Dagmar Kutsar, Avo Trumm (Tartu Ülikool)

Edukas Eesti ja vaesus — kuidas need kokku sobivad?
Tõesti, Eestit on rahvusvahelistes hinnangutes sageli nimetatud üheks edukamaks postsotsialistlike Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas. Positiivsed ja kiired muutused poliitilises ja majandussfääris pole siiski kaasa toonud niisama suurt ja kiiret kasvu inimeste individuaalses heaolus.
Vaesus on tänapäeva olulisemaid sotsiaalprobleeme mitmel pool maailmas — ta pärsib inimese majanduslikku toimetulekut, suurendab sotsiaalset isolatsiooni ning võõrandumist võimust. Indiviidi nõrgenenud side ühiskonnaga produtseerib passiivsust ja alluvust ning suutmatust seista oma õiguste eest.
Eesti ühiskonnas seostub vaesus eelkõige ulatuslike majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete muutustega. Üldiselt edukate poliitiliste ja majandusreformide sotsiaalne hind on osutunud ootamatult kõrgeks, väljendudes paljude inimeste heaolu ja elukvaliteedi languses, sotsiaalse stressi, vaesuse ja kuritegevuse kasvus.
Vaatamata elanikkonna suurema osa heaolutaseme langusele ja vaesusriskide süvenemisele ei kajasta vaesust kui sotsiaalset probleemi mitte ükski Eesti Vabariigi seadusandlik akt. Selle asemel kasutavad nii Eesti Vabariigi põhiseadus kui ka hoolekandeseadus raskesti defineeritavat puuduse mõistet (põhiseaduse § 28: “Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral...”). Ka sotsiaalpoliitilistes regulatsioonides ei puudutata vaesuse mõistet. Seetõttu ei ole Eestis tänini kehtestatud ametlikku vaesuspiiri. Kaudselt täidab vaesuspiiri ülesannet 1993. aastast rakendatud toimetulekupiir, mille alusel makstakse puudustkannatavatele leibkondadele toimetulekutoetust.
Vaesus on kihiline — kõik vaesed leibkonnad ei ole ühtviisi vaesed. Vaesuse kihtide eristamine on olulise sotsiaalpoliitilise tähendusega, sest erineva sügavusega vaesus nõuab erinevate sekkumisstrateegiate rakendamist. Vaesuse kihtidena eristuvad otsene vaesus (80 % vaesuspiirist ressursitasemega kuni 1000 krooni leibkonnaliikme kohta) ja toimetulekut ohustav vaesus (81–100 % vaesuspiirist ressursitasemega 1001–1250 krooni leibkonnaliikme kohta).
Eestis on vaesusest või vaesusriskist ohustatud pool elanikkonnast, sh. kolmandik sellest on ressursitasemega alla vaesuspiiri. Viiendik elab otseses vaesuses ja viiendik toimetulekut ohustavas vaesuses.
Kui võrrelda vaeste leibkondade osakaalu viimastel aastatel, on vaesuse tase jäänud enam-vähem samaks. Oma rolli mängib siin ühelt poolt elatustaseme teatav tõus, teiselt poolt aga elukalliduse suurenemine.
Kellel on suurim risk sattuda vaeste hulka ja sinna jäädagi?
Vaesuse riskitegurid võivad esineda nii üksikult kui ka kombineerituna. Vaesusohtlikeimas olukorras on niisugused leibkonnad, kelle puhul toimib mitu vaesusriski tegurit samaaegselt, moodustades nn. vaesuse mustreid indiviidi, leibkonna ja regiooni tasandil.
Eestis on välja kujunenud selgepiiriline ja mitmetasandiline keskus—perifeeria (linn—maa, põhja—lõunapiirkond) regionaalne jaotus. Ääremaadel võib juba täheldada ulatuslikku sotsiaal-majanduslikku marginaliseerumist (s.t. mittetöötava ja abimajapidamises hõivatud tööealise elanikkonna keskmisest kõrgemat taset), osa piirkondi on nn. eelmarginaliseerumise staadiumis. Peamised vaesuse regionaalsed riskid on madalapalgaliste töökohtade domineerimine ning kõrge tööpuudus. Elamine madala toimetulekuressursiga regioonis tähendab olulist leibkondliku ja indiviidivaesuse riski.
Vaesusriskide toimel on häiritud eelkõige ühiskonna tuum — tööjõuline lapsi kasvatav perekond, kes on nii ühiskonna ressursside kui ka inimkapitali tootja ja taastootja. Nende perede hulgast eristuvad kolme ja enama lapsega leibkonnad, kellest ligi kaks kolmandikku elavad allpool vaesuspiiri. Otseses vaesuses tuleb toime tulla ligi 45 %-l kolme- ja enamalapselistest peredest, lisaks nendele on viiendik toimetulekut ohustavas vaesuses. Vaesus süveneb iga järgneva lapse lisandumisega, nii et neljalapselistest on siin ligi kaks kolmandikku ning viie- ja enamalapselistest üle kolmveerandi. Otseses vaesuses on ka üle neljandiku noortest peredest ning umbes sama palju on vaesuspiiri lähedal.
Lapsed ongi Eesti ühiskonnas vaesuse poolt enim haavatavad isikud. Mida noorem on laps, seda suurema tõenäosusega elab ta ressursitasemega, mis on allpool vaesuspiiri. Kuni kümneaastastest elab vaesuses 48 %, 10–19-aastastest 44 %. Otseses vaesuses elab kolmandik väikestest lastest ning 13 % elab toimetulekut ohustavas vaesuses. Seega on väikestel lastel oluliselt suurem oht sattuda otsesesse vaesusesse kui ülejäänud elanikkonnal keskmiselt.
