Oskar Kruus —

Mälestusi kirjanikest

Endel Tennoviga me tema Tartu-aastail ei kohtunud. Ta võis sellal juba midagi kirjutada. Ta debüteeris ju jutuga “Diplomitöö” Noorte Hääles 1950. aasta sügisel ning too jäi meelde. Ka Tennovi järgmised kirjatööd ilmusid Noorte Hääles, kus ta lühemat aega töötas ka palgalisel kohal. Kuid hiljem, kui Tartus kõrvuti sammusime, näitas ta kunstikooli vastas (vist veel Pepleri tänavas) asuvat ühekorruselist puulobudikku, mis viletsa vundamendi tõttu näib tahtvat maasse vajuda. Too kunagi lillaks värvitud ja hiljem halliks luitunud hoone oli kuulus ühiselamu, kus leidsid peavarju Tennovi romaani “Rändlinnud lähevad teele” prototüübid. Sest peale muu oli Tennovgi paar aastat kunsti õppinud ning lootnud skulptoriks saada. Ja vähemalt Luulik Kokamägi ja Valdur Ohakas on end Tennovi romaani prototüüpidena ära tundnud. Ka 1943. aastal Tartus Pallase kunstikoolis õppinud ja pagulasena Rootsis elanud Arno Vihalem on romaanis “Rändlinnud lähevad teele” tuttavlikku atmosfääri tajunud, nagu ta nendib 1975. aastal Roomas avaldatud esseeraamatus “Kunstnik eesti kirjanduses”.
Mina tutvusin Tennoviga Tallinnas, kui koostati noorte sulemeeste almanahhi “Võitlev sõna” III. Tennovi nime küll selle kogumiku toimetuse nimekirjas ei leidu, kuid minu mäletamist mööda sattusid mu värsid almanahhi just Tennovi vahendusel. Aasta hiljem, 1955. oktoobris taastati Tallinna Noorte Autorite Koondis. Almanahhi V osa avab Tennovi ilmekas jutustus “Mehed ja metsad”. Sellal Tennovit enam Tallinnas polnud. Ta oli siirdunud 1956. aasta algul Saaremaale, kus hakkas tööle kohaliku ajalehe Kommunismi Ehitaja toimetuses.
Ta oli abiellunud Kuressaare tütarlapse Ainoga ning tema elukohaks sai madal hall puumaja kesklinnas. Tennovite lahkes majas leidsid mandrilt tulnud inimesed ikka ulualust, olen minagi mitmel korral nende külalislahkust kasutanud. 1957. aasta sügisel sõitsin Saaremaale Jakob Mändmetsa jälgi otsima ning temaga seotud kohti pildistama. Olin sõlminud Eesti Riikliku Kirjastusega lepingu, et kirjutan “Eesti kirjameeste” sarja lühimonograafia Jakob Mändmetsast. Viimase kirjatöid olin juba tudengina Tartus uurinud, kuid vaja oli ka Mändmetsa kirjeldatud kohti oma silmaga näha. Õhtu enne Karujärvele ja Kärlasse sõitmist veetsin Tennovite majas. Endlist oli saanud saarlane ning ta kirjutas Inno Obrami toimetatud ajalehes Eduard Vilde kombel nii joone alla kui ka peale. Aino Tennov luges aga sama lehe korrektuuri.
1961. aastal läks Tennov tööle projekteerijana Saaremaa KEK-i. Vahel kirjutas ta jutte ning saatis neid Tallinna kirjandusvõistlustele. Maamõõtmisest jutustav “Trapets 561” oli saanud Loomingu novellivõistlusel kolmanda auhinna, “Mehed ja metsad” leiti noorte almanahhi ürii poolt kõrvale lükatud käsikirjade hulgast. Pikemat lugu “August Mõigu oma hobu” tõstis ürii esile “äramärkimisega”. Kirjastusele meeldis Tennovi huumoriga maitsestatud realistlik kujutuslaad, hobuseloost sai 1961. aastal Tennovi esimene raamat.
Ükskord suvel otsustasime sõita Ardi Liivese poole järele katsuma, kas tema läveesine meri annab mõne kalapurika. Tahtsime õnne proovida põhjaõngedega. Põuasel kesksuvel on aga raske vihmausse leida. Tennovi maja taga oli tilluke aed ning proua Aino oli selle terveni üles harinud, paigutanud sinna rea kartulivagusid ning teinud akende alla lillepeenraid. Püüdsin küll labidaga nii sonkida, et mõlemad jääksid terveks. Kui aga Endel astus aeda, siis tundusid talle minu ponnistused ikkagi ohtlikena ning ta väljendas kartust, et ega Ainole meeldiks äranarritud servadega kressi- ja saialillepeenrad. Jätku ma sonkimine järele, vihmausse võivat saada ka ohutumal kombel.
