Praegu on eesti vanim kirjanik Ain Kalmus, kodanikunimega Evald Mänd. Ta on ilmale tulnud Hiiumaal Emmaste kihelkonnas Tilga külas 8. juunil 1906. Matsi-nimeliste esiisade järgi on tema kodutalu kutsutud Matseks, kuid rohkem meeldis tulevasele kirjanikule talu ametlik nimi Kalmu, mille järgi ta endale pseudonüümi võttis. Kirjaniku vanaisa aitas Emmastes luteri kirikut ehitada, kuid lubas oma talus vennastekogudusel jutlusi pidada. Kooliteed alustas Evald Mänd Kuriste apostliku õigeusu kirikukoolis, kuid ta vanemad läksid peatselt üle baptistikogudusse. Haridusjanune rannapoiss leidis edasiõppimisvõimaluse Keilas baptistide seminaris ning pärast selle lõpetamist pandi ta religiooniajakirja Elukevade toimetajaks. Keila õppeasutus suunas silmapaistnud õpilase 1931. a. studeerima USA-sse Andover Newtoni teoloogiainstituuti, mille ta lõpetas 1935.a. bakalaureusekraadiga. Hiljem saavutas ta seal ka magistri- ja doktorikraadi (viimase puhul kaitses väitekirja “Piibli mõjud ilukirjandusele”).
Lõplikult lahkus Evald Mänd koos perekonnaga Eestist 24. septembril 1944 purjekal Aili Rootsi. Noorel kirjanikul ja baptisti jutlustajal oli kodumaalt kaasa võtta kümmekond raamatut ning vanemate jutustusi ohtlikest mereretkedest Läänemerel. Ta debüütraamat, jutukogu “Valgus ja varjud” oli Keilas avaldatud juba 1926.a. Kuid kirjanikukuulsuse tõi talle alles 1944. aasta juunikuus Tallinnas ilmunud romaan “Soolased tuuled”. Teose käsikiri oli valmis juba 1942. aasta kevadel, kuid Saksa okupantide tsensor ei lubanud seda avaldada. Kärbitud kujul, Kalmuse varjunimega pääses see siiski ajalehe Eesti Sõna veergudele. Kui aga “Soolased tuuled” Riigitrükikojas raamatuks tehti, põles 9. märtsi pommirünnaku aegu kogu trükk ning eesti pagulased hakkasid koguni arvama, et 1946. a. Vadstenas ilmunud trükk ongi esimene. Kuid säilinud korrektuurpoognate järgi laoti Tallinnas tekst siiski uuesti ning enne lahingute jõudmist Põhja-Eestisse said lugejad näha ka raamatut, mille kaanel lendlesid kajakad otsima vaba merd. Eestis jõudis ilmuda isegi üks retsensioon — keeleteadlase Paul Ariste sulest (Eesti Sõna 8. IX 1944). Selles kiideti Hiiumaa olude ja pärimuste täpset ja ilmekat väljendust.
Uus järk Ain Kalmuse loominguteel algas pärast Teist maailmasõda Ameerikas. Resigneerunult kujutab ta ühe eesti perekonna saatust dramaatilistel aastatel 1939–1945 romaanis “Öö tuli liiga vara”, mis avaldati Rootsis Vadstena väikelinnas 1945. ja 1946.a. Metsavendade võitlust Eestis 1941. aasta suvel näitab romaan “Kaarnakünka” (ilmus Stockholmis 1946). Romaan “Kodusadama tuled” (Vadstena, 1947) jutustab, kuidas vaene rannapoiss on saanud Eesti Vabariigis kapteniks ja laevaomanikuks. Romaan “Hingemaa” (Vadstena, 1948) annab pildi USA-s kogutud materjali põhjal esimestest eesti väljarändajatest XX sajandi esimesel kolmandikul.
Rahvusvahelise tunnustuse leidis Ain Kalmus siiski alles oma piiblimotiiviliste teostega. Välismaistele lugejatele on neist kõige rohkem meeldinud romaan “Prohvet” (eesti keeles 1950 Vadstenas, tõlgitud inglise, saksa, taani ja hollandi keelde). Peategelaseks on siin autor valinud Vana Testamendi vähetuntud prohveti Hosea, kes koguduse ülemustega vaenujalale sattudes kaotab nii perekonna, varanduse kui ka ühiskondliku positsiooni. Lugu on üpris iseäralik: Jehoova käsku täites peab Hosea naima templihoora Koomeri, kes ka abielus pole truu ning vastavalt muistse Iisraeli seadustele visatakse kividega surnuks.
