Oskar Kruus —

Mälestusi kirjanikest

Minu kirjatööde esimene arvustaja on olnud Marta Sillaots (1887–1969). Kirjutasin keskkoolis õppides värsse. Paar koolivenda olid oma sulesünnitisi saanud avaldada kohalikus lehes Otepää Teataja, mida Saksa okupatsiooni aegu trükiti tibukollasele paberile. Vist kihutas kadedus mindki tegutsema ning saatsin oma värsse Tallinnas ilmuvale ajakirjale Eesti Noored. Seal neid ei avaldatud. Lohutuseks sain Tallinnast Hitleri margiga lahtise postkaardi Marta Sillaotsalt, kes soovitas edasi kirjutada ning loota tulevikule.
Marta Sillaotsa nimega isikut pole tegelikult olemas. Kõnesoleva pseudonüümi kasutaja on sündinud 1887. aastal postiametnik Henrik Reichenbachi 11-lapselises perekonnas. Saksapärane perekonnanimi ei sobinud ning vanemad muutsid oma nime Riikojaks. Marta hakkas aga juba enne Esimest maailmasõda kasutama Sillaotsa varjunime, mille ta oli laenanud Järvamaal Saarnakõrvest Sillaotsa saunalt, kus ta ema oli mõnda aega elanud. 1923. aastal abiellunud, sai Marta mehelt nime Gerland, mis oli jällegi saksapärane — 1936. aastal eestistasid nad selle Rannatiks.
Marta Rannatiga sain ma tuttavaks alles 1967. aastal. Ta elas vabakutselise kirjanikuna Tallinnas. Rannatitelt oli konfiskeeritud nende kaunis maja Nõmmel Valguse tänav 19. Pärast Siberist vangilaagrist vabanemist teenis Marta Sillaots tõlketööga korralikult (mees oli pangaametnik) ning nad ostsid Nõmmel Leina tänav 7 asuva maja ülemise korruse.
Meie kõige pikem jutuajamine toimuski seal 27. aprillil 1967. Sain palju kirjanduslooliselt huvitavat infot. Marta Sillaots oli ju elav side kirjanduslike sugupõlvede vahel. Ta oli kirjanduseluga tutvunud juba enne Esimest maailmasõda Eestimaa Rahvahariduse Seltsi kirjanduse haruseltsis ning ta tundis klassikuid Eduard Vildet, August Kitzbergi, Jakob Mändmetsa ja Friedebert Tuglast. Kuid ka veel pärast Teist maailmasõda õpetas ta Nõmme kirjandushuvilistele noortele loomingu saladusi (tema õpilaste hulgas olid ka lavastaja ja näitleja Kulno Süvalep ning teatrikriitik Vidrik Kivilo).
Marta Rannat-Sillaots rääkis Leina tänava toas, et ta vältis isiklikku tutvust kirjanikega, sest tahtis olla õiglane arvustaja, kuid tutvused võinuksid kallutada hinnanguid kellegi kasuks. Nii kirjutas ta 1927. aastal raamatu Tammsaarest kirjanikuga isiklikult kokku puutumata. Kuid tutvused kirjanikega tekkisid siiski. Tuglase, Kärneri ja Semperiga tuli kohtuda kui tööandjatega — olid ju need Loomingu toimetajad ning tellisid talt arvustusi ja artikleid. Jaan Kärner andnud talle retsensiooni Villem Sarapiku (Mart Raua) romaani “Tuulte teedel” kohta tagasi väitega, et see raamat ei vääri arvustamist. Richard Roht saatnud aga kriitikuile sõimukirju, kui arvustus ei meeldinud. Aadu Hint otsinud Marta Sillaotsaga kontakti, sest kartnud, et pärast viimase retsensiooni romaani “Kuldne värav” kohta lakkavad kirjastused teda avaldamast. Kuid esinenud ka teistsugust suhtumist. Karl August Hindrey läkitanud tänukirja tema novellikogu arvustamise eest.
Üldiselt tunti Marta Sillaotsa siiski leebe arvustajana, toimetajad üritasid anda talle retsenseerida ka nõrgapoolseid teoseid, sest tema osanud ka nende kohta midagi head ütelda.
