Heldur Jõgioja

5

Aborigeeni päike
Huvitaval kombel on see kollane, vähemasti lipul. Lipp on kolmevärviline — must, punane, kollane — ning värvid tähendavad musta rahvast, punast liiva ja kollast päikest. Selline küpskollane, oranikas päike hõõgub taevas tõepoolest, kui palavad ilmad püsivad ja päike on pea seniidis — varjus +41 °C ja päevapaistel üle +60 °C. Ometi tuleb aborigeenil ka selle viimasega leppida, sest maju, isegi onne ta ju ei ehita, pole kunagi ehitanud. Ta pole midagi istutanud ega külvanud, pole ka karja pidanud. Aborigeen on looduslaps ja jääb selleks veel kauaks. Ennem surevad nad välja, kui võtavad omaks eurooplase elustiili.
Nii elavadki kaks kogukonda ühisel mandril kõrvuti täiesti erinevat elu, räägivad erinevaid keeli ja ei tunne teineteise vastu huvi. Kõik valitsusevastased meetmed on jäänud asjatuteks — musta inimese tsiviliseerimise eest on tulnud kõva hinda maksta. Rohkem kui 70 000 äravõetud last, kes said hariduse ja oskavad inglise keelt, muutusid äkki Austraalia häbiplekiks. ÜRO nõudmisel makstakse neile suurt valuraha ja riik sai peaaegu et natsikuulsuse — lapsi ei tohi vanematest lahutada.
Küüditamised, ümberasustamised, põhjarahvaste laste koolidesse paigutamine sadade kilomeetrite kaugusele kodust omaaegses N. Liidus ei liigutanud eriti kõrgete ÜRO asjameeste südant — nojah, papa Do vigurid. Aga aborigeenilaste saatus haaras neid jäägitult ja nad nõudsid kurjalt ülekohtu heastamist. Kuidas seda teha? Muidugi rahaga. Valge maksumaksja andis lastele hariduse, nüüd heastab oma viga — maksab neile hüvitust. Viga tehti tõepoolest, kuid seda ei osatud ette näha. Tühine arv haritud aborigeene, kes lisaks muule veel segunesid ka, muutudes valgenahalisteks või kollasteks austraallasteks, hakkasid oma rahvaste õiguste eest sõdima. Neid rahvaid ehk suguharusid on üle neljakümne ja kõik nad said korraliku raha, kuid see ei rahuldanud haritud eestseisjaid. Nad nõudsid maid tagasi ja need tagastati.
Nüüd algas meeletus, mis kestab praeguseni — must inimene rändab ringi ja võtab talupojalt, farmerilt, kaevanduselt raha, oskamata sellega midagi peale hakata.
Nüüd on purjus aborigeen igapäevane nähtus ja kõige rikkamad on alkoholimüüjad, kes neid viinaga varustavad. Looduslaps on äkki tõmmatud tsiviliseeritud ühiskonna oludesse, kuid sellest saab ta aru omamoodi, võttes omaks vaid halva.
Tuttaval eestlasel oli aborigeenist autovärvija tööl. Mees tundis oma asja hästi ja segas oskuslikult õige värvi, kui oli vaja teha üksikuid parandusi. Ta tuli tööle päikese tõusuga ja lahkus koos teistega. Hommikul oli ta alati enne teisi kohal, sest ei tundnud kella. Aeg-ajalt kadus ta ära — mees käis kõndimas. Iial ei teadnud, millal ta tuleb või ei tule. Omanik kannatas mõne aasta, siis ütles aborigeenile, et mine ja jäägi kõndima. Okei, arvas must mees ja rohkem pole eesti mees teda näinud. Ent musta erakordne värvimeel jäi meelde, ega muidu sellest juttu tehtud.
Aborigeenid tulid Austraaliasse umbes 45 000 aastat tagasi Aafrikast. Neid juhtis valge kotkas ja arvatakse, et ränd läbi Aasia kestis 6000 aastat. Nad elasid muretult kuni valge inimese tulekuni.
Aborigeenidel puudub kirjaoskus, muidu jutustaksid nad katastroofist, mis umbes 12 500 aastat tagasi aset leidis. Meri olevat lahkunud mõneks ajaks, siis tulnud uputus. See on kõik, mis nende kollektiivne mälu on talletanud. Aegade hämarusest tulevaid teateid nimetatakse “unenägudeks”.
Esiema õpetas oma mustad lapsed juurikaid korjama, küttima, mett otsima ja puuvilju tarvitama. Esiema käskis ka poisid ümber lõigata. See traditsioon kestab tänaseni. Selle seletus on kummaline — poiss eraldub nabanööriga emast, meeste hulka saab ta aga ümberlõikamisega, eraldudes nõnda “naiste maailmast”.
Esiema viitab matriarhaadile, mis mõne tuhande aasta eest asendus patriarhaadiga. Esiemal on üks põhiline nimi — Vana Esiema, kuid on ka teisi — Kunapipi, Gadieri, Galvadi jt.
