Jaan Roos. “Läbi punase öö I. 1944. ja 1945. aasta
päevik”. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1997.
Jaan Roos. “Läbi punase öö II. 1947. aasta päevik”.
Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 2000.
Et taastunud Eesti Vabariigis oma 1940. aastal peatatud tegevust jätkanud
Eesti Kirjanduse Selts need üle poole sajandi käsikirjas seisnud
tekstid trükki toimetanud on, ei vaja nagu põhjendamistki. Rahvuslik
selts — rahvusliku tähendusega tekstid. Pealegi oli Jaan Roos
1940. aastani seltsis väga silmapaistvalt tegev. Päevikuna kirjutatud
tekst on aja kuludes muutunud ajadokumendiks, peaaegu kroonikaks, mis toob
tänasesse päeva autentseid teateid Nõukogude okupatsiooni
algusajast Eestis.
Hoopis problemaatilisem — aga iseenesest väga huvitav — oleks
püüda aru saada, mispärast ja milleks niisugune päevik
üldse kirjutati. Tingimused kirjatööks olid ju ebatavalised,
lausa ohtlikud. Ja motiiv ise? — Päevik kinnitab järjest,
et kirjutaja uskus okupatsiooni kiiret lõppemist.
Vastuseks sobib muidugi ka nende raamatute ilmumine. Koos okupatsiooni kestmisega
kasvas päevikute sõnumiline tähendus.
Jaan Roosi (1888—1965) viljakam tegevus jääb aega, millega
tänaste eestlaste suhted järjest ebamäärasemaks muutuvad
— Eesti Vabariigi noorusesse 1918—1940. Teame küll, et tegemist
on tollesama Eesti riigi jätkumisega, aga rahvusriigi idee ja praktika
sobivad järjest vähem tänase rahvusvahelise tegelikkusega.
Kuidas Jaan Roosi täna esitleda? Kõige käepärasem
oleks küllap juhatada “Eesti kirjarahva leksikoni” ja “Eesti
entsüklopeediasse”, kus isikuartiklid leida. Ülevaate saamist
Roosi mahukast elutööst raskendab, et see omakorda mitmest mahukast
osast koosneb ning ka ajas tugevasti liigendatud on. Huvitavates teisendustes
tulevad selle elutöö põhikomponendid ka päevikust
esile. Pedagoogitöö (õpetaja, koolijuhataja, õpikute
autor) vajub kiiresti aegade hämarusse. Päevikutes saab Roosi
varasema tegevuse see tahk markantselt nähtavaks. Kas oleks päevikupidaja
katkematu põgenemisrännak üldse võimalik olnud,
kui ei oleks olnud (sugulastele ja ülikoolikaaslastele lisaks) nii
arvukalt endisi õpilasi, kes lindpriiks muutunud õpetajat
vastu võtsid ning tema eest hoolitsesid? Kuidas põgenik oma
marsruuti koostas, sellest päevik vaikib. Jääb mulje, et
see ei olnud probleem, et oma küllalt laias liikumisringis võis
pageja siseneda igasse tallu ja peresse. Mis ju päriselt nii olla ei
saanud. Ning peaaegu kümne aasta jooksul mitte ühtegi pealekaebajat,
soovimatuid silmi ja kõrvu? Me siis ikka ei ole oma rahvusliku käitumise
poolest nii moraalitud, nagu end mõnikord süüdistame? Või
vähemasti — ei ole seda alati olnud?
Jaan Roos oli bibliofiil, kellel eriti olulisi teeneid eesti vanema raamatu
avastaja ja kogujana. Viiteid sellele tegevusalale tuleb ka päevikutes
ette: muretsemine oma sõjavarju viidud raamatukogu pärast, rännakul
ette tulevad raamatuleiud.
