Koidula Iher

Mis on meie elu sisu? See ei ole raha. See ei ole töö. See on oma käte ja oma peaga elu paremaks muutes õnnelik olla.
Palju mõtteid on tekkinud mu vanas peas ja need ei anna rahu, pean nad paberile panema. Selleks sunnivad ka ligemale 50-aastased unistused Eesti Vabariigist. Nüüd on see välja kuulutatud n.-ö. teistkordselt. Olin 1918. aastal alles paariaastane ja sellest ajast õeti ei teagi. Aga järgnevatest aastatest on mõndagi mällu sööbinud ja seda ei saa kuidagi unustada.
Olin vahest seitsmene, kui koolis tuli lastepidu — kaks vanemat venda käisid koolis. Isa hakkas linna minema ja ema sõnas: too tütarlapsele ühed sandaletid, saab ka lastepeole viia. Ja isa vastas, kui oma rahataskus soris: ei ole võimalik, sandaletid maksavad 90 senti, mul on kotis ainult 60 senti. See arutelu, mille kuulaja olin, ei unune küll mitte kunagi.
Ja veel kuis mäletan! Kui olin viieaastane, jäeti mind üksi koju hoidma pooleaastast vennakest. Ja meeles on ema sõnad: ole hea laps, lase ka sead värava taha sööma. Muidugi tuli ka neid valvata. Niisugused olid tõsisemad toimetused, mis viieaastase lapse hooleks jäeti. Isa ja ema läksid heinamaale, vanemad vennad loomi karjatama.
Isakodu ei olnud suur, kokku 22 ha, aga et isa oli 1914. aastal värvatud tsaariarmeesse, tuli emal, noorel inimesel, talu pidada ja lapsi kasvatada, nii kuis vähegi jõud võttis. Isa vabanes sõjaväest alles siis, kui Eesti Vabariik oli loodud, sõda lõppenud. Kui isa sai puhkuse ja tuli koju käima, ei läinud ta enam tagasi Vene armeesse, vaid eestlaste Vabadussõtta. Ja kui siis sõda lõppes ja isa koju sai, tuli kõike nagu otsast alata. Muidugi oli olemas hobune, paar lehma ja lammastki. Aga missuguses olukorras olid põllud, tööriistad! Et isa aga igast tööst püüdis jagu saada, hakkas elu edasi minema. Vankrid, reed, tööriistad, mida vähegi suutis, tegi ise valmis. Nahad parkis ise, hobusele vajaminevad rakendid tegi kõik ise. Ega see lihtne ja kerge ei olnud, sest ei olnud ju õigeid tööriistu ja tööruumigi. Elumajal oli kaks tuba ja esimene tuba, kus lapsed magasid, oli samal ajal töötoaks: tööpink sees ja ka kangasteljed, sest ema kudus ju pesu- ja ülikonna-, kleidi- ja mantliriidedki. Toas oli vaevu-vaevu liikumisruumi.
Kevadel siis olid juba 5—9-aastased lapsed põllul kive korjamas, kaasas hobune vankriga, kuhu kivid sai kokku korjata. Pärast, kui orased tõusid, tõusid ka ohakad ja neid oli palju, lapsed aga, põllekesed ees, põllul neid korjamas. Ema õpetas: katsuge ikka juurega üles tõmmata, muidu hakkavad varsti jälle kasvama. Ohakad läksid sigadele toiduks.
Töö, töö ja aina töö. Kui olin 13-aastane, jäi ema tervis nii viletsaks, et otsustati üheks aastaks abiline võtta. Abilisel olid pühapäevad vabad, toit muidugi ja tööriidedki pereisa poolt, pääle selle veel puud linu ja villast lõnga ja 150 krooni rahapalka aastas. Aga järgmisel kevadel, kui aasta sai täis, ütles vanem vend, kes oli siis 18 aastat vana: enam võõrast tööjõudu ei võta, ei saa muud tehagi, kui temale palka teenida; teeme nii palju, kui jaksame, aga tasu saame siis endale. Ja saigi juba masinaid muretseda: koorelahutaja, looreha, siis 1932. a. heinaniitja. 1934. a. suvel hakati loomalauta ehitama. Isa vennaga tegid müürid valmis, kolm meest lõid palkidest seinad üles, siis jälle isa vennaga meisterdasid uksed-aknad ette, vaheseinugi. Seasulud said puhta põrandaga. Tuli sügisene aeg, päeval kartulivõtt ja muud koristustööd. Noorem vend oli tööstuskoolis, mina siis vanema vennaga — viieliitrine plekist petrooleumilamp põlema ja lauda juurde tööle. Vend oli muidugi põhiline tegija, aga mina aitasin ka nii palju, kui suutsin. Oli ju vaja kive tassida, tsementi segada, küna vormid paigale panna. Aga kõik sai tehtud.
Miks ma sellest kirjutan? Ainult sellepärast, et töö, töö oli see, mis viis elu edasi. 1938. aastal sai juba viljaniitja ostetud, uut elumaja ehitama hakatud. Sest uus laut võimaldas sigu kasvatada, peekoneid müüa. Ja piim sai küla koorepunktis läbi aetud, koorest sai raha, lõss aga saadi kõik tagasi loomade toiduks. Ka munadest oli sissetulekut. Ja juba olid põlludki nii paranenud, et sai müüa rukist riigi viljasalvele, kus, räägiti, valitsus hoidis rahvale leivavilja kolme aasta jao, et oleks võtta, kui peaks ikaldus tulema. Ei olnud rahapuudust. Ka tööpuudust mitte.
