(Algus Videvikus nr. 22)

Ants Tammar, Rapla Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja:

Ulatagem abivajajale õng

 

Tundub, et areng on saanud õige suuna. Või on veel midagi, mida peaks võimendama, edasi arendama?
Hoolekande saab muuta veelgi erilaadsemaks. Selleks otstarbeks oleme Märjamaa piirkonda rajanud aktiviseerimiskeskuse toimetulekuraskustega inimestele, töötutele. Püüame neid tagasi tuua tööellu, hommikul välja tuua — see on ju kole, kui jäädakse päevade kaupa istuma, pole tunnet, et oled kellelegi vajalik. Tehakse ettevõtluskursusi, toimetulekukursusi, see on Raplamaa algatus, mis laienes teistesse maakondadesse. Raha selleks saime, aga rahad liiguvad aeglaselt, kusjuures mitte väga eesmärgipäraselt. Vahetevahel on tunne, et sotsiaalpoliitika hoolitseb selle eest, et abivajajaid oleks ikka rohkem. Õnge andmist jääb vähemaks, riik püüab anda kala, olla teenindaja, mitte toetaja ja abistaja rollis, et inimene ise oma jala peal kõndima hakkaks. Tööturupoliitika ja toetuste maksmine on sellised, et inimesel pole mingeid erilisi kohustusi. Kui maal peab inimene tegema 500 krooni eest nädala või teise tööd, et tal oleksid sotsiaalsed tagatised, siis teine lihtsalt tuleb ja nõuab, et peab seda abi saama. Ennemini võiks summa suurem, aga nõudmised samuti suuremad olla, siis poleks saamise mentaliteeti, vaid hoitaks inimest rajal. Kas siis 500 krooniga on võimalik toime tulla, kui eelmisel aastal oli ostukorv 575 krooni! Kas see siis ikkagi on toimetulekutoetus? Võib-olla peaks asju nimetama õige nimega. Natuke valus ja kõhe on öelda, et 500 on toimetulekutoetus...
Põhilised mured ongi seotud töötusega, laste- ja perekaitse ning kuritegevusega. Koostöö eri valdkondade esindajate vahel on nõrk, kõik, mis otseselt kedagi teist ei puuduta, langeb sotsiaalhoolduse kaela, paraku on sotsiaalnõunikest saanud eelkõige arveametnikud, kes loevad raha, mida on jaotatud või kavas jaotada. Sisulisele tööle, arengukavadele jääb aega vähe. Praegu peame sageli teiste valdkondade tulekahjusid kustutama. Väidan, et kui kõik eluvaldkonnad oleksid piisavalt kaetud ja korras, siis jääks sotsiaalhoolekande praegustest töödest alles umbes pool ning võiksime tulekahjude kustutamise asemel teha seda, milleks sotsiaaltöötajad tegelikult on kutsutud.
Kui suur osa raplamaalastest ei tule toetusteta toime?
Iga kümnes pere Raplamaal saab toetust. Tänavu esimeses kvartalis maksime ligi 2,5 miljonit krooni toimetulekutoetust, mis ühe elaniku kohta teeb veidi vähem kui Eestis keskmiselt — kõige rohkem toimetulekutoetust makstakse Võrumaal, Ida-Virumaal ja Jõgevamaal. Raplamaa rahvas elab peamiselt oma majades, seega vajavad meie inimesed mitte niivõrd eluaseme-, kui muid toetusi — sõidutoetust invaliididele, telefoni kasutamise toetust jne. Abivajajate kontingent on meil küllalt suur ja erinev. Vanaduspensionäre on meie maakonnas umbes 7500, toitjakaotuspensioni saajaid üle 600, väljateenitud aastate pensionäre ca 30, rahvapensioni saajaid ca 60, lapsinvaliidi ülalpidamistoetuse saajaid ca 30, eestkostetoetuse saajaid ligi 100, vallasematoetust saab üle 600 inimese, lastetoetusi kokku ca 12 500 inimest jne.
Mida olete suutnud ära teha eakate heaks?
Eakate inimeste hoolekandes oleme võtnud suuna avahooldusele.
Päevast tegevust ja sotsiaalteenuseid eakatele inimestele pakuvad päevakeskused.