Jaan Roos oli kodu-, kultuu- ri-, raamatu- ja kirjandusloolane, kõigil
neil aladel uurimuste ja raamatute autor. Vaimsest tegevusest tunneb ta
oma rännakutel puudust ja hakkab — raske isegi kujutleda, kuidas
— 1947. aastal Jakob Pärna monograafiat kirjutama (praeguseni
käsikirjas). Päevikus domineerivad ajakajalisust ergastavad kirjanduslikud
ja kirjandusloolised leheküljed — kohtumised K. E. Söödi,
A. Haava, M. Metsanurga ja O. Lutsuga, teated K. A. Hindrey saatusest,
andmed J. Liivi, E. Vilde, A. H. Tammsaare ja teiste kohta.
Niisiis kinnitavad ja konkretiseerivad Jaan Roosi päevikud seda, mida
ütlevad temast teatmeteosed — hoopis varasemat aega silmas pidades.
Kui teatmekirjutiste asjalikkusele liita “Läbi punase öö”
kahe senise raamatu muljed, muutub pilt inimesest veel tublisti selgemaks
ja terviklikumaks. Saab nähtavaks, et kogu selle viljaka elu käivitajaks
ning suunajaks oli rahvuslik meelsus, aateline kinniolemine noores Eesti
Vabariigis, selle riigi ülesehitamine ning hoidmine. Okupatsioon on
Roosi jaoks miski, mida ei saa ühelgi tasandil aktsepteerida, millega
ei tohi kohaneda, mis läheb kiiresti mööda, peab minema.
Siit ka üks selle kummalise päeviku kirjutamise mõeldav
motiiv: protest, vajadus protestida, oma vastuhakku välja elada.
Jaan Roos oleks võinud olla 1944. aastal Eestist põgenejate
hulgas — või isegi oleks pidanud olema —, aga jäi
paigale. Kui Nõukogude repressiivorganid 1945. aastal tema isiku
vastu huvi tundma hakkasid, lahkus ta Tartust ning muutus peaaegu kümneks
aastaks lakkamatult rännul olevaks lindpriiks. Väsimatult liikus
ta oma sünnikoha ümbruses (Pajusi vald Põltsamaa kihelkonnas)
ning mujal Kesk-Eestis talust tallu ja perest perre, peatudes harva kusagil
rohkem kui ühe öö. Aeg-ajalt käib pageja Tartus, aastas
korra-paar Tallinnas ja Viljandis, sõidab korraks Riiga. Teine järjekindel
tegevus rahutu liikumise kõrval on päeviku kirjutamine. Päevikus
on esiplaanil, millest inimesed kõnelesid ja mõtlesid, mida
ütlesid käibel olevad kuuldused. Viimastes domineerisid teated,
mis kinnitasid, et hull olukord ei saa kesta, et muutused peavad tulema
— varsti, juba sellel aastal või isegi kuul. Kohatud inimesed
jagunevad optimistideks ja pessimistideks — nendeks, kes usuvad okupatsiooni
kiiret lõppu, ja nendeks, kes selles kahtlevad.
On paradoksaalne, kui suhtlev, seega siis nähtav ja avalik see võimu
suhtes põranda all elav inimene on olnud. Koosviibimistele satub
ta sageli ning ei istu vaikselt nurgas, vaid võtab sõna. On
uskuda, et ta lihtsalt ei kogunud informatsiooni, vaid ka vahendas seda,
püüdes kasvatada optimismi. Infonälg on olnud suur, kuuldused
sageli üsna arutud. On infonälja ületamise püüd
ka üks seletus J. Roosi rahutule ning väsimatule rändlemisele,
mille ohtlikkus pidi selge olema? Sünged mõtted “varjuna
elamise mõttetusest” ründasid ometi.
Kui J. Roosi päevikusse “sisse lugeda”, tekib mingil hetkel
tunne või kujutlus, et tegemist ei olegi reaalselt elatud elu kirjapanekuga,
vaid legendiga, kujutlusega eestlasest, kes ei lasknud end okupeerida, leidis
iseseisvuse jätkamiseks oma üllatava võimaluse, mille külge
ihu ja hingega klammerdus.
Jaan Roosi lindprii-elu ja päevikukirjutamine jätkus 1954. aastani.
Nii et tasub silmad lahti hoida, raamatuid pealkirjaga “Läbi punase
öö” tuleb veel.
ÜLO TONTS