Albert. Kas neist aga paarisrahvas sai, jäi lahtiseks.
Käsikirja oli huvitav lugeda, tahtsin, et see trükikõlvuliseks saaks ning avaldamist leiaks. Romaanivisand vajanuks põhjalikku ümbertegemist ning lühendamist, kuid Katrin Sau oli kärsitu ja tormaka iseloomuga, talle ei meeldinud käsikirja kallal töötada — selle viimistlemise asemel ihkas ta uusi lehekülgi kirjutada. Peatselt saatis ta mulle lugemiseks uue käsikirja. Vastupidi kooliromaanile ei meeldinud see üldse ning läkitasin need leheküljed kohe autorile tagasi, soovitasin mitte kulutada energiat selle jätkamiseks. Alles paar aastakümmet hiljem tahtis Katrin kooliromaani ümber teha ning leidis, et peale vormiliste puuduste häirivad seal ajajärgust tingitud tegelikkuse ilustamised: “Romaan — see “Tuuletallajad” ei saa mulle endale nüüd mitte kuidagi vastuvõetav olla, enne kui sealt on välja visatud kõik tolle aja poolt peale sunnitud võlts ja väär.” (K. Tammik O. Kruusile 23. IV 1991.)
Ka 1991. aastal ei saanud käsikirja ümbertöötamisest asja. Kirjas 4. aprillist 1991 ta igatahes mainis, et “Tuuletallajatest” tsiteeritud lorilaulude pärast olnud tal sekeldusi ning teda kuulanud üle julgeolekuorganite ametnikud. Kuidas käsikiri nende kätte juhtus, seda ma teada ei saanud. Kuid salakaebusi harrastatakse Eestis tihti...
Veel edaspidigi kirjutas Katrin Tammik proosat, ta on käsikirju nimetanud lühiromaanideks, teada on ka ühe pealkiri — “Öövikerkaar”. Kuid rohkem meeldis talle hilisemal ajal värsse kirjutada ning siin saavutas ta kergemine edu. 1983. aastal hakati ajakirjanduses Katrin Tammiku (selle nime sai ta abielludes) luuletusi avaldama. Enamasti olid need küll Võrumaa ja teiste maakondade ajalehed, kuid igasugune avaldamine tõstab autorit tiibadest.
Pärast õpingute katkestamist teenis Katrin leiba kultuuritöötajana Lõuna-Eestis: juhendas näiteringe, töötas muuseumis. Kord juhtusime kokku Tartus ning ta viis mind vaatama oma töökohta. See oli Vastse-Kuuste kandis asuv rahvamaja, kus sain teada mõndagi Katrin Tammiku kirjust elukäigust. Ta viitas oma kunstiõpingutele Tartu skulptori Aulin Rimmi ateljees ja rääkis tööst isetegevuslaste näiteringidega.
Kui kord pidasin Võrus loenguid, põikasin ka Leevi alevikku, kus asus pikemat aega Katrin Tammiku kodu. Ta elas hallide seintega kahekorruselises puumajas, nägin seal mängimas ka ta kaht last, tema abikaasa Rein Tammik töötas mööblitööstuses.
Vahepeal oli Katrin Tammik võitnud tunnustuse luuletajana, ta värsse avaldati juba rohkesti, kuigi Loomingusse polnud nad veel jõudnud. Kuid isegi keskne kirjastus Eesti Raamat oli 1990. aastal avaldanud K. Tammiku debüütkogu “Ussihammas” ning mõni kuu hiljem järgnes sellele Ülo Võsari toimetatuna värsivihik “Nõiutud armastus”. Selles esitati autori kohta ka mõned eluloolised andmed. Lugejaid võis hämmastada, et Katrin Tammikul olevat sahtlis “kümneid sonetipärgi, ballaade ja lüürilisi luuletusi”. Sonetipärg esitab poeedile raskeid vorminõudeid ning eesti luuletajad on neid harva kirjutanud. Üks tema sonetipärg (“Uppunud katedraal”) oli ajalehes Sakala ära trükitud. Saanud innustust Tallinnas ja Viljandis avaldatud värsivihikust, koostas Tammik kähku veel kolmandagi kogu ning juhindudes moest pani sellele ingliskeelse pealkirja “Outlaw” (“Lindprii”). Sellegi käsikiri jõudis Viljandisse, kuid seal see millegipärast ei ilmunud. Minuni on jõudnud kuuldusi, et Viljandi trükikojas tehtud ladumisel palju vigu, sellest pahandunud autor keelanud raamatu ilmumise. Tundes K. Tammiku ägedat loomust, kaldun seda versiooni võimalikuks pidama.
Igatahes on saatus olnud Katrini vastu karm: ta teosed ei saanud küpseks või jäid lihtsalt avaldamata. Varakult saabus loomingutee lõpp: Katrin Tammik, kes oli sündinud 21. dets. 1945, suri ühes Tartu haiglas 17. veebruaril 1999. Kuuldavasti olnud põhjuseks tuberkuloos. Ei avaldatud ühtegi nekroloogi, surmast sai avalikkus teada vaid Põlva ajalehe Koit leinakuulutuste ja Põlvamaa luuleantoloogia kaudu.
Harrastusluuletajatele on nende hobi toonud rõõmu kõrval ka rohkesti muret ja kibedust. Olen ikka kahetsenud, et ei õnnestunud anda trükki pärnulase Matti Vaga ja tartlase Maie Kalamäe luuletuskogusid. Kõige rohkem on mul kahju, et 1970-ndail aastail keegi ei tahtnud avaldada Väike-Maarja kirjamehe Ilmar Isopi (1932—1977) lühiromaane, mis kujutasid endast järjekordset hüpet modernismi poole (kui kasutada Tiit Hennoste terminit).