Õnnetus ei hüüa tulles

Loomahammustused
Hammustushaavad sarnanevad torke- ja rebimishaavadega ning on alati nakatunud looma süljes leiduvate bakterite ja viirustega. Raviasutustest abi otsinute arvu järgi on meil sagedaimad koerahammustused, teisele kohale jäävad kassihammustused, mida esineb ligikaudu 10 korda harvemini, muude loomade hammustusi on veelgi vähem.
Mõnikord on puremishaav küllaltki ulatuslik, teeb valu ja võib põletikuliseks muutuda. Võõra koera, kassi või metslooma hammustus aga kätkeb endas ka marutõveohtu. Marutõveviirus kandub haigelt loomalt inimesele sülje kaudu, mis puremisel satub haavale. Organismi tungimise kohast rändab viirus mööda närvikiude selja- ja peaajuni, kus hakkab paljunema. Veres viirust ei leita. Marutõbi ei ole ravitav.
Esmaabi. Kui verejooks puremishaavast pole ohtlik, siis on selle sulgemisega aega. Koos verega eemaldub haavast ka looma sülg ja selles leiduvad bakterid ning viirused. Haav pühitakse prahist ja mustusest puhtaks. Vigastuskohale ei tohi tugevalt vajutada, sest see soodustaks nakkuse levikut kudedes. Niipea kui võimalik, pestakse haava vee ja seebiga ning uhutakse külma veega mitu minutit. Haava ümbrust desinfitseeritakse joodi- või piirituselahusega. Haava ei seota, õhu käes paraneb see kiiremini. Haav kaetakse sidemega siis, kui on määrdumisoht. Kannatanu viiakse arsti juurde.
Arst vaatab haava üle ja võib sellesse tilgutada marutõvevastast immuunglobuliini (anti- ehk kaitsekehi), mida süstitakse ka haava ümbrusse. Üldjuhul haava ei õmmelda. Vajaduse korral süstitakse teetanusevastaseid ja antibakteriaalseid preparaate.
Hammustuse vältimine. Tigeda koera rünnaku korral pole lihtne mõne hetkega otsustada, mida teha. Koerte tundjad soovitavad seisma jääda ja näoga (mitte seljaga!) kallale kippuva looma poole pöörduda. Hirmu ei tohi välja näidata, koer taipab kohe, et teda kardetakse. Kurjalt tormava koeraga ei saa rääkida, küll võib kõnelda uriseva ja haukuva koeraga, tehes seda rahustavas toonis. Kurja häälega pole mõtet koera sõimata ega ähvardada, see ainult ärritaks teda. Ka kepi või roikaga ähvardamine teeb koera veelgi vihasemaks. Vahel öeldakse, et koerale otse silma vaatamine pidurdab või koguni peatab tema rünnaku. Aga kõneldakse ka vastupidist — koer võtvat seda väljakutsena. Appi hüüdmisel on mõtet siis, kui koera peremees võib olla läheduses.
Väike laps võetakse koera ründe korral sülle. Suuremat last ründab koer tavaliselt siis, kui lapsed on talle kunagi liiga teinud. Lapsed heitku koera kallaletungi korral kõhuli ja kaitsku nägu, sest puremishaavast jäävad armid võivad hiljem palju meelehärmi teha.
Marukoer käitub salalikult — sihitult hulkudes ründab ta loomi ja inimesi hääletult. Äärmise ettevaatusega peab suhtuma metsloomade ebatavalisse käitumisse. Marutõppe haigestunud rebased, kährikud, oravad jt. ei pelga inimest, tulevad elamute juurde, tungivad lauta ja talli, võivad rünnata loomi, lapsi ja täiskasvanuid. Eestis on marutõppe surnud hellatundelisi inimesi, kes viisid koju leitud rebasepoja, kähriku või kitse. Nad ei tulnud selle pealegi, et ootamatult taltsas metsloom on tegelikult haige ja ohtlik.
Marutõve ärahoidmine. Et marutõbi pole ravitav, siis manustatakse kõigile, keda on purenud marutõvekahtlusega või haige loom, viivitamatult marutõvevaktsiini. Eesmärk on muuta organism immuunseks enne haiguse väljakujunemist, s.t. peiteaja jooksul.
Varem marutõve vastu vaktsineerimata isikutele süstitakse vaktsiini õlal paiknevasse deltalihasesse (väikelastel reielihasesse) või naha alla kindla skeemi kohaselt viis korda 30 päeva jooksul. Ulatusliku puremishaava korral, kui nakkuseoht on suurem, manustatakse lisaks vaktsiinile ka marutõvevastast inimese immuunglobuliini.
Mida teha koeraga? Inimest hammustanud väliselt terve koer või kass, kellel on omanik, jäetakse 10 päevaks järelevalve alla. Kui loom jääb selle aja jooksul terveks, siis võib kaitsepookimise katkestada. Peremeheta koera puhul, kui looma kodu pole teada, oleneb puretud inimese vaktsineerimise vajadus marutõve esinemisest piirkonnas.
Pärast kokkupuutumist mõne teise marutõvekahtlase loomaga on kaitsesüstimine vajalik. Selle tohib ära jätta ainult juhul, kui viivitamatult surmatud kahtlase looma aju uurimine erilaboris tõestas, et tal ei olnud marutõbe.
Koerad, kassid jt. vaktsineerimata koduloomad, keda on hammustanud marutõves loom, tuleks hukata.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eksperdid soovitavad kõiki koeri ja kasse kaitsesüstida marutõve vastu kolme kuu vanuselt ja revaktsineerida umbes ühe aasta möödumisel.
Kaitsepookimine. Profülaktiline marutõvevastane kaitsepookimine on vajalik nende elualade esindajail, kellel on oht kokku puutuda marutõveviirusega: laboripersonal, veterinaartöötajad, metsatöölised ja looduseuurijad tõveohtlikes piirkondades, taksidermistid. Profülaktiliselt soovitatakse immuniseerida ka lapsi, kes on rohkem ohustatud, sest nad ei oska kahtlustada ebatavaliselt käituval loomal marutõbe ega hoiduda kokkupuutumisest sellise loomaga.

Harri Jänes