16. juuni Videvikus ilmus “Tüma lugu ehk Eesti tiblad ja tiblastajad”. Lisan mõned täpsustused. Tüma talu kuulus Vabadussõja eel minu ema vennale Jaan Viirale, kes langes võitluses iseseisvuse eest. Pärast onu hukku läks Tüma talu üle minu emale Anna-Maria Rongale. Oma isa Elmar Ronga surmatunnistuselt võin lugeda: vanus 37 a., surma põhjus: kolba murre. Kirje perekonnaseisuaktide raamatusse on tehtud 26. nov. 1945. Et “kolbamurde” tekitas püssikuul, on jäetud ütlemata.
Enno Piiri raamatus “Sakalamaa ei unusta” räägitakse ka Ennoksemäe metsavendadest, mainides muude seas ka mu isa, Tüma talu koduväist peremeest Elmar Ronka (fotol ratsaväelase mundris). Viljandis mäletatakse lugu sellest, kuidas üks vabadusvõitleja arestikambrist põgenes. Seesama uljaspea oligi minu isa. Viljandimaal teatakse sedagi, et Ennokse metsas Tarvastu vallas varjas end kümmekond inimest. 1945. aasta veebruaris hävitas NKVD nende punkri ning enamik langenuid aeti samas punkris mulla alla. Minu isa tol päeval punkris ei olnud. Ta varjas end õe juures. Õe abikaasa oli 1940. a. juunipöörde ajal olnud kohalik aktivist. Sellisena ta sõja algul maha lastigi. Isa lootis, et sellest perest teda otsima ei tulda. See oli asjatu lootus. Pandi toime uus haarang, ainult et seekord ei otsitud aktivistist õemeest, vaid talumeest Elmar Ronka, kellel poliitikaga palju ühist polnudki. Seda näitab kas või asjaolu, et veel 1943. aastal, kui sõja lõpptulemus oli ette näha, ehitas tema endale uue elumaja. Juba järgmise aasta sügisel riisuti ta talu paljaks ning varsti leidis ta end Viljandi arestimajast.

Lapse küüditamine, kodu ärastamine

Kaarel Mäeorg minu ema Jämejalga ei saatnud. Ravila arst päästis ema küüditamisest sel viisil, et vormistas ta Jämejala pesunaiseks. Kui algas küüditamine, oli üksi kodus vaid mu 14-aastane õde Elga. Tema viidigi. Ema oli parajasti õnneks mujal, minu, oma haige poja juures. Hiljem püüdis ta tütrele järele sõita, kuid see ei õnnestunud. Elga saabus kodumaale alles 1957. aastal, kuid ei tulnud enam üksi: vahepeal oli ta venelasega abiellunud. Seegi teda ei päästnud — otsekohe saadeti Venemaale tagasi. Läksin toona koos nendega, sest kodu mul siin ju polnud. Sain hariduse Leningradis. Filmireissöörina suunati mind hiljem ikkagi Tallinna.
Mõistagi hakkasime taotlema oma vara tagastamist kohe Hruštšovi “sulaperioodi” algul 1956. aastal. Toona saime vaid tünga. Saame praegugi. Gattšinas elav õde müüs kergeusklikult seal oma majagi maha, uskudes, et leiab lastega Eestis tööd ja peavarju. Tarvastu vald oli ta paigutanud korterijärjekorda üheksandana. Et Paldiski praegune linnapea Mati Kadak lubas kirjalikult korteri anda, saabus Elga Paldiskisse oma uut elupaika kaema. Siis aga teatas seesama Kadak lõpuks, et Paldiskis vabu kortereid ei ole. Pärast sihukest äraütlemist on Paldiskisse hulgaliselt saabunud inimesi Venemaalt, on saabunud isegi nn. afroeestlasi, tumedanahalisi kongoleeside järeltulijaid. Alles äsja kiitis nende “head” keeleoskust volikogu esimees Anne Taklaja, rääkides neist kui frankofoonsetest kodanikest.
Tuleb välja, et isa-ema said oma elamispinna Tarvastu kalmistule, tütar Elga aga peab piiri taga ootama. Tema lapselapsed oskavad igatahes paremini eesti keelt kui nood mustanahalised kongolased. Kolm tütrepoega sõdivad praegu Tšetšeenias föderaalvägede koosseisus. Nad saavad hea väljaõppe. Võimalik, et vajavad seda tulevikus oma vanaema endisel kodumaalgi. Kummatigi võinuksid nad saada ettevalmistuse Eesti kaitseväes. Küllap omandanuksid nad üsna ruttu nii eesti keele kui ka meele.

Kaeba kohtusse!

Praeguste ametimeeste soovitus pöörduda oma vara pärast abi saamiseks kohtu poole meenutab vägisi mõisnike aega, üksnes selle vahega, et asi pole mõnes hobuses või lambas, vaid inimestes. Probleeme poleks, kui kohaliku omavalitsuse suhtumine oleks korruptsioonivaba, kui ei seataks omandireformi komisjonide etteotsa Mäeoru-taolisi endisi haarajaid-kahmajaid.
Olen pöördunud kõigi EV võimuorganite ja võimulolijate poole palvega kontrollida asjaolusid, kuidas Kaarel Mäeorg minu vanemate vara enda kätte haaras ning kolhoosi partorgina oma väimehele edasi müüs, luues näilisuse, nagu teinuks seda kolhoos. Viljandi Maakohus väidab, et Anna Rongale olevat 30. I 1990 makstud Tüma talu maade ja hoonete eest 15 000 rubla hüvitist. Ema seda raha igatahes ei näinud; ta suri juba 7. VIII 1990. 79-aastast vanakest polnud raske tüssata. Ei Viljandi Maavalitsus ega ka Maakohus ole pööranud tähelepanu asjaolule, et pärast riigi fondist tehtud hüvitisemakset (kui see nii oli?) ei kuulunudki Tüma talu enam kolhoosile, mistõttu tal polnud õigust seda ka 10. VII 1990 müüa.
Kõik organid ja heasoovijadki on mulle soovitanud anda asi kohtusse, s.o. palgata advokaat ning tõestada seda, mis ei vaja tõestamist. Kuulen koguni, et ma olevat hull, lootes oma vanemate vara tagasi saada ning oma represseeritud õele Eestis asupaika leida. Las annab parem kohtusse praegune “heauskne” taluperemees ja las ta tõestab koos oma mahitaja Kaarel Mäeoruga, kas dokumendid, millega nad opereerivad, on õiged ja seaduslikud. Väidan, et need on omastamisreformi käigus fabritseeritud. Ja kas ongi asi üksnes dokumentides? Pigem inimsaatustes, mida meie kahmajad usinalt endatahtsi kujundavad. Endiste aeg olevat möödas. Kas on? Kui, siis miks mulle mu vanemate talust, põlisest mulgi talust vene “fiigat” näidatakse? Miks endine kolhoosi partorg naerab, kui endine represseeritu enam kodumaale ei pääse? Pensionärina jääb mul üle tülitada võimuorganeid ja pärida: miks? miks? Küsiksin sedagi, millal omastamisreformist kord ometi tagastamisreform saab, kuid vaevalt saaksin vastuse...

ENNO RONK,
Keila