Viimasel ajal tekib mittetulundusühinguid nagu seeni pärast vihma. Eriline koht nende hulgas on heategevuslikel mittetulundusühingutel, kes oma tegevuses seavad esikohale ligimese abistamise võimalike eluraskuste ületamiseks. Kolmanda sektori tegevust reguleerib mittetulundusühingute seadus, on peetud hulgaliselt seminare ja teaduskonverentse. Eestis on pärast taasiseseisvumist registreeritud rohkem kui 500 mittetulundusühingut. Käsitlen teemat ühe näite varal, milleks on Pärnus asuv heategevuslik mittetulundusühing Ärkamine.

Rahastamine ebaselge
Seadus sätestab mittetulundusühingu terve eluloo, alates asutamisest kuni tegevuse lõpetamiseni.
Viiteid rahaasjadele leidub ainult esimeses paragrahvis, kus on muuhulgas öeldud, et mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitegevuseks ei tohi olla tulu saamine majandustegevuse kaudu ja et tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Kust see tulu võiks tõusta, sellest pole ühtegi sõna. Ei määratleta finantseerimisallikaid ega maksusoodustusi.
Järelikult peavad kolmanda sektori organisatsioonid ise endale otsima sobivad rahastamisallikad järgmisest loetelust: koostöö riigi ja ärisektoriga, ettevõtlus, kodu- ja välismaiste sponsorite toetused, eraisikute annetused ning mitmesugune partnerlus.
Ärkamine (liikmeskond ümmarguselt 100 inimest) saab oma olemasoluks vajaliku ressursi mitmest allikast. Sööklas saavad iga päev odava lõuna umbes 50 Pärnu linna eakat ja invaliidi. Kaupluses müüakse sümboolse hinnaga välismaalt humanitaarabina saadud kasutatud rõivaid ning jalatseid.
Sponsoritest tuleb tingimata märkida aktsiaseltse Cibus ja Tarva Lihakarn, kes pidevalt varustavad sööklat leiva-saia ning lihatoodetega. Ühekordset abi on osutanud Pärnu Õlu ja Ringtee Hulgikaup.
Esimesel pilgul näib kõik korras olevat. Kuid tegelikult ei võimalda majandustegevusest laekuv minimaalne tulu tasuda isegi sotsiaalmaksu ja kommunaalmakseid, rääkimata muudest väljaminekutest.
Varem aitas organisatsiooni vee peal hoida tagastamatu välisabi. Kuid viimasel ajal jäävad välismaalt saabuvad raha- ja kaubasaadetised üha harvemaks ning tagasihoidlikumaks. Meie riigitegelaste targutused Eesti majanduse edusammudest on jõudnud nähtavasti otsaga välismaale, millest muidu selline kannapööre. Mis riigi mainele võib olla kasulik, osutub vaestele tegelikult karuteeneks.
Väljapääs?
Paistab, et lahendus on olemas. Meile teada olevatel andmetel on Eestis juba omavalitsusi, kes võtavad osa mittetulundusühingute väljaminekutest (kommunaalmaksed, töötajate palgad) enda kanda. Seda teed on vaja minna kõikjal, sest heategevusele pühendunud mittetulundusühingud teevad ära selle, mille riik või omavalitsus on jätnud tegemata. Meie välismaa sõpradele on väga raske selgeks teha, miks Eesti omavalitsused sellest üritusest eemale jäävad. Nii erinevad on arusaamad.
Pärnuski on midagi muutumas, mida võiks nimetada isegi läbimurdeks. Nimelt sõlmisid linnavalitsuse sotsiaalhoolekandeamet ja Ärkamine omavahel lepingu, mille järgi linn tasub osa kommunaalkuludest. Summa on veel napivõitu, kuid see viga annab parandada uue, 2001. aasta lepinguga. Tänavust lepingut täidetakse.
Uued tuuled
Elu nõuab asjalikku dialoogi ja tihedat koostööd poliitikutega. Igal mittetulundusühingul peaks olema oma kindel platvorm, et esitada punktide kaupa ettepanekuid, kuidas erakonnad saaksid seadusandlusesse teha kolmanda sektori arengu seisukohalt olulisi muudatusi. Mittetulundussektorist võiks tulevikus kujuneda survegrupp kogu Eesti elus.
Ärkamine ootab soodustusi maksupoliitikas. Pole ju mingi saladus, et heategevuslikele mittetulundusühingutele mõõdetakse makse sama mõõdupuuga nagu äriühingutelegi. Ei ole mingit vahet, kas tegemist on sotsiaal-, maa,- kommunaal- või tollimaksudega. Seejuures tekib paratamatult maksuvõlg või viivis. Ärkamise esinaine Raissa Juhans-Murumets ütles kibestunult: “Meid on juba ära tüüdanud ähvardused trahvide, kohtu, ruumidest väljatõstmise ja muude sanktsioonide näol. Sõbrad välismaalt vihastasid seepeale nii põhjalikult, et lubasid Pärnu linnaisad läbi sõimata. Kas nad seda ka tegid, selle kohta puuduvad andmed.”
Rahastamise seisukohalt pakuvad kindlamat tunnet mitmesugused sihtprogrammid. Et Ärkamine asub ühe katuse all kunstikooliga Academia non grata, siis on Pärnu maavalitsuse rahalisel toetusel käivitumas laste kunstiringi loomise projekt.
Ärkamine annab omalt poolt laste käsutusse sisustatud õppeklassi ja tasuta lõunasöögi, kunstikooli ülesandeks jääb kunstialase algõpetuse korraldamine. Kogu üritus on mõeldud eeskätt puudustkannatavate perekondade lastele, lapsed vabanevad niiviisi kodu ja tänava negatiivsest mõjust. Vanuritele on kavandamisel midagi muulaste integratsiooni kiirendamise vallast.
Salzburgi seminari soovitustes Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikidele on öeldud: “Kolmas sektor peab pidevalt otsima endale uusi olemasolu allikaid, sest materiaalselt ei suuda nad end iseseisvalt ülal pidada.” See on sulatõsi. Seepärast jääb küsimus, kas olla või mitte olla, veel õhku rippuma.

MAIT MURUMETS