Era tänav on üks kaunimaid Tartu kesklinna tänavaid — vaikne, õitesse ja linnulaulu uppuv, sootuks teine maailm kui mõnekümne meetri kaugusel tuikavad Riia ja Võru maantee.
Teine maailm igas mõttes. Alates 1922. aastast on Era tänav 2 juugendstiilis villa olnud Eesti pimedate kõige olulisem maja. Aastakümneid olid seal pimedate ja nõrgaltnägijate kool ning ühiselamu. Tänini on seal Eesti Pimedate Muuseum.
Mida teab nägija-inimene pimedate elust? Sajandeid oli pimedate saatus jääda hariduse ja eluoskusteta. Alles valgustusajal tõdeti, et silmaviga ei tohiks eeldada vaimupimedust. Diderot, Rousseau jt. valgustajad on need, tänu kellele pimedatele üldse õpetust andma hakati. Esialgu käsitööoskusi, kirjatarkus tuli hiljem, siis, kui hakati tegema kombatavaid raamatuid. Katsetati reljeefset tähestikku. Louis Braille’i loodud punktkirja saavad kasutada kõik keeled ja õigusega tuleb seda pidada üheks inimkonnale kõige olulisemaks leiutiseks. Tallinnas hakati pimedatele õpetust andma 1883. aastal. Pimedate kooli 100. aastapäeva ettevalmistamisest muuseum õigupoolest alguse sai, kuigi juba 1975. a. oli alustatud Tartu Ülikooli nägemistervishoiu laboris Eesti pimedate ajaloo uurimist ja jäädvustamist.
Pimedate muuseum on paik, kuhu peaksid õpilasi viima ka tavakoolide õpetajad. Kas või veerandi klassi kaupa, sest muuseumis on ruumi vähe, vaadata aga palju. Ühes toas istub nukk Maria (pildil). Mati-punumine oli pimedate naiste tavaline tegevus. Manillanöörist ukse-, auto-, isegi laevamatid olid omal ajal nõutud kaup. Johannes teeb teises nurgas harju. Üle 100 aasta on seegi olnud nägemisvaegureile leivaamet. 1936. aastal tootsid pimedate ettevõtted 105 liiki harju. Küllap on praegugi igas majapidamises mõni nägemisvaeguri valmistatud ese. Paraku on töövõimalused ja turg väga ahtakeseks muutunud, kauplustes tõrjuvad ilusad värvilised importtooted pimedate käsitöö välja. Ainus lootus on praegu Venemaaga topelttollide kaotamine, mis avaks taas suure idaturu.
Johannese tööriistu kasutas omal ajal Kuressaare mees Voldemar Peters. Ka “Wikmani poiste” filmi tarvis õpiti harjatööd just Tartus Era tänavas. Töötoa kõrval on klassituba. Tartus on pimedaid õpetatud juba kolmveerand sajandit. Ka praegu on Tartu Emajõe kool ainuke koht, kus pimedad lapsed koolitarkust saavad.
Muuseumi seinal on Tartu plaan, kõik tänavad, hooned ja sillad reljeefsed. Milleks? Liikumisõpetuse andmiseks. Sõrmed õpivad selgeks teekonna kodust poodi, sõbra juurde või mujalegi. Mis sõrmil selge, selle võtavad jaladki ette. Kuigi keerulises, tiheda liiklusega linnas see kerge ei ole. Ent kõige vähem vajavad pimedad haletsemist.
Muuseumis on punktkirja-aabitsad, looduslooõpikud, kus näpud võõramaa looma kontuure-pidi selgeks saavad. Paraku jäävad suurussuhted fantaasia hooleks, sestap üks pimedate nali räägibki sellest, et konn ja tiiger on enam-vähem ühesuurused. Maailmapilti sõnadega luua ei ole kerge. Klassis on ka Tallinna pimedate koolist pärit klaver, millel õpetaja Konstantin Türnpu omal ajal lapsi laulma õpetas, on harmoonium, millel musitseeris õpetaja Richard Ritsing. Muusika on pimedate elus olnud alati olulisel kohal. Pime muusik ei ole ainult kaunis legend, paljudele nõrgaltnägijaile on muusika leiba ja leivakõrvast andnud. Eestis hakkas pimedate pasunakoor tegutsema 1926. a.
