Paprika ehk punapipar on Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit taim. Kolumbus, kes oma merereisil jõudis India asemel Ameerikasse, tõi Haitilt kaasa paprikakaunu. Varsti hakati seda taime kasvatama ka Euroopas, eelkõige Türgis ja Balkanil. Sellest on tulenenud ka paprika vanem nimetus türgi pipar.
Paprikat liigitatakse kahte suurde rühma: kibepipar, mida kasutatakse maitseainena, ja köögiviljana kasvatatav maguspipar, millest valmistatakse mitmesuguseid salateid ning lisandeid liha- ja kalatoitudele. Paprika piklikud (5—25 cm) viljad, mida rahvapäraselt nimetatakse kaunadeks ja mis teadusliku terminoloogia järgi on ebamarjad, on mitut värvi: rohelised, kollased, punased, tumelillad jne. Et paprika on troopikataim, siis meil tuleb seda kasvatada kasvuhoones või kile all. Paprikat on kasvatatud ka toas potilillena.
Paprika viljad on rikkad mitmesuguste inimesele vajalike ainete poolest. Eriti tähtsal kohal nende seas on C-vitamiin, mille sisaldusega on paprika köögiviljade hulgas esikohal ja seda suure edumaaga teiste ees. Arvestades täiskasvanud inimese C-vitamiinivajaduseks päevas 60—70 mg, tuleks süüa selle rahuldamiseks umbes 50 g paprikat. Peale selle on punapipras rohkesti karotiini, vähemal määral ka B1- ja B6-vitamiini, foolhapet ning E-vitamiini, samuti mineraalaineid (kaaliumi, fosforit, rauda jt.). Paprika viljad sisaldavad iseloomuliku maitsega kapsaitiini, mida eriti rohkesti on kibepipras. See alkaloid annabki kibepiprale väga terava ja kibeda maitse.
Punapipart kui väga vitamiinirikast ja maomahla eritust stimuleerivat aedvilja on soovitatav kasutada organismi kurnatuse korral pärast rasket haigust, kevadväsimuse ja kehvveresuse puhul. Paprika lisamine toidule tõstab söögiisu ja leevendab vitamiinidefitsiiti. Ateroskleroosi ja kõrge vererõhu korral aitab paprika vähendada vere kolesterooli hulka. Ka väikeste juusveresoonte ehk kapillaaride hapruse puhul aitab paprika neid tugevdada. Rahvameditsiinis on kibepipra kaunad olnud kasutusel viinaleotisena “pipranapsi” näol seedehäirete kõrvaldamiseks ja välispidiselt reumaatiliste liigesevalude leevendamiseks. Kibepipart kasutatakse salvide, mikstuuride ja teiste preparaatide koostises välispidiste ravimite valmistamisel.
Kibepipar on vastunäidustatud haavandtõve, ägeda ja kroonilise gastriidi ja soolepõletike, samuti maksa ja sapipõie hädade ning neeruhaiguste korral. Neid haigusi põdevatel inimestel kasutada ka punapipart ettevaatlikult ja ainult väheses koguses.
ANU KASK