Marta Sillaotsaga oli juttu ka tema tõlketööst. Ta ütles, et keskmist romaani jõudnud ta tõlkida kümme lehekülge päevas. Kuid see käinud säärase teose kui Thomas Manni “Võlumägi” kohta. Hoolimata viimase eestindamise vaevast armastanud Sillaots just seda, sest Th. Mannil olevat oma kindel stiil, mis puuduvat näiteks Romain Rolland'il. Viimaselt on Sillaots tõlkinud romaane ja kirjutanud lühimonograafia, mis 1945. aastal tõlgiti soome keelde.
Tõlketööde honorari kättesaamisel olnud suuri raskusi kirjastusega Noor-Eesti, harva leidunud seal sularaha; ikka ja jälle tasutud maksukäskudega raamatukauplustele, kust samuti polnud kerge raha kätte saada.
Muidugi ei saanud me mööda ka lastekirjandusest. On ju Marta Sillaots mitmete menukate lasteraamatute autor, tema lugusid Tripsist, Trapsist ja Trullist loetakse tänapäevani (1987. a. on Reet Krusten neist mahuka valimiku avaldanud uustrükina). Valguse tänavas asunud Sillaotsa maja kõrval laste mänguväljak, kus askeldajate hulgast paistnud silma arst Mari Ambrose kuueaastane tütar. See elavaloomuline tütarlaps kujunenud Trulli prototüübiks, kellele kirjanik mõtles mängukaaslasteks juurde Tripsi ja Trapsi.
Ilusale ja töökale kirjanduslikule tegevusele tuli lõpp 21. detsembril 1950, kui Rannatid arreteeriti. Eesti NSV Ülemkohtus peeti Marta Rannatit nii ohtlikuks kodanlikuks natsionalistiks, et talle mõisteti 25 aastat. Hiljem uuel kohtuprotsessil vähendati karistust kümnele aastale. 1965. aastal leiti, et kuriteo koosseis puudus. Kirjaniku abikaasale määrati ainult kümme aastat süüdistusega, et ta pole oma naist kasvatanud. Kuid juba viie aastaga Siberis oli Marta Rannat invaliidistunud.
Pärast külmalt maalt naasmist selgus, et peale ametliku kohtumõistmise olid ka omakasupüüdlikud kolleegid Marta Sillaotsa karistanud. Proua Rannat oli tõlkinud peamiselt väärtkirjandust (R. Rolland, G. Flaubert, Ch. Dickens, J. Galsworthy, Th. Mann, I. Turgenev, L. Tolstoi jt.), neid andis Eesti Riiklik Kirjastus uuesti välja. 1940. aastal oli Lev Tolstoi suurromaani “Sõda ja rahu” uuesti tõlkimiseks leitud kolm tõlkijat: I köide anti jutukirjanik Oskar Truule, II köide memuaarikirjanik Eduard Suursepale ja III–IV köide Marta Sillaotsale. Nende tõlkijate eestindatud “Sõda ja rahu” on viis korda (1941, 1941–1945, 1945–1946, 1956–1957 ja 1962) välja antud. Kuid selle tõlke neljandas väljaandes L. Tolstoi “Kogutud teoste” sarjas on kõikidele köidetele lisandunud kaastõlkija Väino Linask, kes sai vähemalt poole honorarist. Kas tõlge oli lühikese aja jooksul sedavõrd vananenud, et vajas kaastõlkija tööd, on vaieldav ning nõuaks erianalüüsi. Kaldun arvama, et oleks piisanud tavalisest toimetajatööst.
Marta Rannat-Sillaotsaga kohtusin veel paar korda Kirjanike Liidus ning sealgi jõudsime teha lühiekskursse minevikku. Ta meenutas, et Tammsaare polevat sallinud, et naiskriitikud tema teoseid arvustavad. Sillaotsale meenus ka see, et esimese tugeva mulje sai ta eesti kirjandusest Eduard Vilde romaani “Külmale maale” lugedes: “Mäletan tänapäevani, millise ahne isuga vaesed näljased saunalapsed sõid varastatud sealiha, nii et sõrmed rasvast tilkusid...” Meenutas, et novellikogus “Kodukäijad” (1921) esitatud lood on enamasti väljamõeldis, kuid parun Budbergi tapmine kirjeldatud tõsielu järgi.
Kirjanik kavatses jätkata mälestuste kirjutamist, ta memuaariraamat “Sealtpoolt künniseid” jõuab meenutustega Teise maailmasõja eelsesse aega, kuid mälestusteraamatut ta lõpetada ei jõudnud.
Vikatimees tuli 15. heinakuu päeval 1969. a.