Pimedate muuseumis on vaadata palju. Õige oleks öelda: minge ja vaadake, oma silm on kuningas. Paraku on seda küll kerge öelda, aga... Juba mitu kuud ei ole muuseumil telefoni. Eesti Pimedate Liit põeb rahapuudust täpselt niisama raskelt kui paljud teised mittetulundusühingud. Kas muuseumi telefonist loobumine on arukaim kokkuhoiuvõimalus, on muidugi omaette küsimus.
“Raske on, aga saab hakkama,” ütles Pimedate Muuseumi juhataja Aldo Kals tagasihoidlikult ja tõi vaadata raske nahkaköidetud külalis-raamatu. Muuseumil on olnud palju külalisi, kirja on pandud palju ilusaid sõnu. Usun, et need sõnad suudavad vahendada kübekese elamustest, mida muuseum annab. Aga tegelikult on selle kõige taga mõni inimene. Kirjutades muuseumi hoolekogu tegevusest, ütleb selle eestvedaja Aldo Kals, et “üks ajaloohuviliste sõpruskond on kandnud küll mitut nime, aga sisuliselt on nad moodustanud Eesti Pimedate Muuseumi hoolekogu. Selle esimesele koosolekule kogunesid Tartus 1980. a. EPÜ liikmed Ants Kaasik, Mall ja Aldo Kals ning Aleksander Vassenin... Algus sattus õnnelikku aega. Esmalt võtsime ette meie nimekate nägemisvaegurite elulugude koostamise”.
Aldo Kals on muuseumi organiseerija, juhataja, giid, ahjukütja... ei oskagi öelda, kes ja mis — kõik ühes isikus.
Möödunud aasta novembris sai Aldo Kals ajaloodoktori teadusliku kraadi. Eesti ainuke. Ei ole pimedaid teadusdoktoreid teada ka teistes lähiriikides.
Õigupoolest seondub Mall ja Aldo Kalsi lugu Pimedate Muuseumi argipäevade, kõigi murede ja rõõmudega väga tihedalt.
Mall Nairis oli Muhumaa tüdruk, kellel kodus veel mitu venda. Väikese Malle nõrku silmi märgati juba ammu enne kooli. Küll nad valutasid, küll olid rähmased. Lapseaastad kulgesid ühtmoodi — sügisel Tartusse silmakliinikusse, kevadel koju. Meretagune asi, pikk tee... Noorem vend toodi hiljem seltsiks. Ühel vennal on aga silmad korras. Nüüdne meditsiin tunneb pärilikke haigusi põhjalikumalt kui pool sajandit tagasi. Ja nüüd on Malle ja Aldo Kalsi vanem poeg Jaak, ülikooli viimase kursuse meditsiinitudeng, sugulaste DNA-d uurides leidnud, et sellist haruldast silmahaigust, mis ema pimedaks tegi, esineb sagedamini Jaapanis. Ajutist valgust andsid dr. Leo Schotteri tehtud sarvkesta siirdamised. Neid tehti palju. “Elus olen nägemise kaotanud palju kordi,” ütles Mall Kals ise. Üks hästi läinud operatsioon andis suhteliselt hea nägemise mõneks aastaks. Hõbemedaliga lõpetanud, tahtnuks Mall ülikoolis kirjandust õppida, paraku ei tohtinud volilt raamatuid lugeda. Majandus-teaduskonda pidasid tohtrid ainusobivaks.
Suuri sõnu Kalside perekonnas ei tehta, suutmisest ja tahtmisest, sellest, mis inimese läbi halli kivi viib, nagu ütles Muhumaa mees Juhan Smuul, ei rääkinud kumbki. Kiitusega sai ülikool läbi mõlemal. Lõpetamise ajaks oli Malle nägemine selline, et esialgu sai hakkama ülikooli raamatukogu tööga, hiljem sotsioloogia-laboratooriumis ja nägemis-tervishoiu laboris.
Aldo Kalsi lugu on teine.
Tartlased arvatavasti teavad väledat lüheldast meest, kes alati tumedaid prille kannab, üsna julgelt bussis sõidab ja üle tee läheb.
Too Pärnu-Jaagupi poiss oli abiturient, kui silmaga midagi juhtus, mingi trauma.”Ei ole hullu,” öelnud kuulus doktor Schotter. “Kohe teeme korda.” Operatsioonijärgse tüsistuse tõttu oli noormees äkki alatiseks pime.
