Hernekärsakad võivad massilise esinemise aastatel hävitada kevadel hernetõusmed täielikult. Selleks tuleb valmis olla ka tänavusel suhteliselt soojal ja kuival kevadel.
Meil esinevast kahest hernekärsaka liigist on liduskarvaline hernekärsakas kuni 5 mm pikkune, turriskarvaline pisut väiksem. Eluviis ning kahjustus on aga sarnased. Liduskarvalise kattetiivad on tumedatriibulised, turriskarvalisel aga hallide laikudega.
Vastsed on kuni 5 mm pikad määrdunudvalge, kõverdunud kehaga vageltõugud. Nukud on määrdunudkollased.
Kevadel pärast paarumist munevad mardikad liblikõieliste taimede lähedale. Üks emane muneb kuni 1500 muna. Koorunud vageltõugud toituvad juuremügaratel, samas ka nukkuvad. Nukust koorunud noormardikad püsivad mullas kuni augustini. Mullast väljunud mardikad vanadele taimedele erilist kahju enam ei tee. Enne külmade saabumist poevad mardikad varjulistesse kohtadesse, enamasti mulla pealmisse kihti või taimejäänuste alla.
Tõsist kahju tekitavad mardikad herneste tärkamise ajal kevadel. Nad närivad herne lehtede servadesse väikesi kaarjaid täkkeid. Kahjustus on eriti ohtlik põuaste ilmade korral või muudes ebasoodsates oludes, kui taimede areng on pidurdunud.
Tõrjeks tuleb pärast herne koristamist eemaldada põllult kõik koristusjäätmed ja maa kohe kaevata. Et tuua talvituma läinud mardikad maapinnale, tuleb hilissügisel kaevamist (kündmist) korrata. Herne külv tuleb teha võimalikult varakult. Hea väetamise ning seemnete eelidandamisega tagatakse tõusmete kiire kasv. Tugevatel ja suurematel tõusmetel pole kahjustus nii ohtlik.
Hernekärsakad kahjustavad peale herne veel põlduba jt. liblikõielisi taimi.

ANTS NÄÄS