Piirilinnas Valgas on vähe neid, kes pole kuulnud Aksel Aaviste nime. Ta on jõudnud kolmveerandsajandi rajajooneni, kusjuures peaaegu 60 aastat on juubilar teinud kaastööd Eesti väga paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele. See algas sõja-aastatel Eesti Laskurkorpuse väljaannetele Punaväelane ja Tasuja sõnumite saatmisest ning jätkub kultuuri- ja spordikirjutiste läkitamisega praegustele üllitistele.
Sõjakeeris paiskas tuhanded eestlased Läände, tuhanded ka Itta. Valga progümnaasiumi I klassi lõpetanud Aksel Aaviste evakueeriti 1941.a. koos vanematega Venemaale Ivanovo oblastisse. 18-aastaselt pandi ta mundrisse ja saadeti “kahurilihaks” rindele. Õnn oli, et 8. mai 1945 tähendas Kuramaal paljudele sõduritele koletu sõja lõppu. Aksel tuli sõjamöllust elusana tagasi, aga unistatud kesk- ja kõrgharidus, samuti kartograafi või kunstniku elukutse jäidki saamata. Kõik vajalik tuli hiljem omandada iseõppijana.
Sõjajärgsed aastad möödusid kultuuri-, spordi- ja ajakirjandustööl Valga ja Tõrva rajoonis. Kõik võinuks jätkuda kas või tänaseni, aga läks sootuks teisiti. Väga raske silmahaigus, nägemisnärvi atroofia lõi 1958.a. kogu elu pahupidi. Aksel Aavistele määratud I invaliidsusgrupp räägib enda eest. Algul tundus olukord troostitu. Hiljem selgus siiski, et polnud tegemist halvima saatuselöögiga. Paljud nägemisvaegurid peavad leppima veelgi vähema silmavalgusega. Olla siiski suuteline paberilt midagi veerima või pisut jala ette nägema oli siiski kingitus, mida igale pole antud.
Järk-järgult sai Aksel Aaviste šokist üle, ta asus koos abikaasa Vella ja poja Aarega 1959.a. oma sünnilinna Valka. Senine elu tuli täiesti ümber korraldada. Täiemõõdulise töömeheelu asendasid muud tegevused, pühendumine jõukohastele harrastustele. Neid oli asjaarmastaja lehemehetöö kõrval mitmeid, eelkõige kabe-, male-, akordioni- ja näitemäng, aga ka laul. Kaastundlik süda ja hea sõnaseadmisoskus viisid A. Aaviste 1965.a. ilmaliku jutlustaja ameti juurde. Ta on saatnud leinamajadest viimsele teekonnale tuhatkond lahkunut.
Nägijate ühiskonna kõrvale tekkis A. Aaviste elus ka nägemisvaegurite oma. 1969.a. astus ta Eesti Pimedate Ühingu (EPÜ) ridadesse ja pärast seda ilmus I järgu sportlase A. Aaviste nimi ka nägemisvaegurite kabe- ja malemängu turniiritabelitesse. 1986.a. kroonis seda koguni EPÜ kabetšempioni tiitel. Õigupoolest oligi ruudulise laua võistlus üks põhjusi, et teda märgati ja kutsuti Valga pimedate elu korraldama. Nimelt moodustati 1985.a. Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu Valga osakond, mille juhatuse esimeheks valiti A. Aaviste. Tervis lubas tal seda ametit pidada kuni 1997.a. Tolleaegne osakonna töö paistis silma toimekuse ja suure vaimsusega. Saatusekaaslase Jaan Jenseni eestvedamisel avati 1988.a. Valgas koguni Tartu pimedate ettevõtte Epitar tootmispunkt. Harjassepana sai seal rakendust ka A. Aaviste. Kahjuks jäi see töökoda turumajanduse hammasrataste vahele ja suleti.
26. juunil korraldas Eesti Pimedate Spordiliit Valgas A. Aaviste 75. sünnipäevale pühendatud matši Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu ja kohalike maletajate vahel. Sünnipäev ise oli 29. juunil.
Õnne ja tervist juubilarile kõigi tuttavate ning Eesti Pimedate Muuseumi sõprade poolt!
ALDO KALS