“Eesti teatri biograafiline leksikon” (ETBL)
Koostajad ja toimetajad: Kalju Haan (peatoimetaja, sõnateater ja teatriteadus), Vilma Paalma (muusikateater), Heino Aassalu (balletiteater). Projektijuht — Mall Põldmäe. Toimetaja-retsensent — Reet Neimar. Peabibliograaf — Tiina Ritson.

ETBL-i trükis ilmumiseni kulus tegijail tõepoolest ligi 10 aastat, sest seda oli võimalik teha vaid igapäevase leivateenimise kõrvalt, teha missioonitundega, töövaeva kompenseerimine oli hoopis teisejärguline asi. Teatritegelaste elulooline andmebaas on suures osas loomata (eriti vanema põlvkonna oma), sõda on hävitanud mitmed arhiivid (eriti Narva ja erastuudiote omad)... Püüeldi siiski parimat. Nii sai selle esindusliku väljaande kaante vahele ligi 2700 eesti teatritegija elu- ja loomelugu koos sisuliste ja faktitihedate bibliograafiatega. Enne Koidulat saksa teatriski töötanud näitlejad ja lavastajad kuni tänaste kõige nooremate tegijateni, kes nii Eestis kui ka välis-eesti teatris on kutsetööd teinud 1789—1. I 1998 — vähemasti 3 aastat.
Põhivalikusse kuulusid mõistagi kõik näitlejad, lavastajad, lauljad (ka kooriartistid), tantsijad, teatriorkestrandid, lavastuskunstnikud, teatripedagoogid, -teadlased ja kriitikud, siinmaal tegutsenud ja Eestimaa teatrielu ilmestanud vene, saksa, soome, juudi jt. teatriinimeste elu ja loomingu faktistik. Üsna täiuslikult on esindatud ka ammu oma tegevuse lõpetanud Narva, Võru, Kuressaare, Valga, Tallinna Töölisteatri jt. inimesed ka siis, kui nad pidevalt poolkutselised olid. Andmestikku otsiti tõepoolest Kasahstanist Kanadani, Austraaliast Lõuna-Aafrikani. Sai selgeks, et kodumaalt põgenes 1944. a. ligi 170 silmapaistvat teatritegelast, rohkem kui 100 represseeriti... Paarikümne kohta ei õnnestunud teada saada ei surmaaega ega -kohta. Suure sõja ajal kadus Eesti teatrist ligi kolm teatritäit lavainimesi... Me tahtsime neist siiski jälje jätta, nad Eesti teatri välimäärajas fikseerida. Tegijad-toimetajad on eriti tänulikud oma 71 kaasautorile, kelle tõttu meie töö üldse sai toimuda ja lõpule jõudis. Siinjuures täname eriti Mardi Valgemäed ja kadunud Kadi Taniloo-Tekkelit USA-st, Jaan Mürki Austraaliast, ka erilise vastutulelikkuse ja professionaalsusega silma paistnud perekonnaarhiivide töötajaid Reet Gutdorfi ja Svetlana Tootsi Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonnast, imetlesime väikese Valga arhivisti Maie Heibergi täpsust ja hoolt, kes Säde näitlejate kohta suutis anda/leida andmestikku nende surmadaatumiteni USA-s ja Austraalias. Hulk olulisi andmeid saime Narvastki. Ent nende kõrval oli ka arhiive, kus teatise väljastamisel nõuti küsijalt summat, mis ületas tema autorihonorari enam kui 10 korda. Just sedaviisi sai valmis näiteks Jossif Zmigrodski artikkel makstes 250 krooni teatise eest. Autorile jäi au- ja missioonitunne. See ju enam! Näitleja ja lavastaja, kunstniku ja laulja tõeline ja tegelik elulugu on tema rollid, lavastused, partiid. Nende esitus on meie leksikonis teistest ulatuslikum, nagu seda on ka nende kohta avaldatud bibliograafilised loetelud. Näiliselt empiirilised loetelud võimaldavad teha siiski üldistusi nii üksiksaatuste kui ka eesti teatri muutumise kohta. Pole parata, et eesti teatritegijate elu ja saatus on olnud kirju, muutlik, heitlik. Andekus ja andetus, juhuslikkus ja seaduspära, mineviku- ja olevikusuurus, seegi on siit välja loetav, ilma et oleks tingimata otsesõnu midagi teoreetiliselt sedastada või iseloomustada tulnud. Pealegi asuks nii teatrimõtte muutumine kui ka aeg nn. paikaviivaid hinnanguid korrigeerima, seda isegi terminoloogiliselt. Igas meie faktiesituses on kontseptsiooni, igas valikus pidasime silmas teatriaja üldsuundumist, selle taset, isiku võrdlemist nii teiste põhitegijatega kui ka ajastu konteksti. Viimast kindlasti ka teatriteadlaste ja -kriitikute elulugudes. Meile endilegi oli üllatav, et Eestis on olnud nii arvukalt teatridünastiaid, veelgi enam kultuuridünastiaid ja teatritegelaste omavahelisi abielusid. Kõnekas on ehk seegi fakt, et mõneteistkümnel jäi ka eluloojang määramata (jäi kadunuks), sest ei vanglatoimikute ega KGB arhiivide formuleeringu — erisurma mõiste pole ühelegi loogikale alluv ega vihja ei surma kohale ega daatumile.
ETBL võlgneb erilise tänu loomelugude osas aga Teatri- ja Muusikamuuseumile, mille lavateoste, lavastuste, eriti aga kavalehtede arhiivi põhjal valminud näitlejate rollikartoteegid kiirendasid autorite ja toimetajate tööd. Et teater Eestis on välja kasvanud meie laulu- ja mänguseltsidest ja muuseum on läbi aja viitesüsteemiti kahe põhiosakonna arhiivid üldkartoteekides kokku viinud, oli sedaviisi töö ühe arhiivi läbitöötamiseta lühem ja ka sisukust tagav.
Tänaseks on ETBL-i tiraaist müümata vaid 300—400 eksemplari. Tuleb hakata mõtlema täiendusköiteile ja erianrite leksikonidele. Eeskätt vääriks eesti muusika võrdväärset teatriga, sama ulatuslikku “Eesti muusika biograafilist leksikoni”.
KALJU HAAN