Kui neljakümnendate aastate algust võib lühidalt iseloomustada mõne sõnaga — EV valitsuse kukutamine ja maa okupeerimine, suurküüditamine, sõja algus ja Saksa okupatsioon —, siis seda ajajärku detailsemalt lahti harutades oli seal sündmusi väga tihedalt, eriti 1941. a. kahel suvekuul, kus 14. juuni suurküüditamisega alanud ja meeste sundmobilisatsiooniga lõppenud “aktsioonid” tegid saartel palju pahandust ja muret. Aga veel massimõrv lossihoovis...
1. juulil kogunes Saaremaal Roomassaare sadamas asuva mälestuskivi juurde paarkümmend inimest meenutamaks 59 aastat tagasi juhtunut ja mälestamaks meie hulgast lahkunuid. Mälestati küüditatuid.
Nüüd võidakse küsida, kas pole selle üritusega paar nädalat hilinetud — oli ju suurküüditamine 14. juunil. Selle kurva päeva jäädvustamiseks on ta nüüd nimetatud leinapäevaks, mil heisatakse ka leinalipud. Kõik on õige. Ainult et saarlastel oli kaks küüditamist, mida paljud mandri-Eestis ei teagi. Kui 14. juuni küüditamisest polnud veel õieti toibudagi jõutud, algas nädal aega hiljem sõda. 1. juulil tuli uus küüditamine, mis oma ulatuselt ja kodudest välja kistud inimeste hulgalt eelmise isegi ületas.
Päevakohase kõne pidas Saaremaa Memento eestseisuse liige Lore Tiik, kes ise 17-aastase neiuna langes küüditajate küüsi.
Lore Tiigi suu läbi said kohaletulnud teada, et 1. juulil 1941. a. veeti busside ja veoautodega Roomassaare sadamasse ning laaditi Leedu kaubalaevale Kretinga (praeguseks teadaolevalt) 654 inimest, seega 75 hinge rohkem kui paar nädalat varem.
Rannavetes (Riia laht ja Väinameri) seilates randutigi lõpuks Rohuküla sadamas, kust edasisõit läks pealinna. Naised-lapsed veeti Harku vanglasse, neist juba laevas eraldatud mehed suleti Patareisse. Pärast esimest ülekuulamist saadeti alaealised poisid emade juurde Harkusse.
Kolme nädala pikkune ülekuulamine pani meeste “süü” paika ja nad saadeti ida poole. Esialgseks sihtjaamaks oli Omsk. Sealsed laagrid olid aga nii täis, et “hilinejad” pidid edasi sõitma. Nii peatutigi kuu aega kestnud sõidu järel Irkutskis, kus toimus ka tribunali istung. Üks vähestest tagasijõudnuist proviisor Koost kirjeldas seda nii: korraga kutsuti tribunali ette 25 meest ja 20 minuti pärast loeti otsus ette. Selle nõukogulikult “õiglase, kuid karmi” “kiirkonveieri” tulemus oli: 233-st saarlasest mõisteti 40 kohe mahalaskmisele, ülejäänutele “kingiti” pikk ja piinarikas surm GULAG-is. Ainult 14 (sh. ka Koost) äravaevatud inimest nägid 15 või enam aastat hiljem jälle kodumaad. Pisikeste partiidena algas naiste ja laste tagasivedu. Sügiseks olid kõik naised-lapsed kodus tagasi. Siin avanev vaatepilt olenes paljugi sellest, millised olid kellegi naabrid — kas majapidamine oli saamahimus laiali tassitud või silm peal hoitud. Neile Harkust naasnud naistele-lastele sai igipõline vaenlane ja paljukirutud sakslane tookord elupäästjaks. Tuleb tunnistada, et tänu Saksa vägede edukale pealetungile nurjus enam kui neljasaja saarlase Siberisse külma-nälga saatmine.
Pikemalt peatus Lore Tiik mälestuste kogumisel. Ta jutustas omaküla poisist Vello Nõgust, kes aasta tagasi mälestuskivi juures rääkis oma pere küüditamise lugu. Veel selle aasta jaanuaris oli ta lubanud oma mälestused paberile panna. Aga saatus teeb oma korrektiive. Isegi surivoodil meenutas Vello, kuidas ema võttis kaasa piimanõutäie piima (Vello väikevend Peeter oli alles pooleaastane), millest said osa paljud lapsed. Veel mäletas ta, et suuremad poisid olid laevatrümmi (kus hoiti mehi) uksel ühe laua eest ära kangutanud ja tema kui kõige väiksem oli sealt sisse pugenud ja ühe öö isa kaisus maganud. “Kuritegu” avastati ja “kurjategija” saadeti ema juurde. Ta ei näinud isa enam kunagi.
Kokkutulek äratas nii kurbi kui ka rõõmsaid mõtteid. Rõõmustas see, et mälestuskogunemisele tulid ka inimesed, kes tookord ei pidanud ise vintsutusi üle elama. Tulid lihtsalt austama ja mälestama kuriteo ohvreid. Rõõmsaks üllatuseks oli väliseestlaste osalemine. Nende sealolek paistis eredamalt välja seetõttu, et musta tausta oli loonud kohalike võimumeeste puudumine. Niisugustel puhkudel tekib igal vähegi mõtleval inimesel küsimus: miks? kuidas nii? Viisakate inimestena ei hakanud kalifornialased küsimusi esitama. Küllap nad tunnetasid kohalike ebamugavust.
Igal aastal on nendel kurbadel päevadel olnud memoriaalide juures rahvakogunemised. Tore on, et suvistel kogunemistel osaleb ka siin suvepuhkust veetvaid väliseestlasi. Nii on see olnud juba mitu aastat.
Nende kurbade sündmuste jäädvustamiseks ja mälestamiseks seisab Kuressaare Kudjape kalmistul memoriaal, kus laevanina kujutavale betoonalusele on püstitatud üheksa raudteerelssidest kokku keevitatud risti. Lähtesadamais — Roomassaares ja Jaagarahul — on graniitsed mälestuskivid kurbade kuupäevade ja mõnesõnalise selgitava tekstiga (“Siit algas tee kaugele maale”).
Nii kaua, kui seisavad need bolševike kuritegude meenutamiseks püstitatud tummad tunnistajad ja leinajad nende jalamile lilli asetavad, võime julgelt väita, et kuritegu ja ohvreid pole unustatud. Me võime kuriteo andestada, aga unustada ei tohi mitte kunagi. Mälestades pole võimalik unustada.
Võib-olla tuleb kunagi ka niisugune aeg, kus meie kurba ja rasket minevikku ning peksupoisirolli tähistavad mälestusmärgid kantakse turismikaartidele ja -marsruutidele. Väärt giidi abil nendega tutvunud turist saab rohkem teada kui kooliõpikust.
UDO SUURTEE