(Algus Videvikus nr. 22)
Ants Tammar, Rapla Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja:
Tundub, et areng on saanud õige suuna. Või on veel midagi,
mida peaks võimendama, edasi arendama?
Hoolekande saab muuta veelgi erilaadsemaks. Selleks otstarbeks oleme Märjamaa
piirkonda rajanud aktiviseerimiskeskuse toimetulekuraskustega inimestele,
töötutele. Püüame neid tagasi tuua tööellu,
hommikul välja tuua see on ju kole, kui jäädakse päevade
kaupa istuma, pole tunnet, et oled kellelegi vajalik. Tehakse ettevõtluskursusi,
toimetulekukursusi, see on Raplamaa algatus, mis laienes teistesse maakondadesse.
Raha selleks saime, aga rahad liiguvad aeglaselt, kusjuures mitte väga
eesmärgipäraselt. Vahetevahel on tunne, et sotsiaalpoliitika hoolitseb
selle eest, et abivajajaid oleks ikka rohkem. Õnge andmist jääb
vähemaks, riik püüab anda kala, olla teenindaja, mitte toetaja
ja abistaja rollis, et inimene ise oma jala peal kõndima hakkaks.
Tööturupoliitika ja toetuste maksmine on sellised, et inimesel
pole mingeid erilisi kohustusi. Kui maal peab inimene tegema 500 krooni
eest nädala või teise tööd, et tal oleksid sotsiaalsed
tagatised, siis teine lihtsalt tuleb ja nõuab, et peab seda abi saama.
Ennemini võiks summa suurem, aga nõudmised samuti suuremad
olla, siis poleks saamise mentaliteeti, vaid hoitaks inimest rajal. Kas
siis 500 krooniga on võimalik toime tulla, kui eelmisel aastal oli
ostukorv 575 krooni! Kas see siis ikkagi on toimetulekutoetus? Võib-olla
peaks asju nimetama õige nimega. Natuke valus ja kõhe on öelda,
et 500 on toimetulekutoetus...
Põhilised mured ongi seotud töötusega, laste- ja perekaitse
ning kuritegevusega. Koostöö eri valdkondade esindajate vahel
on nõrk, kõik, mis otseselt kedagi teist ei puuduta, langeb
sotsiaalhoolduse kaela, paraku on sotsiaalnõunikest saanud eelkõige
arveametnikud, kes loevad raha, mida on jaotatud või kavas jaotada.
Sisulisele tööle, arengukavadele jääb aega vähe.
Praegu peame sageli teiste valdkondade tulekahjusid kustutama. Väidan,
et kui kõik eluvaldkonnad oleksid piisavalt kaetud ja korras, siis
jääks sotsiaalhoolekande praegustest töödest alles umbes
pool ning võiksime tulekahjude kustutamise asemel teha seda, milleks
sotsiaaltöötajad tegelikult on kutsutud.
Kui suur osa raplamaalastest ei tule toetusteta toime?
Iga kümnes pere Raplamaal saab toetust. Tänavu esimeses kvartalis
maksime ligi 2,5 miljonit krooni toimetulekutoetust, mis ühe elaniku
kohta teeb veidi vähem kui Eestis keskmiselt kõige rohkem
toimetulekutoetust makstakse Võrumaal, Ida-Virumaal ja Jõgevamaal.
Raplamaa rahvas elab peamiselt oma majades, seega vajavad meie inimesed
mitte niivõrd eluaseme-, kui muid toetusi sõidutoetust
invaliididele, telefoni kasutamise toetust jne. Abivajajate kontingent on
meil küllalt suur ja erinev. Vanaduspensionäre on meie maakonnas
umbes 7500, toitjakaotuspensioni saajaid üle 600, väljateenitud
aastate pensionäre ca 30, rahvapensioni saajaid ca 60, lapsinvaliidi
ülalpidamistoetuse saajaid ca 30, eestkostetoetuse saajaid ligi 100,
vallasematoetust saab üle 600 inimese, lastetoetusi kokku ca 12 500
inimest jne.
Mida olete suutnud ära teha eakate heaks?
Eakate inimeste hoolekandes oleme võtnud suuna avahooldusele.
Päevast tegevust ja sotsiaalteenuseid eakatele inimestele pakuvad päevakeskused.