Saladuste ja legendide hoidjaiks olid läbi aastasadade naised, mehed võtsid meelituste, pettuse ja jõuga need üle ja hoiavad nüüd ise toda väärtuslikku teavet. Mingi osa naiste saladusi on säilinud ja selle kohta võib tuua ka näite.
Adelaide’ist tunnise tee kaugusel on Murray jõe ääres Goolwa linn. Jõesuudmes on saar, kus elab tuhandeid inimesi. Palju männimetsa kuulub seal poolakatele, ka venelaste poolt Katõni metsas mõrvatud poola sõjaväelaste auks püstitatud mälestusmärk on sellel saarel. Saarele ehitatakse juba aastakümneid silda, mis ei saa ega saa valmis aborigeenide vastuseisu tõttu. Seal olevat naiste saladus. Milline, ei teata. Ei tea aborigeenid isegi, kuid olevat. Nii veetakse rahvast, autosid, kaupu, kõike hädavajalikku üle jõe väikese kettpraamiga. Mitu sillaehitusfirmat on pankrotistunud, jama kestab ja lõppu ei näe. Ei kiirabil, tuletõrjel, päästeametil ega politseil ole võimalik kiiresti reageerida — praam on aeglane. Keegi ei tohi kahelda saladuse olemasolus ja kahtlustada musti inimesi ebaausas mängus — praamifirma soosimises. Ometi tekkis minul, pahal inimesel, kohe see mõte. Aga põhjus võib olla hoopis teine.
Uluru punane mägi on pärismaalastele maailma naba. Selle 12 km pika kalju lõhedes on tuhandeid jooniseid. Need on ainsad materiaalsed ajaloomärgid. Jooniseid ei suuda ka aborigeenid ise dešifreerida. Joonis inimvälkudest kordub visalt, viidates kosmilistele nägemustele. On ka imelikud “röntgenipildid”, kus on inimese, looma või linnu sisemust kujutatud skeleti ja siseelunditega koos.
Eri keeled ei võimaldanud suguharudel eriti suhelda. Ometi oli ja on üks võimalus ja see on tants. Müüdid on salastatud, neid tunneb valge inimene väga vähe. Ometi on nähtud terveid tantsuetendusi, mida mõistavad vaid aborigeenid. Ajalugu, mis koosneb müütidest, on eri suguharude vahel ära jagatud ja seda saab kõigi kokku tulles esitada nii, et oleks terviklik pilt. Kogu lugu jutustatakse peol, kus iga hõim tantsib oma osa kindlas järjekorras ette. Kaks osa olevat juba puudu — hõim on välja surnud. Eesti ajaloos näeks see ehk välja nii, et keskajale järgneks kohe 19. sajand, iga jupp olevat umbes nelisada-viissada aastat pikk. Ise nad elavad looduse märkide järgi — kuu-aasta on pooleks jagatud — vihmane ja kuiv aeg.
Huvitav, et Tasmaania saare aborigeenid ehitasid onne ja ei tundnud bumerangi. Viimane neist suri juba 19. sajandi lõpul.
Aborigeeni kunst on omapärane. Täpikestest koosnevad kujundid on üllatavalt geomeetrilised — erivärvilised ringid, nelinurgad, kolmnurgad ja muud kujundid. Ka loomi ja linde kujutavad nad väga omapärases stiilis, põhiliselt täpikestest koosnevad pildid on ülimalt dekoratiivsed.
Üks mu tuttav oli ühel Põhja-Austraalia saarel administratsiooni esindajana tööl. Ta naine põgenes sealt 3 kuu järel. Ise pidas mees vastu 4 aastat. Kohalik valge krokodillikütt oli alati purjus ja ennustas, et ilma viskita läheb mees hulluks viie aastaga. Üle selle polevat keegi vastu pidanud. Lisaks troopilisele kliimale olid kohalikud põliselanikud täiesti rikutud valge inimese “hüvedest”. Nad jõid, mängisid kaarte, nuusutasid bensiini, varastasid ja kaklesid mis kole.
Ametnik kutsus vanemad välja ja jagas toidutalonge, et raharinglust vähendada. Poole tunni pärast tulid neli meest talle oma talonge müüma — süüa olevat metsas küll, vaja on viina, bensiini ja “mani” kaardimängu jaoks.
Inglise keelt oskas vaid üks 11-aastane laps, kes tõlgina tegutses, kuni ära uppus. Siis tuli joodikust kalur kutsuda, kes küsis iga tõlkimise eest pudeli viskit. Selle jõi ta kohe ära ja uinus poole vestluse pealt.
Ametnikupalk hoidis meest saarel peaaegu hullumise tähtajani — eespool märgitud 5 aastani.