“Muidugi tundus algul, et elu on läbi. Aga pidin edasi olema ja toime tulema. Kui õpetaja punktkirja-aabitsa kätte andis, arvas ta, et poole aastaga saan lugemise uuesti selgeks.
Mul ei olnud aega. Mina lugesin sõrmedega paari nädala pärast,” meenutab Aldo Kals.
“Pimedad elus kaastunnet ei vaja, see neile silmavalgust ei anna, ent arvestada tuleks neid küll,” rõhutavad mõlemad.
Arvestamine tähendab vahel lausa pisiasju — üle tee aitamist, bussi- või trollinumbri ütlemist, kaupluses mõne vajaliku eseme ulatamist, selle märkamist, et lumehang või liivavall teed tõkestab. Seda, mida nägijad karta ja arvestada ei oska, on väga palju.
“Lähen koju, nutan peatäie, pärast naeran enda üle... kui olen viisakalt pöördunud ja bussinumbrit küsinud ning siis aru saanud, et laternapostiga räägin. Või äkki on teeremondiga mingi kraav tekitatud. Märk võib ju ees olla, ent mina seda ei näe. Kraavi oleme me kõik vahel ikka kukkunud, lumehange sattunud, kodu käest kaotanud. Tuleb tunnistada, et ühiskond on kümne aastaga muutunud, inimesed on pimedaid hakanud märkama. Nüüd juba küsitakse, kas me abi vajame.”
Muigega meenutab Aldo Kals, kuidas ta Annelinnas lõpp-peatuses bussi läinud. Üle vaikse sõiduki kõlanud veidi kohkunud noor hääl: “Üks pime tuli!” Ja teisalt vanem ja ka kohkunud — “Mida me nüüd tegema peame?” — Ei, midagi ei pea, istuma võiks ju aidata, bussi numbri öelda ja vajadusel väljumisel abistada...
Teineteise leidmine on kahe inimese suur saladus. Ühise kodu loomine ka. Aga kui tulevane kaasa on samuti pime? Kuidas elu kujuneb? Kas abiellumine nõuab siis suurt julgust?
Mall: “Olen olnud lapsest saadik pimedate keskel. Pimesus ei olnud mulle hirmutav.”
Aldo: “Mul ei olnud küll mingeid julgen-ei julge-probleeme. Muud omadused olid olulised, nägemine mitte.”
Jaak sündis 1977. a., Mart 1981. aastal. Nüüd on nad mõlemad tudengid. Täisverd, hea nägemisega noormehed.
“Muidugi pidasime arstidega nõu. Et Aldo pimesus ei olnud pärilik, ei olnud ka lastel midagi karta.”
Kuidas pime (või väga halvasti nägev) ema kodutöödega toime saab, on tema saladus. Kunagi arutanud vennad omavahel, et mis kasu ema haridusest küll on, kui ta õpitud tööd teha ei saa. Ja otsustanud, et on küll, on ema ju rohkem kodus lastel käepärast, õpetab neile oma maailmapilti sügavamaks ja sisukamaks mõtlema. Vanaisad-vanaemad olid kaugel, nii oli kodune ema väga tarvilik. Aga kuidas lõigata pisikeste küüsi? Kuidas algkoolilapse vihikuid vaadata, teda juhendada? Mall teab. “Püüdsime lapsi teadlikult säästa, et meie nägemisvaegus neile psüühilisi traumasid ei tekitaks. Kõige raskem oli murdeeas, siis lapsed häbenevad teistsuguseid vanemaid. Psühholoogilist nõustamist ju sel ajal ka ei olnud. Ise teadsime vaid, et peame tublid olema. Kogu elu oli nagu kahestunud. Puudega inimesed olid tegelikult olemas, aga ametlikult ei hoolitud meist, vähemalt sisuliselt mitte.”
Maailm on muutunud. Pimeda elu ei ole tegelikult kergemaks läinud. Aldo on õnnelik, et on oma erialal saanud tööd teha. Tema sulest on ilmunud “Tallinna Pimedate Kool 1883—1914”, “Tartu pimedate koolid 1922—1945” ja “Eesti pimedate õpetamise ajalugu”. Kõik kokku sai see doktoritööks “Hariduse osa Eesti nägemisvaegurite integratsiooni ajaloos”.
Aldo Kals on Pärnu maakonna aukodanik, palju ära teinud sealse kodu-uurimise korraldamiseks. Pärnu-Jaagupi surnuaias asuva vabadussamba taastamine on suuresti tema teene.
