Enne suvepuhkusele minekut said Mart Laar ja tema valitsuse ministrid oma tahtmise — Riigikogu otsusega kasvas nende palk tunduvalt. Rahva reaktsi-oon on olnud õigustatult hukkamõistev. Seetõttu on valitsuse õuelaulikuks hakanud osa pressist teinud kõik endast sõltuva, et kujutada seda moonu-tatult. Vastupidiselt nende kinnitustele polnud selli-seks suureks palgatõusuks ei vajadust ega olnud see Riigikogu üksmeelne otsus. Asja eetilist külge ei taha aga see osa pressist mainidagi.
Mis siis ikkagi toimus?
Palgatõstmiseelnõu teke
Ametlikult esitas palga tõusu eelnõu mitte valitsus, vaid Riigikogu rahanduskomisjon. Tõepoolest, aprilli algul tutvustas Kalle Jürgenson Riigikogu rahanduskomisjoni istungil komisjoni liikmetele vastava eelnõu projekti. Projekt oli allkirjata. Küsimusele autori kohta vastas Jürgenson: “Grupp seltsimehi.” Oli selge, et kõigile seaduseelnõu vormistamise keerulistele bürokraatianõuetele nii hästi vastava projekti sai esitada vaid valitsus. Projekt ei läinud esimesel korral komisjonis läbi — opositsioon oli kategooriliselt vastu ja muist koalitsioonisaadikuid kõhklesid.
Möödus mõni päev ja järjekordsel rahanduskomisjoni koosolekul oli valitsuse palkade tõstmise eelnõu projekt uuesti laual, seekord muudetud kujul. Palgatõusu saajate nimekirjast olid kadunud õiguskantsler, riigikontrolör ja kohtunikud, alles olid jäänud valitsuse liikmed ja (kas maskeeringuks?) ka president. Nüüd oli valitsuskoalitsioon komisjonis raudselt üksmeelne — eelnõu projekt suruti läbi ja saadeti esimesele lugemisele. Oli hästi näha, et rahanduskomisjoni kuuluvad valitsuskoalitsiooni erakondade saadikud täitsid oma bosside korraldust — kes innukalt, kes piinlikkust tundes.
Opositsiooni suhtumine
Opositsioon ei toetanud eelnõu. Palka makstakse tehtud töö eest. Praeguse valitsuse töö tulemust iseloomustavad suur tööpuudus (suurim pärast 1929.—1932. a. suurt depressiooni) ja passiivsus nii tööpuuduse kui ka kuritegevuse vastu võitlemisel. Eelmiselt valitsuselt “päranduseks” saadud 3 000 000 000 krooni Telekomi müügi raha on “sirgeks löödud”. Pensionid ei ole tõusnud juba 2 aastat (ja kui midagi olulist ei muutu, et tõuse niipea; on liikunud isegi nende vähendamise projekte). Kuritegevus kasvab, selle vastu võitlemiseks... koondati oluliselt politseinikke. Majanduskriisist pidime analüütikute üksmeelsel hinnangul väljuma mullu septembris, väljusime alles tänavu märtsis-aprillis. Ilmselt ei ole võimalik kohe kuidagi väita, et valitsuse töö tulemused on nii head, et õigustaksid palga kahekordseks tõstmist. Ja kui rääkida tulemuspalgast, siis võiks küsida, miks peaks riik maksma ülikõrget palka suvelaagrite ja näituste avamise, sõjamängude mängimise, töö ajal ujumas käimise jne. eest. Aga just selline enda näitamine tundub olevat mitme valitsusliikme põhitegevus.
Asjal on ka eetiline külg. Olukorras, kus 40% Eesti elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, kus enam kui poolte töötajate palk on alla 2500 krooni, kus pensionid on külmutatud, pole eetiline tõsta oma palka 2 korda. Ilmselt kehtib valitsuse reklaamitav kokkuhoiupoliitika rahva, mitte aga ministrite suhtes.