Vahepeal oli aga seesugune juhtum, et Timitiva-nimeline mees tõi kotitäie raha ja palus üle lugeda. Miljon kakssada tuhat dollarit, teatas ametnik. Ohoh, anna siia, ütles Timitiva. See on palju, rahal ei loe kaal, vaid arv. Ise ma raha ei tunne, me mängime nii, et üks raha on üks raha, suurus ei loe. Aga miljoni kohta ütles üks, et see on palju. Paneme panka, pakkus ametnik. Ei-ei, see ei sobi, kogu saare raha on siin, öösel on vaja mängida — pole raha. Suur tüli tuleb. Hommikul tuli Timitiva ja küsis toidutalonge. Kõht on tühi, seletas ise. Sul oli ju miljon, imestas ametnik. Maha mängisin. Paljudel meestel natuke raha, nii palju ei ole kellelgi enam. Aga see on hea, ei olda Timitiva peale kurjad.
Kas pole tuttav lugu? Pisarateni eestipärane, eriti kui meenutada õndsat sotsialismiaega. Sellepärast aborigeen maju ei ehitagi — põlema pannakse. Kadedus on kõikjal, isegi ürginimesel tõukavaks jõuks.
Valitsus on maju ehitanud. Need lõhutakse ära — polevat õhku. Uksed-aknad lendavad eest, külmemal ööl läheb tuleroaks puitosa. Jääb vaid katuseplekk.
Aborigeen istub ja magab liival, rohus on sitikad. Soojenduseks on dingokoer. Külm öö on “kolme dingo öö”.
Pärismaalane on looduslaps. Temas pole kurjust selle sõna rafineeritud mõttes. Ta võtab loodusest, mis võtta on, ja rändab edasi. Tagasi jõuab ta 25 aasta pärast. Siis on jälle küllalt juurikaid ja jahiloomi. Kindlaid paare hõimus eriti pole, ka lapsed on ühised. Kaasaegsemad abielluvad siiski ka ametlikult. Linnastunud inimesed ei talu valgete toidusedelit — nad tüsenevad ja haigestuvad. Vanglas aborigeen sureb. Minu viimase Austraalias olemise ajal oli üks surm ja üks enesetapp, mis suure pahameele esile kutsus. On ju teada, et must mees ei ela vangistuses kuigi kaua. Tegu oli mõlemal juhul vaid kahe nädalaga. Kuidas siis eluaegset vangistust üldse mõista — sel pole ju mõtet.
Aborigeen on lihtne, sõbralik ja heasüdamlik inimene, aga linnas ei soovitata temaga suhelda. Narkouimas või purjusolekus nõuab ta raha, on parem eemale hoida. Ähvarduse puhuks võiks paarkümmend dollarit taskus valmis olla.
Kõige õigem oleks, kui valitsus jätaks nood inimesed rahule — elagu igaüks oma elu. Raha ei too rahvale alati õnne, sest selle eest võib palju pahelist osta.
Muidugi on erinevates Austraalia osades pärismaalaste ristiusustamine ja tsiviliseerimine erineval tasemel. Minu toodud näited on ehk äärmuslikud. On aborigeene, kellel on mitu naist, ja neid, kel pole ühtki, on usklikke ja neid, kes pole eales Jeesusest kuulnudki.
Kui 1937. aastal oli põhjaterritoorium näiteks “patu, mure, kurja silma, liiva ja süüfilise maa”, siis praegu on seal kaasaegne linn Darwin ja pärismaalaste elu tunduvalt tänapäevasem. Pole haruldane, et vanaisa on kirjaoskamatu ja ei tunne kellagi, pojapoeg elab aga linnas ja klõbistab arvutiklahve.
Heaks sissetulekuallikaks on turistid. Igalt bussist väljunult küsivad mustad mehed Uluru kaljumäe juures 10 dollarit looduse reostuse maksu, kuid WC-d ega prügikasti pole mitme miili raadiuses ollagi.
Mõnekümne dollari eest võib osta bumerangi, mis on Hiinas valmistatud, kaabu, millel Tai firmamärk, või Taivanil tehtud võtmerõnga.
Didgeredoo on kohalike meistrite-termiitide töö. Selleks visatakse malakas termiidipessa, kes puu õõnsaks närivad. Jääb üle malakas maalinguga katta ja huulik lisada. Ongi madalat põrinat tegev puupill valmis! Ent see võib oma 120–200 dollarit maksta. Ja Bangkokis tuleb jama — uuritakse ja puuritakse, et mis see ikka on ja mida sisaldab. Narkotsi täis, ütlesin. Siis jäädi rahule — naljast saadakse igal pool aru. Mis siis, kui olekski olnud? Aga kes see neljale narkokullerile seltsiks minna tahab!
Must inimene muutub ajas ja kaotab vähehaaval oma esialgset palet. Lootus neid valge inimese moodi elama panna on luhtunud ja jääbki vaid pealik Angurwa moodi öelda: “Parim, mis te meie heaks teha saate, on — jätke meid rahule. Elage, kui kord tulite, aga ärge meid omasugustena lootkegi näha, oleme liialt erinevad.” See oli tark pealik, ta oli kaks aastat valgete koolis käinud.

(Järgneb.)