Kaheköiteline romaan “Tulised vankrid” (Lund, 1953) joonistab sugestiivse pildi varakristlikust ajajärgust Väike-Aasias ja Kreekas, autorit on eeskätt huvitanud totaalse riigi ja indiviidi vahekord, mis oli aktuaalne probleem nii enne kui ka pärast Teist maailmasõda. Kõrvaltegelase, orjaks müüdud Marja kaudu on Vahemere-äärsesse teosesse sulatatud motiiv põhjamaisest Eestist.
Eesti lugejaid on rohkem köitnud romaan “Juudas” (Lund, 1969; Tallinn, 1988). Peategelane Juudas ootab, et Jeesus Kristus hakkaks Iisraeli tegelikuks kuningaks, viiks ellu juudamaalaste rahvusliku unistuse vabaneda suurvõimude ikkest. Kuid Jeesuse riik pole sellest maailmast, vaid ta ihkab inimest sisemiselt uueks luua. Kaks teovõimast Iisraeli rahva esindajat — Jeesus ja Juudas — ei mõista teineteist ning mõlemad peavad lõpetama ebanormaalse surmaga. Evangeeliumides jutustatud lugu Juuda reetmisest on küllaltki vastuokslik ning ka Kalmuse versioon ei anna igakülgselt veenvat seletust, miks Juudas reetis.
Piiblimotiiviliste romaanidega näitas Ain Kalmus oma suurt sisseelamisvõimet kaugetesse aegadesse ja võõrastesse oludesse. Sellise praktika järel usaldas ta hakata kujutama muistset Eestit koos selle alistamise keerdkäikudega. Seda olid juba mitmed kirjanikud (Andres Saal, Mait Metsanurk, Enn Kippel, Karl August Hindrey) varem teinud. Kuid Kalmus kirjutas kolm romaani — “Jumalad lahkuvad Maalt”, “Toonetuuled üle Maa” ja “Koju enne õhtut” (triloogia kirjastati Lundis 1956–1964 ning on hiljem ka Tallinnas uuesti välja antud). Kalmus on muistset vabadusvõitlust kujutanud nii ajaliselt kui ka ruumiliselt laiemalt kui talle eelnenud kirjanikud. Ta alustab XII sajandi lõpuga ja lõpetab Saaremaa alistamisega. Kui teised kirjanikud on näidanud peamiselt võitlusi Lõuna-Eestis, siis Kalmuse triloogia põhiline tegevuskoht on hoopis Lääne-Virumaal ning tulipunkti on ta asetanud Läti Henriku kroonikast tuntud maavanema Tabellinuse ja tema perekonna. Kalmust kui teoloogi on eriti huvitanud kristluse vabatahtliku vastuvõtmise võimalused Läänemere idakalda hõimude hulgas. Kalmuse üks peategelasi, preester Kallemeel tahab ristiusu vastuvõtmisega ühendada eesti omavahelgi sõdivaid hõime ning Rooma paavsti abiga panna piir sakslaste ja taanlaste vallutussõjale. Seda ideed on varem mõned eesti ja läti autorid püüdnud arendada liivlaste vanema Kaupo abil, kuid kirjanikud ei saa ajaloo käiku muuta, vaid ainult seletada. Kalmuse seletused ja kommentaarid muistsete eestlaste võitlusele on huvitavad ja sisendusjõulised.
Vanas eas on Kalmus kirjutanud neli köidet memuaare. Neist “Kadunud saar” meenutab autori noorpõlve Hiiumaal, elujärge laevadel ja teoloogiaõpinguid Keilas, “Ajastute vahetusel” kirjeldab jutlustaja tegevust Eestis ning kodumaa sattumist võõraste võimu alla. Viimased raamatud “Päästa meid ära kurjast” ja “Meil pole jäädavat linna” jutustavad kirjaniku elust Ameerikas, kuid esimene neist annab ka pildi elust Saksa okupantide aegu Eestis.
Pikemat aega on Evald Mänd USA-s tegutsenud Andover Newtoni teoloogiainstituudi õppejõuna, 1954.a. sai ta pastoriks Massachusettsi osariigis Amhersti linnas, kuhu tema eestvõttel ehitati uus kirik. 1979.a. valmis tal seal ka oma elumaja ning kirjutamistingimused paranesid. Seal peaks Ain Kalmus elama tänapäevalgi, igatahes ei ole ma väliseesti ajalehtedes näinud tema nekroloogi. Ain Kalmus on globaalse haardega eesti kirjanik, keda on avaldatud mitmel maal, ta on kirjutanud paar raamatut ka inglise keeles.
OSKAR KRUUS