Tänase seisuga peame nentima, et mõnigi hooldekodu vajab kohti juurde. Eakate arv ei ole küll tõusnud, aga rohkem on üksikuid inimesi ja neid perekondi, kes ei suuda eakat inimest hooldada. Aastal 2010 vajaksime 500 kohta, kui arvestame seda, et sotsiaalkorterid on vajalikud. Neid on meil praegu juba üle 200. Kui elu edasi läheb, pole see 500 mingi utoopia. Meil oli õnne, et olid väikesed maahaiglad, mida saime säästa ja teha neist hooldekodud. Oli ju ka see must variant, et kinni ja kõik, aga nüüd on nad tänu riigi toetusele olemas. Tänu hooldekodule ei pea vanemad inimesed oma kodukandist kaugele minema. See asi on laias laastus paika pandud ja areneb edasi.
Kellelt olete saanud õppida sotsiaaltöötarkust?
Suur osa teadmisi on tulnud praktilise töö kaudu, kuid olen käinud näiteks Rootsis. Rapla maavalitsusel on sõpruspiirkonnad Soomes, Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Leedus, meie esindajad on seal tutvunud sotsiaaltöö vallas tehtuga. Soome, Rootsi ja Leedu sõpruspiirkonnad on olnud esindatud maakonna kontaktmessidel.
Millise pilguga vaatate tulevikku?
Hinge peal on töötus — õpitud abitust on vaja vähendada. Palju on veel teha vaeslaste ja lastekodude eest hoolitsemisel. Neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel käis sagedane laste küüditamine ühest lastekodust teise, ühe pere laste laialijaotamine, nende kodutuks tegemine, karjas kasvatamine. Rohkem tuleks väärtustada laste kasvatamist perekonnas, laiendada hooldusperede tegevust ja vähendada hoolekandeasutustes kasvavate laste arvu, mis tähendab asendusperede süsteemi edasiarendamist.
Eakate inimeste hoolekande edendamiseks tuleks rohkem arvestada toimetuleku, tervishoiu, psühholoogilisi, kultuurilisi, religioosseid ja teisi probleeme, kindlustada eakatele eneseväärikust säilitav elustandard, soodustada põlvkondadevahelist suhtlemist.
Iga inimene on indiviid. Korraldame puudega inimestele individuaalõpet, taidlustegevust, sest sellel on ka teraapiline eesmärk, see peab andma elujõudu ja hingerahu, tooma esile häid eeldusi ja toetama andeid, mõjuma tervendavalt ja isegi lepitavalt.
Kahjuks ei puhu elus alati lõunatuuled ja parimalgi maal on inimesi, kes oma eluga hätta jäävad. Sotsiaaltöö konverentsil Raplas 1995. aasta aprillis küsiti, kas jõuame iga abivajajani. Kohe püstitati küsimus ka teistpidi: kas iga abivajaja jõuab meieni? Mõlemale küsimusele oli ühine vastus — kindlasti ei jõua. Kumb küsimus on hoolekande seisukohalt vaadatuna õigem ja eetilisem? Ühest vastust ei ole.
On ekstreemseid hetki, kus sotsiaaltöötaja peab astuma esimese sammu, aga sagedamini ei tule abivajajaid taga otsida. Arvan, et tihti on vaja leida kompromiss ja keskpaigas kokku saada. Olgu selle näiteks aktiviseerimiskeskus, mis tõstab abivajaja eneseusku, toimetulekujõudu, ettevõtlikkust, võimet tööturul konkureerida. Praegu on kujunenud olukord, et anname raha, aga see ei kohusta abivajajat mitte millekski. On seadustatud abivajaja põhilised õigused, kuid puudub kohustus ka ise oma probleemi lahendamisel kaasa aidata.
Sotsiaaltöötaja roll on aidata abivajajal jalgadele tõusta, kui ta on elu karussellilt maha kukkunud. Lõppeesmärgiks peaks olema pakkuda abi ei rohkem ega vähem, kui vajatakse. Valel viisil abistamine võib osutuda rumaluseks. Me peaksime seaduse abil jõudma abistatavaga kokkuleppele — abistame sind selleks, et ise saaksid ennast aidata, s.t. meie asi on ulatada abivajajale mitte kala, vaid õng.
Küsitleja
Peeter Maimik