Eeltoodust lähtudes ei pidanud opositsioon võimalikuks toetada valitsuse liikmete palgatõusu eelnõu. Opositsiooni taktika oli kahesugune. Kõigepealt tehti kõik, et eelnõu üldse läbi kukutada. Kui aga korduvad katsed eelnõu menetlusest välja arvata ei andnud tulemusi, siis prooviti vähemalt palgatõusu kärpida. Viimane osalt ka õnnestus — ministrite palgatõus vähenes esialgselt kavandatuga võrreldes 50%.
Eeltoodu ei tähenda, et opositsioon oleks seda kärbitud varianti heaks kiitnud. Eelnõu sai 51 häält ainult koalitsioonierakondade saadikutelt, opositsioonisaadikud aga hääletasid vastu.
Ajakirjandus tõukas tagant
Enamus Eesti ajakirjandusest (ka raadiost ja televisioonist) käitus selles protsessis valitsuse õuelaulikuna. Mõni aeg enne seda, kui Riigikogu rahanduskomisjoni ilmus Laari valitsuse ministrite palgatõusu eelnõu, algas pressis nagu nõiakepikese viipel sõnavõttude sadu, mis rääkisid, kui hästi töötab valitsus ja kui suur on ministrite vastutus. Milles see suur vastutus seisneb, lehtedest ei selgunud. Riigikogu ees ministrite palgatõusu eelnõu kaitsnud isamaaliitlane Kadri Jäätmaa väitis, et valitsuse suur vastutus seisneb ohus, et halbu ministreid ei valita enam tagasi. Samal ajal algas ka psühholoogiline surve Riigikogu liikmetele — nende palk olevat liiga suur. Arvestus oli lihtne — kuidas küll liiga suure palgaga inimene saaks keelduda vaese ministri palga tõstmisest! Ajakirjanduse erapoolikust iseloomustab ka valitsuse eelnõu kritiseerivate opositsiooni artiklite mitteavaldamine. Küll aga ilmus mitu kirjutist, kus rõhutati, et Laari palk on tema Euroopa kolleegide omast väiksem. Loomulikult “unustati ära”, et Eesti keskmine palk, rääkimata minimaalpalgast ja keskmisest pensionist, on veel palju rohkem madalam kui Euroopa riikides.
Mis saab edasi?
Lugupeetavad lugejad! Ärge enam helistage Riigikogu liikmetele, et oma nördimust avaldada. Opositsioon hääletas ju üksmeelselt vastu, ja koalitsioon, kus kord on kõvem kui omal ajal komparteis, täitis käsku ja hääletas poolt. Kui soovite oma nördimust avaldada, helistage koalitsioonierakondade bossidele, kes andsid koalitsiooni liikmetele korralduse seda eelnõu toetada. Kuid ega see ka praegu midagi ei muuda. Küsimus on eelkõige selles, mis saab edasi. Ministrite palga suur tõus tekitas olukorra, kus häälekalt nõuavad palka juurde kohtunikud, ministeeriumide tippametnikud jpt. Kurat on pudelist väljas ja 20. juunil vastu võetud 2000. a. eelarve muutmisega polnudki valitsusel enam muud, kui tõsta raha ümber — maakondade päästeteenistustelt, sõjaväekoolidelt ja kaitseotstarbeliselt varustuselt, toiduainete julgeolekuvaru soetamiselt, kulutustelt ministeeriumide aparaadi palgafondi. Sellest “maksumaksja raha säästlikust kasutamisest” bürokraatide palkadeks kuuleme edaspidi kindlasti aina rohkem. Seda enam, et valitsus on nüüd huvitatud keskmise palga tõusust: mida suurem see on, seda suurem on ka nende endi palk. Ja keskmist on kindlasti kergem tõsta ametnike palgale mõne tuhande lisamisega kui madalapalgalistele mõnekümne lisakrooniga.
Aga pensionid? Kui valitsus on raha ära kulutanud oma tippbürokraatide palkade tõusuks, siis on pensione makse suurendamata raske tõsta. Ja pealegi pole valitsusel selleks otsest materiaalset huvi — keskmine palk ja seega nende endi palgad ju ei sõltu keskmisest pensionist.

OLEV RAJU