Olen Videviku tellija ning lugeja. Leian, et lehes on palju sellist, mida riigikogulastel peaks olema lihtsalt kohustuslik lugeda ja millest õpetust võtta. Ma ütlen ehk natuke vihaselt, kuid igal oinal on oma mihklipäev ja tuleb kord nendelegi see MIHKLIPÄEV.
Lugesin Imbi Jeletsky artiklit “Seiskem enda eest” ja arvan, et tänased pensionärid on ammu enne surnud, kui me oma organiseeritud nõudmistega midagi saavutame (kui üldse saavutame).
Kus on sotsiaalminister kogu oma ministeeriumiga? Millal küll peatatakse ravimihindade metsik tõus?
Toon näiteid. Pool aastat tagasi maksis Kaunasest sisse toodud saialillesalv 8 kr. (40 g) ja Niegorodski farmaatsiatehase salv 9 kr. (40 g). Nüüd maksab AS Rigas Farmaceitiska Fabrika saialillesalv 17 kr. (30-g väike tuub). Neid odavamaid ei pidavat enam toodama. Ei tea miks?
Figura 1 (kõhtu lahtistav tee, 30 kotikest) maksis paar kuud tagasi 19 kr. Nüüd tuli uus pakend — 20 kotikest ja maksab 22 kr.
Hjertemagnyl — tromboosivastane ravim — maksis 39 kr. (100 tabletti). Nüüd maksab 45 kr. Võiks kirjutada ravimitest veel ja veel...
Äsja öeldi Vikerraadios, et pangad tõstavad teenuste hindu, sest tahavad, et tehinguid hakataks tegema interneti kaudu.
Tohoh hullu! Kust võtab pensionär selle nn. interneti. Iga liigutus pangas maksab. Lähed oma pensioni välja võtma, jälle maksad... Ei saa need pankurid täis ega lähe ka ükskord lõhki!
Kirja saatmine läheb kallimaks... Kas ei ole tõesti kedagi, kes vähemalt rohtude osas hinnatõstjate omavoli eest kaitseks?
Kus küll olete, härra sotsiaalminister? Me ei räägigi enam pensioni tõstmisest, sest arvatavasti jäävad härrad Laar ja Kallas igavesti nooreks ning on terved.
Kuidas me küll saame enda eest seista?
Lugupidamisega
pensionär Leili Taats Haapsalust