Tänase seisuga peame nentima, et mõnigi hooldekodu vajab kohti
juurde. Eakate arv ei ole küll tõusnud, aga rohkem on üksikuid
inimesi ja neid perekondi, kes ei suuda eakat inimest hooldada. Aastal 2010
vajaksime 500 kohta, kui arvestame seda, et sotsiaalkorterid on vajalikud.
Neid on meil praegu juba üle 200. Kui elu edasi läheb, pole see
500 mingi utoopia. Meil oli õnne, et olid väikesed maahaiglad,
mida saime säästa ja teha neist hooldekodud. Oli ju ka see must
variant, et kinni ja kõik, aga nüüd on nad tänu
riigi toetusele olemas. Tänu hooldekodule ei pea vanemad inimesed oma
kodukandist kaugele minema. See asi on laias laastus paika pandud ja areneb
edasi.
Kellelt olete saanud õppida sotsiaaltöötarkust?
Suur osa teadmisi on tulnud praktilise töö kaudu, kuid olen käinud
näiteks Rootsis. Rapla maavalitsusel on sõpruspiirkonnad Soomes,
Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Leedus, meie esindajad on seal tutvunud
sotsiaaltöö vallas tehtuga. Soome, Rootsi ja Leedu sõpruspiirkonnad
on olnud esindatud maakonna kontaktmessidel.
Millise pilguga vaatate tulevikku?
Hinge peal on töötus õpitud abitust on vaja vähendada.
Palju on veel teha vaeslaste ja lastekodude eest hoolitsemisel. Neljakümnendatel
ja viiekümnendatel aastatel käis sagedane laste küüditamine
ühest lastekodust teise, ühe pere laste laialijaotamine, nende
kodutuks tegemine, karjas kasvatamine. Rohkem tuleks väärtustada
laste kasvatamist perekonnas, laiendada hooldusperede tegevust ja vähendada
hoolekandeasutustes kasvavate laste arvu, mis tähendab asendusperede
süsteemi edasiarendamist.
Eakate inimeste hoolekande edendamiseks tuleks rohkem arvestada toimetuleku,
tervishoiu, psühholoogilisi, kultuurilisi, religioosseid ja teisi
probleeme, kindlustada eakatele eneseväärikust säilitav elustandard,
soodustada põlvkondadevahelist suhtlemist.
Iga inimene on indiviid. Korraldame puudega inimestele individuaalõpet,
taidlustegevust, sest sellel on ka teraapiline eesmärk, see peab andma
elujõudu ja hingerahu, tooma esile häid eeldusi ja toetama andeid,
mõjuma tervendavalt ja isegi lepitavalt.
Kahjuks ei puhu elus alati lõunatuuled ja parimalgi maal on inimesi,
kes oma eluga hätta jäävad. Sotsiaaltöö konverentsil
Raplas 1995. aasta aprillis küsiti, kas jõuame iga abivajajani.
Kohe püstitati küsimus ka teistpidi: kas iga abivajaja jõuab
meieni? Mõlemale küsimusele oli ühine vastus kindlasti
ei jõua. Kumb küsimus on hoolekande seisukohalt vaadatuna õigem
ja eetilisem? Ühest vastust ei ole.
On ekstreemseid hetki, kus sotsiaaltöötaja peab astuma esimese
sammu, aga sagedamini ei tule abivajajaid taga otsida. Arvan, et tihti on
vaja leida kompromiss ja keskpaigas kokku saada. Olgu selle näiteks
aktiviseerimiskeskus, mis tõstab abivajaja eneseusku, toimetulekujõudu,
ettevõtlikkust, võimet tööturul konkureerida. Praegu
on kujunenud olukord, et anname raha, aga see ei kohusta abivajajat mitte
millekski. On seadustatud abivajaja põhilised õigused, kuid
puudub kohustus ka ise oma probleemi lahendamisel kaasa aidata.
Sotsiaaltöötaja roll on aidata abivajajal jalgadele tõusta,
kui ta on elu karussellilt maha kukkunud. Lõppeesmärgiks peaks
olema pakkuda abi ei rohkem ega vähem, kui vajatakse. Valel viisil
abistamine võib osutuda rumaluseks. Me peaksime seaduse abil jõudma
abistatavaga kokkuleppele abistame sind selleks, et ise saaksid ennast
aidata, s.t. meie asi on ulatada abivajajale mitte kala, vaid õng.
Küsitleja
Peeter Maimik