Olime vennaga noored, käisime ka peol. Pühapäeval tööd peale hädavajaliku ei tehtud, siis sai puhata. Aga kui pühapäeval pidu oli, siis esmaspäeva hommikul äratas isa ikka üles: egas mitut hääd saa — peol käia ja magada. Kui vennal polnud muud teha, siis pastlapaelugi, sest neid kulus küllaltki palju, ja ka minul oli tegevust: kududa, nõeluda, loomatalitused, toidumure.
Minust paar aastat vanem vend lõpetas Võrus tööstuskooli, pärast sõjaväge võttis kohvrikese näpu otsa, paar voodilina, paar käterätti ning pesu, ja sõitis Tallinna, sai Lutheri vabrikusse tööle tislerina ja kui ma siis aasta pärast tema jõukust nähes küsisin: “Ütle, palju sul toidu peale kulub?”, siis mõtles natuke ja lausus: “Kui ma kümme krooni toidule kulutan, olen ma korralikult söönud.” Jah, toit oli odav, sest kasvatati karja ja hariti maad n.-ö. südame ja mõistusega.
Karjakasvatust soodustas uudismaade harimine, põllupidamist aga väga hoolas ja täpne töö. Ei olnud siis ju muid masinaid kui ainult rehepeksumasinad ja needki muretseti küla peale ühiselt. Põllutööd tehti hobustega, külvamised külvati kõik käsitsi. Nii on meeles — olin vast üheksa-aastane —, kui isa äratas öösel kella kahe ajal üles, hobune rakkes, heinaseemnekott vankris ja kimp pikki rukkiõlgi ka. Rukkikõrrekesi pidingi siis mina isale ridadena ette vedama, sest oli väga vaikne ja hämaravõitu, aga heinaseeme, mis rukkiorasele külvati, väga peenikene. Et read ei läheks segamini, tuligi kõrred ette asetada, n.-ö. hitsmed vedada.
Töö, töö ja aina töö. Mitte kunagi ei tulnud tahtmist ütelda, nagu tänapäeva noortelt tihti kuuled: “Ah, ma ei viitsi!” On väga meeles, kui meie noorim poeg käis Tallinnas TPI-s, tuli kord koju — oli vast juba kolmas või neljas kursus — ja teatas rõõmsameelselt: “Ema, õppejõud tegi meile selgeks, et nüüd, kus meil on kõrgharidus, ei tohi me enam kunagi labidameheks hakata.” Täitsa ehmusin ja laususin siis pojale: “Pojakene, ükski töö ei riku meest, aga mees võib töö küll ära rikkuda.” Poeg vaatas mulle tõsiselt otsa, ei lausunud midagi, sõi kõhu täis, vahetas riided, võttis hargi kätte ja tõttas teistele appi heinamaale. Ja kõrgharidusele vaatamata pole ta põlanud ühtki tööd: kus aga tarvis ja aeg lubab, on tema käed töö küljes.
Ei ole sugugi nii, et milleks seda aiamaad ja tööd tarvis, poest saab ju isegi kõike. Aga kust tuleb poekaup, kui me ise ei tee? Jah — võtame laenu, toome välismaalt, seal suudetakse odavamalt toota. Aga küsime: kust võetakse see laen, mis tagasi tuleb maksta, ja kust tulevad need vedude maksud, mis kaugelt maalt tuues makstakse? Ka meie piim ja liha oleksid palju odavamad, kui vaheltkauplejad ei tahaks olla talutöötegijatest jõukamad. Ja kui sööjad mõtleksid ka tootja peale, püüaksid abiks olla oma võimaluste piirideski.
Nüüd kütusest. Ei olnud vanasti, s.t. 30. aastatel soojuse puudust. Ei kasvanud ka võsa, ja mets oli puhas. Ei kõdunenud seal oksad ega langenud puud. Iga oksaraokene korjati kokku, kasutati söögikeetmiseks ja soojuse saamiseks. Rehepeksumasinad sõitsid puuküttega, niidumasinaid vedasid hobused. Turvast lõigati soost labidaga, selle kuivatamisega oli üsna palju vaeva, samuti peenendamisega, et loomadele allapanu saada. Loomalaudad tehti ikka sõnnikulaudad, et põllule paremat väetist oleks. Turvas ja põhk koos andsid ideaalse väetise.
Uus aeg tõi tööpõlguse, väikeettevõtete likvideerimise, ettevõtlikumate inimeste Siberisse saatmise, hiljem suurte masinate sissetoomise. See kõik on väga kurvad jäljed jätnud ja just selle ees peaks Vene valitsus kompensatsiooni maksma, et meil tööinimeste elu läheks paremuse poole, et suudaksime kosuda sellest kohutavast laastamisest, mis meie maad ja rahvast tabas toore jõu rakendamise tõttu. Et meie noored tahaksid jälle töötada käte ja peaga, ei istuks enam, käed rüpes, tundide viisi televiisori või raadio ees, jälgides saateid, mis tõsisemat elulaadi rohkemal määral ei paku. Et noored võiksid unustada eluviisi ostan, müün ja vahetan, selle asemel uskuda omaenese võimete abil elu sisukaks ja ikka ilusamaks muutmisse. Uskuda töösse, töötegemisse, töörõõmusse, vajamata turgutuseks alkoholi või moodsaid narkootikume.