Mitu aastat tagasi käinud tolleaegne Paldiski linnapea J. Mölder Baškiirias ja lootnud seal panna idanema oma ühe järjekordse suurprojekti — et vägagi oluline osa Baškiiria tööstustoodangust jm. kaubast hakkaks välismaale liikuma üle Eestimaa ja ikka läbi Paldiski sadama. Ning et küllap sugeneb sellest suurest ja vaibumatust kaubavoolust tublisti kasu Paldiski linnalegi. Lisatulu vajas oskamatult, et mitte öelda priiskavalt juhitud linnake juba siis — suurt, üle mõistuse kulu nõudis kõrgepalgalise ja selgesti ülepaisutatud koosseisuga linnavalitsuse ülalpidamine. Ligi viieteistkümne ühikuni ulatunud autopark vajas tihti uuendamist — linnale kuuluvaid sõidukeid sõitsid vigaseks nii linnaülem Mölder ise kui ka Keilas elava volikogu esinaise Taklaja pereliikmed ja teisedki. Mingit kohalikule iseärale ja siinsetele tingimustele sobivat äriplaani Mölder ja Co. välja haududa ei suutnud. Suur transiidiäri Baškiiriaga aga luhtus ka. Ometi püstitati Möldri käsul keset Paldiski kena avarat haljasala muljetavaldav mälestussammas baškiiri rahva kuulsale pojale, koos J. Pugatšoviga tsaarivõimu vastu relva tõstnud Salavat Julajevile, kes koos oma isaga pikki aastaid Paldiskis sunnitööl vireles ning kelle kondid kuskil Pakri poolsaarel puhkavad. Lisaks monumendile rajati selle juurde kiviplaatidega sillutatud jalutusteed, seati üles pool tosinat kõrget laternaposti koos võimsate valgustitega. Pimedal ajal heidab kogu see baškiiri rahva sangarlikule pojale pühendet memoriaal heledat valgust peaaegu veerandile Paldiski linnast.
Pikka aega polnud Paldiskis kippu ega kõppu kuulda sealkandis sündinud ning viimased eluaastad töötanud-elanud kuulsa skulptori Amandus Adamsoni mälestuse jäädvustamisest. Väga viletsas, lagunevas seisundis on Adamsoni viimane elupaik (koos ateljeega) Paldiski kesklinnas. See hoonestu, kus iga kivike võiks tundide kaupa pajatada Paldiskile ja kogu Eestile kuulsust võitnud suure andega skulptorist ja tema loomingust, on Paldiskit külastavatele arvukatele turistidele suletud — selles pehkivas, kuid ülihuvitavas hoonestus elab A. Adamsoni tütrepoja lesk, leedu rahvusest eakas naisterahvas, kes ei tea ega tahagi midagi teada Paldiski põnevast kultuuriloost ning kellele Amandus Adamson on vaid pelk, tähenduse ja kaaluta nimi.
Seeasemel et eraldada paaritoaline korter kujuri tütrepoja aastates lesele, aidata tal kolida rõskest eramust soojemasse korterisse ning seejärel remontida-uuendada Adamsonile kuulunud suure kultuuriväärtusega elamu-ateljee ja muu juurdekuuluv ning sinnasamasse lähedusse paigutada ka soliidne mälestusmärk suurele skulptorile, pole võetud Adamsoni maja päästmiseks mitte midagi ette, vaid lastakse kõigel minna isevoolu teed.
Linnavalitsuses, kelle teenindada on üpriski väikese elanikkonnaga linn, on tööl peale linnapea M. Kadaku mitu abilinnapead, linnaarhitekt, mitu-setu nõunikku ja avalike suhete spetsialist. Aga mitte kellelegi nendest pole tulnud pähe, et äsja (vähem kui paar nädalat tagasi) A. Adamsonile Paldiskis avatud mälestusmärk ei sobi mitte kuidagi endise merekooli hoone ette — Adamson polnud ju meremees. T. Maarandi loodud mälestusmärk passiks kõige paremini ikka sinna, kus kujur elas ja töötas — tema enda ateljee-elamu juurde, näiteks üle tänava asuvale avarale platsile. Selle saanuks kujundada-korrastada mitte sugugi vähem muljet avaldavaks memoriaalplatsiks, kui see on Salavati monumendi juures.
Endise Paldiski merekooli (vahepeal on sinna kolinud linnavalitsus) juurde prügikastide ette Adamsoni mälestussammas ei kõlba ja see kohavalik ei tee au ei linnavolikogule ega linnavalitsusele.
Paldiski linnavalitsus on jälle pankrotiohus, sest linnavolikogu ja linnavalitsus soovisid taas riigikassast linnale miljoneid lisaraha. Senine linnavolikogu esinaine Taklaja on oma manipuleeritava seltskonnaga liialt kauaks võimule jäänud. Mõistusest näikse Paldiskis teravasti puudu olevat majandus- ja rahaasjade ajamisel, kultuurivalda kuuluvatest tegemistest kõnelematagi.
ANTS TAMME,
Paldiski linnakodanik