Läinud laupäeval peeti nüüdseks juba registrist kustutatud Pensionäride ja Perede Erakonna ning endisest EME-st tehtud Rahvaliidu Tallinna organisatsioonide ühinemiskonverents. (Teatavasti päädib nende erakondade ning Maaliidu ühinemisprotsess Tallinnas 10. juunil toimuva kongressiga.)
Mõned päevad enne ühinemiskonverentsi saadeti Pensionäride ja Perede Erakonna Tallinna organisatsiooni liikmetele koju kiri. Sellesse üpriski omapäraselt sõnastatud ürikusse oli sisse pandud näiliselt nutikas mõttekäik, mis tagas konverentsil olukorra, et kohale tulnuiks osutusid üksnes erakondade liitumise pooldajad. Teistsugusel seisukohal olevaid inimesi lihtsalt kohale ei kutsutudki, sest konverentsile ilmumise fakt ise pidi tähendama ühinemise heakskiitmist...
Riigikogulane ja EPPE aseesimees Elmar Truu, kes nn. konverentsi algupoolel sõna võttis, ei saanud seekordki läbi tegelikkusega vastuollu sattumata. Ta nimelt väitis, et kõigis maakondades olevat Pensionäride ja Perede Erakonna ühinemine Rahvaliiduga lausa ühehäälselt heaks kiidetud. Paraku on toimetusel sootuks teistsugused andmed — näiteks erakonna Raplamaa, Järva-, Viljan- di-, Pärnumaa, Saaremaa ja veel mõnes teiseski organisatsioonis on vägagi arvukalt neid, kes eelistaksid EPPE jätkamist iseseisva erakonnana vähemalt lähiaastatel. Selle erakonna pooldajas- ja liikmeskond on ju sedavõrd selgesti väljakujunenud nõudmiste ning vajadustega, et neid eesmärke ei saa adekvaatselt järgida mitte ühegi teise erakonna koosseisus.
Vägagi palju küsimärke jääb oma peaga kriitiliselt mõtlevale inimesele sellest, et nii Rahvaliidul kui ka Pensionäride ja Perede Erakonna juhtidel M. Treialil ning E. Truul oli liitumisega nõnda kiire, justkui oleks neil lausa tuli takus. Nähtavasti oli neil pärast mullust kibedat kaotust Riigikogu valimistel koitma hakanud, et nad on erakonna juhtimiseks ikkagi väga kõhnakese potentsiaaliga — teravalt napib võimet poliitiliste olukordade analüüsimiseks ja õigete tegutsemisotsuste langetamiseks. Sest mille muu kui poliitilise küündimatuse ja otsustusvõimetusega siis seletada M. Treiali ja E. Truu mullust eelistust sulanduda Riigikogu valimiste eel hääbuva Koonderakonna valimisnimekirja? Ja kartus või koguni hirm iseseisvate otsuste langetamise ees (aga erakonna eesotsas seistes tuleb otsustada ju lausa igal sammul) ongi nüüd tingitud sellest, et need persoonid jooksevad pärast läbipõrumist tagasiastumise asemel ummisjalu teise erakonda. Sest Rahvaliidus pole vaja neil enam oma peaga mõelda ega otsustada, seda teevad nende eest teised. Ning Pensionäride ja Perede Erakonna liitmise (sisuliselt juhatuse ja volikogu liikmete oma nõusse meelitamise teel) eest Rahvaliiduga on nad taganud endale RL-i nimekirjas pääsu järgmisesse Riigikogu koosseisu.
Vahepeal näis, et Rahvaliidu juhtkonda huvitab tõsiselt EPPE liikmeskonna abil oma erakonna, s. t. Rahvaliidu arvukust suurendada. Vahepeal ju koguni kirjutati-kõneldi mitmelgi pool ja nii mõnelgi puhul, et tekkimas olevat Eesti suurim erakond. Aga nüüd olen laupäevasel nn. ühinemiskonverentsil kuuldu-nähtu valguses pidanud hakkama selles taotluses tõsiselt kahtlema: kui Rahvaliidu juhatust huvitaks tõesti uue erakonna arvukuse suurendamine, miks siis jäetakse nii külmalt kõrvale põhiosa EPPE senisest liikmeskonnast? Sest EPPE liikmeid oli laupäeval kohal vaid 41 inimest, 24 oli teatanud, et nad ei saa konverentsile tulla, ülejäänud 271 Tallinna organisatsiooni senist liiget lihtsalt ei reageerinud mingil kombel kutsele ja jääb seega uuest erakonnast eemale. Enam-vähem samasugune suhtarv kehtib ka EPPE maakonnaorganisatsioo-nide liikmete valiku puhul — iga kaasamineja kohta tuleb paraku neli mahajääjat, s. t. liitumisest keeldujat. Kui seesugune arvestus aga paika peab, siis ei lisandu EPPE-st Rahvaliidule mitte rohkem kui 700 või parimal juhul 800 liiget... Kas me saame sel puhul enam kõnelda senise EPPE poliitilise platvormi vähegi arvestatavast edasikestmisest Rahvaliidu koosseisus?
Kui kirjutasin, et tegemist on EPPE kui erakonna ärandamisega võõraste poliitiliste jõudude huvides (mullu novembris Eesti Päevalehes ja mujalgi), siis tõrjus M. Treial minu tookordse süüdistuse sellega, et ma kirjutavat nõnda solvumisest või kadedusest, sest ma ei pääsenud enam ise Riigikogusse. Nüüd aga, kui näen, mäherduste võtetega on eeskätt EPPE iseseisva tegutsemise jätkamist pooldavast EPPE senisest liikmeskonnast lahti saadud (kandes nad lihtsalt külmavereliselt maha), pean oma mullust hinnangut mõnevõrra korrigeerima: tegemist pole enam erakonna ärandmisega — see eeldaks ju siiski selle erakonna olulise osa säilitamist — vaid erakonna allavett laskmisega.
Kes olid siis ja on ikkagi need, kellele on vastukarva EPPE säilimine iseseisva teovõimelise erakonnana? Ja kellele on olnud vastumeelt see, et kaitstaks järjekindlalt eakate jt. säravast elust kõrvale jäetute huve ning õigusi?

ANTS TAMME,
EPPE üks asutajaliikmeid