Kesköösi, kui läks pimedaks, andis ta mulle tühja klaaspurgi ja taskulambi ning läksime Kuressaare lossiparki. Öösiti tulevad vihmaussid maa seest välja ning põõsaste all vaja neid vaid hetkeks valgustada ning kähku üles sikutada. Olin lugenud seiklusjutte, meie lambisähvatused tundusid morsesignaalidena. Pealegi olime mere ligidal ning kujutasin ette, et me võiksime kõrvaltvaatajale näida küll signaliseerivate spioonidena. Vaevalt olin seda mõtelnud, kui nägin endast mõne sammu kaugusel miilitsameest. Minu suureks imestuseks miilits kaugenes ning temagi käes sähvatas mitu korda põõsaste alla suunatud taskulamp. No muidugi: miks ei võinud ka miilits olla kalamees?
Järgmisel päeval sõitsime Liivese poole. Ta oli ostnud Pihtlasse Püha kiriku ligidale Sassiniidu kalurimaja, mille kõrval kõrgus tiibadeta tuuleveski. Madal meri polnud siit kuigi kaugel ning minu Vilsandi kogemuste järgi võinuks siit oodata nii turritavaid ahvenaid kui ka vingerdavaid angerjaid. Kuid Tennov oli portfelli liimukapurkide kõrvale mahutanud ka paar veinipudelit. Õhtuni näis veel palju aega olevat ning nii hakkasime proovima pudelite sisu. Mõlemal kirjanikul oli nähtavasti hiljuti olnud honoraripäev, ka Liivese kapis leidus tühjendamata pudeleid. Õhtu saabudes ei viitsinud enam keegi õngi sööta ning püünised jäid merre viimata.
Ega Tennovi plaanid alati täide ei läinud. Nii oli ta kord sõitnud Tallinna heade lootustega mitmest kassast kenakest honorari saada. Kuid maksti ainult ühest ja sealtki tagasihoidlikult. See oli nähtavasti Tennovi vabakirjaniku-elujärgul ning Kuressaares olnuks raha tarvis mitmegi asja jaoks. Muidugi oli ka Tallinnas vaja sööma minna. Kui Endel lõpuks rahataskut revideeris, oli sinna jäänud üpris vähe. Suletööga kiiresti raha ei teeni, peab ootama avaldamist ning honoraripäevi. Rahaallikat otsides leidis Endel tee loomade varumise kontorisse. Parasjagu valmistuti rongiga Taga-Karpaatiasse saatma Eestist ostetud hobuseid. Ühte saatjat oli vaja, kirjanik sai kontoriga kokkuleppele ning roniski vagunisse heinapallide vahele. Reis kulges viperusteta, ent oli küllaltki pikk, saatja pidi ka ise midagi sööma ja jooma. Aga peale heinapallide muud provianti kaasa ei antud. Tennov kirjutas hiljem romaani pealkirjaga “Noormees heast perekonnast”, mis ilmus Tallinnas 1964. aastal. Seal ongi valgustatud loomasaatjate kogemusi.
Tennovid müüsid 1974. a. Kuressaare halli maja ning ostsid Mustamäele paneelmajja kooperatiivkorteri. Tallinnas kirjutatud jutustust “Margiti kadumine” kiitsid kriitikud, kuid — proosakogumik “Ööd vanas majas” jäi Tennovi viimaseks raamatuks. Pärast selle ilmumist asus Tennov oma kõige suurema teose kirjutamisele. Romaanis “Tagala” tahtis ta anda kroonikalise ülevaate oma põlvkonnast, kes oli noorpõlves pidanud minema sõtta (Tennov oli sõja-aastaist üle saanud madrusena laeval Loksa, mis ei sattunud miinile). Tennov tahtis meenutada selles romaanis ka neid eakaaslasi, kes olid pagulusse siirdunud, kuid talle ei antud välismaasõiduks luba. Tal õnnestus koguda huvitavat materjali Siberisse küüditatute käest ning ta alustas hoogsalt suure romaani kirjutamist. “Tagalast” said valmis sada lehekülge.
1978. aasta lõpul tabas 52-aastast täies mehejõus kirjanikku üpris tavaline haigus — pimesoole põletik. Seda pole enam ammu peetud surmatõveks, kuid kirurgilist abi vajab patsient küll. Endel tundis end mitu päeva halvasti, kuid arst ei diagnoosinud tema häda õigesti. Püüti ravida kerget külmetushaigust seni, kuni oli juba liiga hilja. Lõhkenud pimesoolega haiget ei suutnud enam päästa ka operatsioon. 14. detsembril 1978 ta suri.
Nädal hiljem, 20. detsembril seisime Endel Tennovi kirstu juures Kirjanike Maja musta laega saalis. Laulsime Anna Haava sõnadele loodud Miina Härma laulu “Jumalaga, kohav laasi...”. Olev Jõe ärasaatmiskõne oli sünge, ta ütles etteheitvalt: “Arstidele ja haiglatele võis see sündmus olla vaid märgiks kellegi teenistuslehel, tema kolleegid, sõbrad, eesti kirjandus aga võtsid seda valusa õnnetusena, nagu on valus iga inimese enneaegne surm, eriti siis, kui see inimene on veel täies loomisjõus.”