Eakatest inimestest elab Eestis allpool vaesuspiiri üle kolmandiku. Kuigi eakate inimeste tarbimisvajadused on laste ja tööealistega võrreldes koomale tõmbunud, on nende elu vaesuses inimväärikust alandav. Eaka inimese sõltuvusseisund on lapsega võrreldes vähem selgepiiriline, kuid tema võimalused oma olukorda parandada on samuti küllaltki piiratud.
Töökaotuse mõju vaesusele oleneb koostoimest teiste vaesusriski teguritega. Mida vähem edukas regioonis töö kaotanu elab, seda tõenäosem on pikaaegne töötus ning kogu leibkonna vaesuse edasine süvenemine. Eestis on töö kaotanutest ligi kaks kolmandikku vaesed, kusjuures enamik neist (49 %) elab otseses vaesuses sissetulekuga alla 1000 kr. kuus tarbimisüksuse kohta.
Kui efektiivne on vaeste sotsiaalne kaitse?
Eestis taasiseseisvuse ajal loodud sotsiaalkaitse süsteem reguleerib kõiki olulisi sotsiaalkaitse valdkondi, teda iseloomustab universaalsus ja suhteliselt suur riigi roll. Sihtotstarbeliste toetuste liike on vähe ja nende osatähtsus universaalsete toetustega võrreldes väike. Universaalhüvitised ei taga sageli selle saajale minimaalset toimetulekut. Ühe või teise grupi toimetulekut kindlustavatest põhisüsteemidest täidavad oma ülesannet kõige halvemini töötutele (töötu abirahad) ja üksikvanematele (lastetoetus ja üksikvanema toetus) mõeldud süsteem.
Kindlustushüvitiste ja sotsiaaltoetuste liikide lõikes on määra erinev kasvukiirus 1990. aastatel muutnud vaesusest ohustatud gruppide jaotust. Ainsana on tarbijahinna kasvuga suutnud sammu pidada keskmise pensioni (elatusraha) suurus. Seetõttu on vähenenud eakate ja suurenenud noorte (lapsed ja noorukid, noored vanemad) vaesus.
Riigi põhiseaduslik kohustus abistada elanikke vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral realiseerub valikuliselt. Regulaarsest sotsiaalabi süsteemist jääb välja 50 000– 70 000 suurima haavatavusega isikut (sh. pikaajaliselt töötud, perekonnata arengupeetusega isikud, kinnipidamiskohast vabanenud isikud, kellel pole sugulasi või toitjaid, jt.).
Kas vaesusest on võimalik välja pääseda?
Vaesuse leevendamise kui protsessi eesmärk on vaesuspiirist allpool oleva elanikkonna majandusliku ja sotsiaalse haavatavuse vähendamine ja vaesusriskide alandamine ning võimaluste loomine inimeste elujärje parandamiseks, inimkapitali arenguks ja paremaks rakendamiseks. Vastavate tegevuste eesmärgiks on seatud vaesuspiirist allpool oleva elanikkonna minimaalse toimetuleku tagamine ja üldiste vaesusriskide vähendamine ja ennetamine.
Vaesuse leevendamine on efektiivne erinevate riiklike poliitikate oskuslikul ja süstemaatilisel rakendamisel, erinevate ühiskondlike tasandite integreerimisel. Erinevates poliitikates sisalduvad võimalused tuleks ühendada ühtsetesse sihtotstarbelistesse programmidesse. Ressursse tuleb kasutada otstarbekalt, need tuleb suunata konkreetsetele sihtrühmadele. Vaesuse leevendamise prioriteetsed sihtrühmad eristuvad otseses vaesuses elava kontingendi seast. Nendeks on lapsed ja lastega pered, töötud, madala kvalifikatsiooniga, samuti alakoormusega töötavad madalapalgalised, erivajadustega, puuetega isikud, eakad ja teised sotsiaalkaitsesüsteemist sõltuvad isikud ning ühiskonna institutsionaalse korraldusega vähe seotud äärerühmad. Prioriteetsetele sihtrühmadele lisanduvad suhteliselt heterogeensemad elanikkonna rühmad, kelle kõrge vaesusrisk ei avaldu nende ressursitaset ja majanduslikku toimetulekut peegeldavates üldistes statistilistes näitajates, kuid kelle üldine kõrgem haavatavus on selgelt tajutav ühiskonna sotsiaalses praktikas. Sellised rühmad on naised meestega võrreldes, mitte-eestlased eestlastega võrreldes, maaelanikud linnaelanike ning madalama haridusega inimesed kõrgema haridusega inimeste taustal.
Vaesuse leevendamise programmide kujundamine ja realiseerimine eeldab erinevate ühiskondlike institutsioonide koostööd. Mobiliseerida tuleb erinevad ühiskondlikud tasandid — avalik sektor (riigi- ja omavalitsusorganid ja neile kuuluvad struktuurid), erasektor (kasumit taotlevad struktuurid), kolmas sektor (kasumit mittetaotlevad mitteriiklikud vaesuse leevendamisele või vaesusriske vähendavale tegevusele orienteeritud organisatsioonid).
Ühiskonnapoolselt tuleb eelkõige suurendada sotsiaalse kaitse süsteemi efektiivsust, individuaalselt aga kasvatada võimekust. Need kaks poolt peavad olema oma püüdlustes kombineerunud. Ühiskond pakub toetust ja loob ligipääsuteid ressurssidele, üksikindiviid demonstreerib oma valmisolekut ja suutlikkust väljakujunenud olukorda parandada. Seega pääseb vaesusest välja vaid ühiskonna ja indiviidi ühiste pingutustega.
Refereeritud ajakirjast Sotsiaaltöö