Sõjajärgse Tartu pimedate kooli (tänase Tartu Emajõe Kooli) tegevuse jätkamisel etendas olulist osa õpetaja ja direktor Ilse Erman-Tamre. Peaaegu pool sajandit on ta Eesti pimedate elust eemal seisnud, aga tema omaaegne panus on seda väärt, et minevikku meelde tuletada. Selleks annab põhjust endise pimedate õpetaja 75. sünnipäev.
I. Tamre on sündinud 8. mail 1925 Tallinnas väikekaupmehe perekonnas. Pärast õpinguid Tallinna 10. algkoolis (1933—1939) ja 4. gümnaasiumis (1939—1944) töötas ta raamatukogus ning astus 1945. a. Tallinna Eelkoolikasvatuse Seminari patronaaiosakonda. Selle lõpetamine 1948. a. andis pedagoogi kutse.
Töölesuunamine tõi I. Tamre viieks aastaks Tartu pimedate kooli, esialgu õpetajana nooremates klassides (1948—1950) ja siis ka direktorina (1950—1953).
Meenutame koos juubilariga ammuseid aegu. Aastad olid keerulised, sündmused samuti.
Seoses helilooja ja koorijuhi Alfred Karindi kuulutamisega kodanlikuks natsionalistiks vallandati tema vend Arnold Riigi Pimedate Asutuste ehk Tartu pimedate töö- ja algkooli direktori kohalt. Hea seegi, et Arnold Karindil lubati jääda pimedate algkooli matemaatikaõpetajaks. Kuigi tema soovitusel sai kooli direktoriks Ilse Tamre, tekkis olukord, kus majas oli kaks juhti, uus ja vana. Teadagi tekitas selline “kaksikvõim” personali seas pingeid ja koomilisi olukordi, mida oli vaja lahendada.
Endiste “punaste” jutt sellest, et nõukogude ajal ei saanud parteisse astumata juhtivatel kohtadel töötada, on kergeusklikele. I. Tamre sai küll ametit pidada oma poliitilistest veendumustest taganemata. Ei jäänud olemata ka kokkupõrked haridusministeeriumi ülbete ametnikega, kellel polnud vähimatki aimu erivajadustega laste internaatkooli probleemidest.
I. Tamre direktoriks olles tehti mitmeid muudatusi. Era t. 2 koolimaja aed, kus praegu on Favora tankla, teenis enne sõda üksnes pimedate asutuste huve. Koolitöö vahepealne seisak ja vahetunud kojamees olid aidanud kaasa, et vana tõde oli unustatud. Uus direktor laskis pimedad jälle puuviljaaeda ja hoolitses selle eest, et iga mari ning õun läheks nende tarbeks. Sama kehtis selle kohta, mida pakkus köök. Kõik toidud, mis olid lastele ette nähtud, pidid nendeni ka jõudma.
Et mitte igat pimedat last polnud suvel ootamas mõnus kodu, korraldati asi nii, et nad said vajaduse korral veeta koolivaheaja oma rohelusse uppunud juugendstiilis majas Era t. 2.
1950. a. lahutati pimedate alg- ja töökool. Seni oli algkool oma suurema venna kõrval olnud tagasihoidlikus seisundis. Eelmise direktori ajal tähelepanuta jäänud algkool tegutses pigem kui hooldusasutus, kus oli vähe seda, mis kooli meenutas.
Uus direktor seadis sisse kindla õppekava, tunniplaani, hindamise, klassi ning kooli lõpetamise korra.
Tulemuseks oli, et pärast mitmeaastast õppetööd jõuti 1953. a. põhikooli esimese sõjajärgse lennuni. Samal kevadel lisandus ka kaks eksternlõpetanut. Need olid Arnold Jõemägi ja Harald Leikop, kes läks muusika alal edasi õppima.
Kui 1951. a. taastati sõjaeelsete pimedate seltside liikmeskonnast Eesti Pimedate Ühing (EPÜ), oli I. Tamre asutamiskongressi delegaat. Selles ühingus on alati vajadus “silmaga” inimese järele. Nii protokollis pimedate kooli direktor I. Tamre aastatel 1951—1954 EPÜ keskjuhatuse presiidiumi koosolekuid ja saatis Tallinna-reisil pimedaid tartlasi.
I. Tamre oli üsna hästi kokku kasvanud Eesti pimedate ühiskonnaga, aga siis tuli isikliku elu korraldamise nimel muudatus teha. I. Tamre lahkus 1953. a. sügisel Tartu pimedate kooli direktori ametist, tema mittestatsionaarsed õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas jäid samuti pooleli, need jõudsid lõpule alles 1966. a. Töö jätkus Tallinnas, kus ta abiellus ja elab tänaseni. I. Tamre on kahe poja ema ja kahe lapselapse vanaema.
Side pimedatega ei katkenud. 1962. a. asendas I. Tamre oma abikaasat EPÜ vaneminstruktorina. Kahjuks ei klappinud tal koostöö autoritaarset juhtimisstiili kasutanud EPÜ esimehega ja nii tuli amet maha panna.
Õnneks tellis EPÜ I. Tamre käest täiskasvanud pimedatele määratud punktkirja-aabitsa. Metoodiliselt kõrgtasemel käsikiri ilmus trükist 1965. a. pealkirjaga “Aabits pimedatele”. Selles on kõrvuti pimedate ja nägijate reljeefsed tähed, kombitavad kujundid sõrmede tundlikkuse arendamiseks, punktkirjaliste arvude, nootide, kirillitsa ning muu vajaliku õpetus. See oli esimene arvestataval tasemel koostatud sõjajärgne punktkirjaline aabits. Praegu on ammugi aeg uue samalaadse trükise avaldamiseks.
I. Tamre aabitsa toel kasvas üles mitu põlvkonda pimedate kirjaoskust vajajaid. Olen ka ise 1966. a. seda aabitsat kasutades lugema ja kirjutama õppinud ning ei jõua autorit küllalt tänada.
I. Tamre oli sügavalt intelligentne ja põhimõttekindel pedagoog, temast sai võimekas pimedate õpetaja. Ta saavutas hea kontakti nii noorte kui ka vanadega ja viis Eesti tüflopedagoogikat edasi vastavalt aja nõuetele. I. Tamre täiendas end Leningradi pimedate koolidega tutvumise ja iseõppimise teel, Eesti teenekaima tüflopedagoogi Miralda Tähe kolleegiks ning ühtlasi õpilaseks olles. Tartu pimedate kool sai tema hoole all korrapäraselt töötavaks, kõigile nõuetele vastavaks põhikooliks.
Me täname Ilse Tamret kõige eest, mida ta on teinud pimedate heaks. Kuigi tema tööajast lahutab meid ajakuristik, suudab juubilar kaasa elada meie nägemisvaegurite kõigile nüüdismuredele.
Õnnitleme!
Tuttavate ja endiste õpilaste nimel
Eesti Pimedate Muuseumi juhataja
Aldo Kals