17. septembril 1960 lahkus meie hulgast Eesti teatrilava kordumatu ja omapärane kuju Ruts Bauman. Kohtumine Rutsiga oli alati meeldejääv, ainulaadne. Tema huumor, muie, naervad lapsesilmad ja sügavmõttelised ütlemised, mis mõnikord alles järgmisel päeval “pärale jõudsid”.
Tulime Saaremaalt ja muidugi põikasime sisse Rutsi poole nagu alati, ajasime juttu ja ütlesime nägemiseni, järgmise korrani. Sündis see aga 28 päeva hiljem hüvastijätuna Metsakalmistu mändide all.
Minul ja küllap sadadel, võib-olla tuhandetel minuealistel on ta elavalt silme ees Parunina M. Gorki “Põhjas”, kunstkärner Soinina Lutsu-Särevi “Tagahoovis”, Tolarina Pakkala “Parvepoistes”, Turja Laasina Mälgu-Särevi “Õitsvas meres”, ärimees Kippelina “Tootsi pulmas”. Seda loetelu võiks jätkata...
Meenutan. Oli vaikne lõikuskuu õhtu. Ootasime Rutsi Ellamaa kaupluse juures. Ja siis ta tuligi mööda lepikuvahelist jalgrada. Astus ligi, lükkas soge kuklasse, takseeris meie “Hõbehalli” ja tegime naeru mügistades tutvust, millest sai sõprus, mis kestis üheksa aastat. (“Hõbehall” oli Eesti Raadio reportaaiauto.) Ruts oli jäänud Rutsiks, temas oli palju intiimset lüürikat, peent huumorit, ütlemise originaalsust. Panso on kirjutanud: “Bauman ei teadnud ühtegi anekdooti, aga kogu ta elu ja isik ning näitlejakarjäär kõlas kui suurepärane anekdoot.”
Ammendamatu oli Rutsi huumorijuttude tagavara. Ise ta ütles: “Need on kõik tõestisündinud lood.” Olgu see siis lugu, kuidas ta tahtis Paldiski linna Fordile maha müüa või kuidas nad Aleksander Teetsoviga (Sassiga) Titicaca järve ääres tiigrijahil käisid ja kohaliku suguharu pealiku poja pulmapeost osa võtsid. Ja kui siis peo lõpul ämm vardas ära praeti ja söödi. “Proovisin ka. Vintske oli. Aga palmiviina sai kõvasti alla ja peale ja vahele võetud. Polnud väga vigagi.” Üle kolme tunni sai neid tõestisündinud lugusid helilindile salvestatud, mis mõeldud meile endile ja lähematele tuttavatele kuulamiseks. Sest sel ajal poleks ükski peatoimetaja neid eetrisse lubanud, tsensorist rääkimata. Aga “laiale ringile” kuulamiseks on Rutsi lugusid Eesti Raadio heliarhiivis praegugi. Miks neid meie naljavaesel ajal eetrisse ei lasta? Neid ei saa ümber jutustada, sest nende väärtus on selles, kuidas Ruts neid rääkis. Meie omaaegne väljapaistev näitleja ja lavastaja Eduard Türk kirjutab oma raamatus “Sinilindu püüdmas”: “Kui keegi katsuks tema mängulaadi jäljendada, siis tuleks sellest välja kas paroodia või koguni armetu klounaad, sest seda erilist rutsbaumanlikkust on teistel võimatu tabada.”
Voldemar Panso küsib oma raamatus “Portreed minus ja minu ümber”: “Kes ta oli, see inimene, Ruts Bauman?” Ja vastab: “Bauman oli ebatavaline nähtus meie laval.” Ruts ise on öelnud: “... need sulased, popsid, kalamehed, antvärgid ja muud rätsepad — ma olen nende keskel elanud, nende ametit pidanud, nendega leiba jaganud ja viina võtnud. Eks ma ole isegi natuke neist kõigist.”
Rutsi tõeliselt suur lavakarjäär algas Paruni kehastamisega Gorki “Põhjas”. Esietendus olnud väga menukas. Ja Rutsi menu kasvanud iga etendusega nii, et Rutsist saanud selleks hooajaks Tallinna teatripubliku lemmik, n.-ö. moemees. “Parun tuli välja sellepärast, et ma neid kuradeid läbi ja läbi tundsin,” on Ruts öelnud.
Sünnilt ja hingelt oli Ruts aga maamees. Sellepärast maa külgetõmbejõud ei lasknudki teda lahti. “Maal on põllud ja mets, maameeste jutud poe juures, hobused ja lehmad, sõnnikulõhn, jorjenid ja kirsiõied ja palju muud, mida ei saa seletada, vaid mida peab tundma,” on Ruts öelnud. Ja Voldemar Panso, lähedane sõber: “Kui kord valgel suveööl kartulivao vahel istusime ja inimestest rääkisime, ütles Bauman, et olevat tunda Ellamaa vaimu. Ja kui me pikutasime kirsiõite valges pilves paljajalu, sõime mett ja sepikut ja jõime värsket piima peale, tähendas Bauman, et suupiste olevat täiesti Ellamaa vaimule vastav.”
Ühel Haapsalu-sõidul 1952. aasta kevadtalvel põikasime Rutsi poole sisse nagu alati. Ja pärast seda tere-teretamist teatab Ruts muheldes: “Poisid, sain eile õhtul suure lollusega hakkama. Risti teemajas jõin oma aasta palga maha. Oleks siis pea soojaks saanud. Ja võlgu jäin ka. Tulin kontorisse, küsisin avanssi. Ei antud. Ütlesid, et pole ette nähtud.” Tõsi mis tõsi. Kolhoos oli kehvakene ja velskri palk pisike.
Minu viimane kohtumine Ruts Baumaniga oli 30. augustil 1960. Ta puhkab nüüd Metsakalmistu mändide all. 40 aastat on möödunud. Aga minu mõtetes ja kujutlustes elab Ruts edasi.
On kirjasõnas tema tõekspidamised, arusaamad elust, inimestest, nende (meie) omavahelistest suhetest, seostest. Siinkohal kolm nendest: “Mõistus ei ole tarkus. Mõistus on tarkusest arusaamine.” “Kaks tarka inimest ei lähe kunagi riidu. Kui kaks inimest riidu lähevad, siis üks nendest on loll ja teine mitte palju targem.” “Miks peaksime imestama selle üle, et maailmas on omavahel riius perekonnad, rahvad ja riigid, kui inimene on iseendaga riius?”

ERNI JÄRVSOO