Augustikuu esimesel laupäeval tähistatakse Lätimaal, Liivi lahe kaldal Mazirbe asulas alati liivi päeva. Liivi Maja katusel lehvib meretuultes liivi rahvuslipp — roheline, valge, sinine. Peasissekäigu kõrval Läti, Eesti ja Soome lipud.

Liivi Maja, mis ehitati soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abiga, avati 1939. aasta 6. augustil. Sellest päevast saigi traditsioon alguse. Nõukogude okupatsioon tõi ligi 50-aastase pausi ja alles 1989. aastal sai liivi päev taas eluõiguse. Sellest ajast on selle päeva külalisteks alati olnud ka eestlased. Viimased 12 aastat on seal esinenud ka Tallinna Pelgulinna rahvamaja tantsumemmede ja Salme Kultuurikeskuse laulu- ja tantsuansambli Kungla ühendgrupp, keda algusest peale on juhendanud Saima Kallau.
Pidu algas
liivlaste lauluansambli esinemisega ja segakoori etteastega. Suure aplausi pälvis Tukumsist pärit segatantsurühm. Soojalt võeti vastu ka eesti laulu- ja tantsurühma esinemine — setu rahvatants “Vastatside” ja “Räditants”. Esinejaid oli palju ja kõigile elati kaasa. Peoplatsil oli ka laat. Õhtu jätkus Liivi Maja ja eesti esinejate korraldatud piknikuga. Kõlasid ühislaulud. On ju liivlased läänemeresoome rahvas ja nende keelel on eesti keelega palju sarnast. Seda kinnitas ka kohal olnud liivi keele asjatundja, TÜ professor Eduard Vääri.
Õhtu lõppes tujuküllaste ühistantsudega. Eesti ansambli memmed ei ilmutanud vähimatki väsimusmärki, ehkki seljataga oli ligi 500 kilomeetri pikkune bussisõit Tallinnast läbi Riia Mazirbeni.
Kuidas tekkisid sidemed liivlastega?
Saima Kallau ütles, et Pelgulinna tantsuansamblisse tuli Tallinnas elav liivlanna enni Sildmanis, kelle pere oli küüditatud Liivimaalt Siberisse ja kes pärast vabanemist ei saanud kodukohta elama minna. Nüüd on vanaproual aastaid juba üle 80 ja ta on loobunud tantsimisest. “Tema viiski meid kokku Ventspilsis elavate liivlaste ühinguga. Sellest ajast on liivi laulu- ja tantsuansamblid käinud siin folkloorifestivalidel ja muudel üritustel ja meie nende juures. Tutvustame vastastikku oma maa rahvatantse ja -laule. Liivlaste tuntud lauluansambli Kândla (eesti keeles Kannel) organiseerija Hilda Krîva, keda kutsuti “Liivi ööbikuks” ja kes on nüüd läinud manalateele, kinkis meile omal ajal heliplaadi kõige tuntumate liivi lauludega. Tänavu käis liivlaste ansambel Saaremaal ja meie nüüd liivlaste kodupaigas, mitte ainult Mazirbes.”
Vaid ka Ventspilsis
Tänavu tähistati selle linna 710. aastapäeva. Toimusid vabaõhukontserdid. Esinesid ka külalisansamblid. Eestist Kaleva koor ning laulu- ja tantsumemmed. Pealtvaatajate hulgas oli ka kohalikke eestlasi. Nii eelmisel päeval Mazirbes kui ka pühapäeval Ventspilsis oli eestlaste vastuvõtjaks ja vahendajaks kohalik eestlanna Helgi Taubare. Ta on Ventspilsi liivlaste ühingu juht. Ta jutustas:
“Kui palju Lätis liivlasi veel elab, on raske öelda. On teada, et ainult 150 Läti Vabariigi kodaniku passi on kirjutatud: rahvus — liivlane. Liivi ühingu keskus ja Liivi Instituut asuvad Riias. Nende hooleks on liivlaste kultuuriprogrammid. Tegutsevad neli liivi tantsu- ja lauluansamblit. Noortele õpetatakse liivi keelt.
Möödunud aastal loodi Liivi Sõprade Rahvusvaheline Ühing keskusega Helsingis. Lätis tegutseb 11 vähemusrahvuste organisatsiooni, sealhulgas ka eestlaste oma. Ventspilsis elab 12 eestlast. Mitmed siinsete eesti perekondade lapsed õpivad Eesti kõrgkoolides.
Et olin õppinud ära läti ja liivi keele, oskan ka vene ja natuke soome keelt, eesti keele oskusest muidugi rääkimata, siis kutsuti mind alguses tõlgiks ansambli Kândla juurde. Hiljem lõin ansamblis ise kaasa. Ja siis hakkasin ka liivlasi ja Lätis elavaid eestlasi organiseerima.”
Helgi Taubarel on alati kiire. Ka nüüd ootasid teda väljas lauljad ja tantsijad, et arutada eelseisvaid ettevõtmisi.
Lahkumine liivlastest oli südamlik. Helgi Taubare hüüdis veel: “Öelge kõigile eestlastele kodumaal, et nad on alati oodatud külalised liivi päevadel!”

Hugo Avila