Tartus elab 8 inimest, kellel on eluaastaid 100 või enam. Maikuu jooksul külastasime kõigi nende peresid, kaasas lilled ja kingitused Tartu linna puuetega eksmeedikute ühingu Halastus ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakonna Tartu juhatuse poolt. Astume sisse Annelinna servas haavasalu taga olevasse suurde paneelmajja. Liisi Vilt on 102-aastane, elab maja esimesel korrusel koos 13 aastat noorema õe Elfriide ja tema poja perega.
“Ma olen oma eluga väga rahul,” ütleb Liisi, kui oleme külalistetoas istet võtnud. “Aastaid tuleb juurde, aga ma ise jään järjest väiksemaks. Kui olin noor, imestasid sõbrad selle üle, et nii väikest kasvu olen. Nüüd olen veel väiksem. Ei ulatu enam seinalülitini, et laelampi põlema panna. Sõbrad on ammugi kõik siit ilmast kadunud. Elu toeks on jäänud minu õe pere. Nad hoolitsevad minu eest väga. Eluaeg olen maal elanud. Tartusse tulime 1984. aastal. Kahju, et Tartus korralikku sauna pole. Linnasaunas saab vaid sooja. Mulle meeldis väga maasaun, suitsulõhn ja värske viht.”
Liisi on väga jutukas ja vastab asjalikult kõigile küsimustele. Ta räägib: “Mul pole meest ega lapsi olnud. Kasvasin üles Ahja vallamaja ligiduses. Meie peres oli 4 õde ja 5 venda. 16-aastasena läksin tööle. 3 aastat külvasin seemneid, kitkusin peenraid ja istutasin metsa. Kui Tartust sõita, siis enne Vanamõisat vasakule poole teed jääv mets on minu töö. Üksi istutasin terve selle mõisametsa. Raske oli. Vastu pidasin. Siis käisin tööl ümberkaudsetes taludes. Kõik tööd, mis ilmas olid, tegin ära. Elu jooksul olen üles seadnud lugematu arvu peolaudu nii sugulastele kui võõrastele. Söögitegemine oli muidugi kokkade töö. Mul oli väga palju sõpru. Talutöö nõuab kõiki oskusi. Mitu korda tuli isegi põldu künda ja maad harida. Vilja külvati käsitsi.”
Sektsioonkapil näeme pooleliolevat kudumistööd. “Elu jooksul olen kudunud palju sokke ja üle 100 kampsuni. Kõigile vendadele kudusin telgedel villased kangad riiete õmblemiseks. Kangaste seadmine oli minu töö, kudusin laudlinu ja vooditekke. Kõiki elutarkusi õpetas mulle ema. Kooliharidust ma palju ei saanud. Lõpetasin 4 klassi Kärsi algkoolis. Elu ja töö on olnud minu õpetajad.”
Noorem õde Elfriide Laik ütleb nüüd õe jutu vahele mõne lause. “Liisi ei saa rahulikult istuda. Käed peavad kogu aeg midagi tegema. Ta koob sokki ja arutab selle jälle üles.”
“Nelja varrast ei saa üles luua,” õigustab Liisi, “enam ei saa.” Tervise kohta ütleb Liisi: “Elu jooksul olen ühe korra haiglas olnud. Kahtlustasin vähktõbe. Arst arvas, et mul on neerud haiged. Ei avastatud minul haigust.”
Toidu kohta räägib ta: “Ma söön kõike. Ainult söök peab soe olema. Söök peab värske olema. Söö seda toitu, mis Eesimaal kasvab.”
Teen ettepaneku pilti teha. “Kas vastu valgust tuleb pilt välja, kui akna all istun?” küsib Liisi asjalikult. Ta võtab põlle eest ja tõmbab kammiga läbi hallide juuste.
Liisil on soe süda ja tal on tõesti soojad käed.

VELLO HALLING