Oskar Kruus —

Mälestusi kirjanikest

Luuletaja Juta Kaidla (1923–1968) on tänapäeval unustatud, kuigi talt on ilmunud kaheksa raamatut, viis neist on värsivihikud lastele. Saatus oli tema vastu karm. Juta parem külg oli sündimisest saadik halvatud. Kingsepast isa on iseloomustatud kirjandushuvilise mehena, kellega käis juttu puhumas isegi Juhan Smuul, kui tal kodus igav hakkas.
Juta Kaidla sõbranna Heljo Rammo on meenutanud, et ema viinud Jutat talviti soome kelguga kooli. Kui aga ema läks kaugemale tööle, lakkasid koolisõidud ning Jutal jäi kool pooleli, kuid tüdrukul jätkus tahtejõudu ning ta õppis pärast sõja lõppu kaubanduskoolis raamatupidajaks, jätkates õpinguid aastail 1956–1962 õhtukeskkoolis. Vahepeal töötas ta poolteist aastat Tallinna Toidukaubastus raamatupidajana.
Kunstimaailma astus Juta filmide mõjutusel — kodu läheduses asus kino Kungla, kus oli tööl Heljo Rammo õde. Kinos käidi tihti, filmid äratasid unistusi. Juta hakkas luuletusi kirjutama.
Ta näitas neid Heljo Rammole ning kahekesi söandasid tüdrukud minna Pikas tänavas asuvasse Mustpeade Majja, kus tegutses Tombi klubi kirjandusring. Ka Loomingu toimetuse juures oli algajate sulemeeste ring, kus August Alle kasvatas kirjandusajakirjale uusi autoreid. 1949. aastal moodustati selle baasil noorte autorite koondis, mis aasta lõpul andis välja koguteose “Võitlev sõna” (hiljem kujunes sellest almanahh). Ka Juta Kaidla siirdus noorte autorite koondisesse, kuid ta ei jõudnud oma luuletustega mainitud koguteosesse.
Esimene noorte autorite koondis oli luulekoolina vilets, seal eelistati propagandakõnesid. Ma ei ole küll selle esimese koondise tööst osa võtnud, kuid sain tutvuda seal tehtuga koosolekute protokollide abil, mis konsultandiametis olles leidsin Kirjanike Liidu ühest kapist.
Tolles koondises paistsid silma pooliku haridusega, kuid karjerismiihaga endised sõjamehed Ants Saar, Manivald Kesamaa, Egon Rannet, Richard Ehrlich (kirjanikunimega Valmen Vaida) ja teised, kes süüdistasid nii üksteist kui ka mujalt tulnud noori kirjamehi, et nad pole küllalt ideelised ega vii kompartei loosungeid kiiresti ellu. Mõnda aega juhtis koondist Karl Sinijärv seenior, kes oli saanud I auhinna komsomoli keskkomitee korraldatud jutustuste võistlusel teosega “Homne avangard” ning jõudnud lasta trükkida lasteraamatu “Teekond õnnelikule maale” (1949). Kuid siis leiti, et ta oli Eesti Vabariigi aegu õppinud Tondi sõjakoolis ja oli üldse kodanlik natsionalist. Sinijärve nüpeldati koondise koosolekutel süüdistavate kõnedega seni, kuni ta pidas paremaks üldse kirjandusest lahkuda. Sinijärv siirdus Tartusse ning suutis seal end teostada agronoomia alal, saades põllumajandusteaduste kandidaadiks ning leides tunnustust, tehes uuendusi kartulikasvatuses. Kuid hoolimata säärastest vihastest kähmlustest ei peetud noorte autorite koondist siiski ajajärgu nõuetele vastavaks ja 1952. aastal suleti see ametlikult ning trükki ei antud almanahhi II köidet (selle käsikirigi on kadunud).
Noorte autorite koondis Tallinnas taastati 1955. aastal Paul Kuusbergi eestvõttel, kes oli vahepeal koostanud ka “Võitleva sõna” III raamatu. Selles on Juta Kaidlalt neli luuletust, milles on hoidutud poliitilistest loosungitest, kaasaegsuse nõudele on esimeses luuletuses reageeritud ainult sõnaga “kolhoos”.
Olin tulnud Tartust Tallinna 1953. aasta sügisel ning puutusin siin kokku ka Juta Kaidlaga. Juta Kaidla armastas käia Kunstiklubis, kui see 1950-ndate aastate teisel poolel muutus Tallinna vaimuelu keskuseks. Vahel võttis ta ajalehtede toimetustelt vastu tähtpäevaluuletuste tellimusi. Ta kirjutas ka laulusõnu. Kaidla käis samuti Harju tänava kohvikus Tallinn (endine Feischneri kohvik), kus ta kaaslastena võis näha teatrikunstnik Maimu Vannast ja filoloog Paul Maanteed. Viimane pidas ennast retoorika- ja foneetikaspetsialistiks ning oli saanud pika hüüdnime — “Koer, kes julges haukuda elevanti”. Maantee oli väga väikest kasvu mees, ta oli tõepoolest arvustanud autoriteetse professori Paul Ariste foneetikaõpikut.
Kuigi Kaidlalt oli lehtedes ilmunud loosunglikku tähtpäevaluulet, läks tema kirjandusse astumine ikkagi aeglaselt. Kui sain almanahhi “Võitlev sõna” koostajaks, ilmutasime selle IV raamatus ka Juta Kaidla värsse, nimelt propagandistlikest sõnakõlksudest vabu luuletusi (“Sind ei unusta ma iial ära...”, “Jätke mind üksinda”, “Daam”).
1957. aastal avaldati noortelt luuletajatelt kuus väikest värsikogu. Tallinna esimesest noorte autorite koondisest oli esindatud vaid Adolf Rammo. Varasurnud Ilmi Kolla ei kuulunud koondisesse, tema elas Tallinnas just kahe koondise tegutsemise vahelisel ajal. Kaidla debüütkogu “Süda nõuab laule” ilmus 1960. aastal, nii jõudiski ta avaldada vaid kolm kogu, neist viimane “Kaksipidi” juba postuumselt. Ka lasteraamatute “Kui valge on maa” ja “Valgete liblikate aeg” ilmumist ei saanud autor oma silmaga näha ega neist rõõmu tunda.
Kustumise päev oli kevadine — 9. mai 1968. Juta Kaidla elus oli vähe võite, kuid kõigi kannatuste kiuste säilitas ta rõõmsa meele.