Magnettorme loetakse loodusstiihiateks nagu näiteks orkaane ja tsunaamisidki. Magnettormid on Maa magnetvälja tugev, korrapäratu kiire muutumine, mis kestab mõnest minutist kuni paari ööpäevani. Nendega kaasnevad sageli virmalised. Põhjustatud on nad Päikese korpuskulaarkiirguse intensiivsuse kasvust, mis leiab aset tavaliselt Päikese aktiivsuse maksimumi ajal.

Väga tugevad geomagnetilised tormid võivad kutsuda esile häireid sidesüsteemide töös, kahjustada kosmoseaparaate ja isegi viia avariiolukorda elektrivarustussüsteeme. Sellise avarii üheks ilmekamaks näiteks on 1989. aastal aset leidnud Hydro-Quibeci energiasüsteemi väljalülitumine, mille tagajärjel 6 miljonit inimest Kanadas ja Ameerika Ühendriikide põhjaosas jäid enam kui üheksaks tunniks elektrienergiata. 1989. aastal oli Päikese aktiivsus kõrge ja ootuspäraselt peaks see tänavuse aasta keskel saavutama järjekordse maksimumi.
Enne kui asuda magnettormide ennustamise kirjeldamisele, vaatleme põgusalt magnettormide tekkimise asjaolusid. Päikese kroonist planeetidevahelisse keskkonda “lenduvat” osakeste voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuule osakesed eemalduvad Päikesest tavaliselt keskmise kiirusega 450 km/s. Seega kulub neil umbes neli päeva, et katta ligikaudu 150 miljoni kilomeetrine vahemaa Maani jõudmiseks (valgusel kulub selleks umbes kaheksa minutit).
Päike pöörleb nii, et ekvaatoril kulub üheks pöördeks 24,7 päeva, pooluste lähedal aga umbes 30 päeva, seega võetakse pöörlemisperioodiks tavaliselt 27 päeva. Kõige tõenäolisem on Päikeselt välja paisatud voo kohtumine Maaga juhul, kui aktiivsuspiirkond on Maalt vaadates Päikese ketta keskel. Veel ei osata öelda, kui kaugele ulatub päikesetuul. Kosmoselaevade Voyager ja Pioneer mõõtmiste põhjal ulatub see Päikesest vähemalt 50 korda kaugemale, kui on Maa kaugus Päikesest.
Päikese aktiivsuse kõige tuntum ilming on päikeseplekkide hulk. Päikeseplekke on vaadeldud 1600. aastast alates, kui võeti kasutusele teleskoop — seega 400 aastat. Vaatlusi oli tehtud aga juba kaua enne seda — päikeseplekke võib näha ka ilma teleskoobita. Mingi ettekujutus päikeseplekkide esinemisest on viimase 1000 aasta kohta, süstemaatilisi vaatlusi on tehtud alates 1750. aastast.
Päikese kiirguse intensiivsuse tõusu ebameeldivate tagajärgede vähendamiseks on loodud kosmose ilmastiku jälgimise keskus SEC (Space Environment Center), mis ennustab näiteks oodatavaid magnettorme. Need ennustused on internetis kättesaadavad.
SEC-i ennustused antakse rahvusvahelise koostöö tulemusena, kasutades Jaapani, ESA, NASA ja Venemaa kosmoseaparaatide vaatlusandmeid. Kõige suurema tõenäosusega magnettormi hoiatuse saab anda umbes tund aega enne selle algust.
3–4 päeva ette antakse magnettormi tekkimise tõenäosuse hinnang, kui vaadeldakse Päikese kroonist paiskunud voogu, kuid see on suhteliselt ebakindel.
Veel pikemaks ajaks võib kaudselt hinnata, et Päikese aktiivsus Maa suhtes kordub umbes 27 päeva järel, kuid selle alusel ennustamine on nii ebatõenäoline, et seda ei kasutata.
Päikese aktiivsuse tsükli keskmine kestus on 11 aastat, magnettorme esineb iga tsükli jooksul paari aasta vältel rohkem kui tavaliselt.
Aasta 2000 on Päikese aktiivsuse maksimumi aasta (tänavu on 23. maksimum, mida süstemaatiliselt vaadeldakse). Tänu sellele võis imetleda erakordselt kauneid virmalisi tänavu 6.–7. aprilli ööl.
Virmalised on ühed kauneimad loodusnähtused. Sajandeid oli nende tekkimine mõistatuseks ja alles suhteliselt hiljuti on tuldud arusaamisele, et nende tekkimise põhjus on Maa atmosfääri ergastamine Päikeselt pärinevate suure energiaga osakeste poolt.
Virmalisi on pidevalt Maa atmosfääri ülakihtides, kuid nende intensiivsus muutub. Virmalised on nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Satelliitide fotodel on nad nähtavad hiiglaslike ovaalsete halodena, mis ümbritsevad Maa magnetpooluseid. Nende halode intensiivsus ja ulatus muutuvad, kuid nad ei kao kunagi täielikult. Meie õnneks kaitseb Maa magnetväli meid enamiku laetud osakeste eest.
Teatavasti on virmalised väga värvikad tänu sellele, et iga gaas annab erinevat värvi kiirgust. Näiteks kiirgab ergastatud hapnik umbes 100 km kõrgusel rohelist valgust. Suurematel kõrgustel (umbes 300 km) kiirgab see aga punakalt. Ioniseeritud lämmastik kiirgab sinakat valgust, neutraalne lämmastik aga punast.
Virmalised on nähtavad ainult pimedal ajal ja seetõttu pole neid lootust näha suviste valgete ööde aegu, kuid on väga võimalik, et augustis võib jälle virmalisi näha. Kuigi virmalised võivad esineda ükskõik millal, on heledaid virmalisi kõige enam vaadeldud umbes kella 22-st kuni keskööni.
Loomulikult pakub huvi, milline on või oli geofüüsikaline olukord ja ka selle ennustamine. Need andmed on kättesaadavad interneti kaudu.
Muidugi on kõik märganud, et ka paljudes, isegi soliidsetes väljaannetes avaldatakse geofüüsikalise seisundi (magnettormide) prognoose suure täpsusega näiteks kuuks ajaks ette. Need prognoosid on pärit Venemaalt ja ega neid mujal levitata kui postsovietlikus keskkonnas. Seetõttu ei ole esile tuua ka Lääne teadlaste hinnanguid nende kohta, kuid Venemaa teadlased on juba üle kümne aasta rõhutanud,et neil prognoosidel ei ole tegelikkusega mingit seost. Loomulikult ei saa keelata kedagi uskumast ega ka kedagi levitamast ükskõik mida.

VOLDEMAR HARVIG