Nukker on, et Eesti Vabariik tema teadmisi rakendada ei oska. “Liiga kitsas eriala Eesti jaoks,” nendib ta ise. Ülikoolis on tal 20 tundi aastas(!).
Muuseumijuhataja palka ei ole olnud kuude kaupa. Kõik sotsiaalministrid ja kultuuriministrid on Aldo Kalsile lubadusi jaganud, pall käib väravast väravasse — kellele, kas ja miks pimedate muuseumi üldse vaja on, pole siiani selgeks mõeldud. Euroopas on kõik muuseumid ministeeriumide eelarvel. Pimedate muuseum on nagu liiva peale rajatud loss, millel ei ole majanduslikku tuge ega kultuuriavalikkuse tähelepanu. Aga muuseumi vara on ju riigi ja rahva ühisvara, see on meie ühine kultuur ja ühine mälu. Aldo Kals on optimist, on seda olnud kogu aja. Ikka jälle võtab see pime mees Tallinna-sõidu ette, kulutab ministrite ukselinke, kuulab nende mahedat jutuvulinat — ja loodab, et millalgi jõutakse sõnadest tegudeni, et Riigikogu kultuurikomisjon suudab riigieelarvest muuseumile raha välja võluda, et ühiskond hakkab mõistma lihtsaid inimlikke asju.
Mall Kalsiga rääkisime eluasjadest. Kuidas tuleb toime pere, kus mõlemad vanemad on kesise pensioni saajad, pojad aga tudengid? Soe tuba ja toit on kodus ootamas, rõivad, jalanõud ja kõik muu elutarvilik tuleb poistel endal hankida, siin-seal pisikesi tööotsi leida, õppelaenu võtta.
Küsisin häbenemata, on perekonnal sponsoreid, rikkaid heategijaid ja toetajaid kodumaal või raja taga. Ei, ei ole. Kõik, mis saavutatud, on saadud oma vaevaga. Puudega vanemad on seadusandjate tähelepanuta jäetud.
Nad peavad ise rabelema ja toime tulema. Mall Kals ei istu praegugi, käed rüpes. Lepingu alusel on ta vahetevahel saanud täiskasvanuna pimedaks jäänuile punktkirja õpetada. See tähendab ühtlasi moraalse toe andmist, pimedana elamise õpetamist. Nägemise kaotanu vajab jõudu, et uskuda edasielamise võimalikkust ja mõtet. Tugiisikult seda saab. Mida aeg edasi, seda vähem on olnud võimalust punktkirja õpetada. Ei, mitte seepärast, et selle vajajaid oleks vähemaks jäänud. Lihtsalt — raha on vähem. Ja see, et invaliidide toetamiseks (õpetamiseks) seda ei piisa, valitsejate palgatõusuks aga küll, teeb kurvaks.
Nüüd kehtestati puudega vanema toetus, lapse vanuse piiriks 19 aastat. Mart mahtunuks ea poolest täpselt sisse. Aga ei, tudengid ei saa toetust, kutseõppurid küll. Dur lex, sed lex — karm seadus, kuid siiski seadus, ütlesid vanad roomlased. Igas seaduses peaks mingi loogika olema. Kus on siin sikkude ja lammaste lahutamiseks loogika?! Ülikoolides õpib puuetega vanemate lapsi vähe. Ei oleks nende toetamine riigile tappev koormus. “Meile oleks see 300 krooni olnud suur asi,” nentis Mall Kals nukralt. Ja samas lisas lootusrikkalt, et usub arengusse ja elu paranemisse. Loodetavasti on meie lastel kergem, arvab ta.
Aldo ja Mall Kals on imelised inimesed, ütlen ma sügava veendumusega. Lõpetuseks arutles Mall, mis mõte sellisel jutul on, mis mõtet on kirjutada nende perekonnast. “Et anda julgust ja lootust,” arvas ta siis. “Anda lootust puuetega laste vanematele. Pime või nõrgaltnägija laps on vanematele tragöödia, ent siiski — siiski ei pea nendegi elu masendav ja õnnetu olema. Meie oleme olnud 28 aastat abielus, see on olnud õnnelik aeg.”
Jätkugu seda õnne, jätkugu hingejõudu ja enesekindlust! Ja küll oleks tore, kui jätkuks ühiskonna tähelepanu neile, kes seda vajavad — ja väärivad.

IMBI JELETSKY