Aprilli lõpus kogunesid Tartu linna pensionäriorganisatsiooni
asutajaliikmed meenutama, kuidas kõik alguse sai. Kogunes neid 25,
nende hulgas ka kümmekond asutamiskoosolekust osavõtnut.
Kuidas leidsite Kodukotuse?
Vastus tuli üllatav: “Ajalehe kaudu.” Oleme juba unustanud
aja, millal meie pisikesed sõnumid kähku trükivalgust nägid.
Ja tollal lugesid küll kõik pensionärid ajalehte.
Mõned aastad enne NSV Liidu kokkuvarisemist moodustati riiklikul
initsiatiivil sõja- ja tööveteranide nõukogud, see
laiendas ka juba varem asutatud mitmesuguste pensionäriorganisatsioonide
võimalusi. Tartus oli palju noori pensionäre — endisi ohvitsere,
kes asusid uuendusliikumist õõnestama ja interrinnet looma.
Meie nõukogus oli töökeeleks vene keel.
Siis otsustasimegi, et peame tegema oma organisatsiooni ja jäägu
intrid omaette. Koos selle vajadusega tuli ka suur tahtmine teha ära
midagi kasulikku, andmaks pensionäridele avaramaid ja loovamaid tegutsemisvõimalusi.
Saime oma käsutusse väikese toa telefoniga, mis varem oli kuulunud
sõja- ja tööveteranide nõukogule.
Aino Sõstra: “Seda Kitsa tänava tuba ma mäletan. Ruumi
polnud Kodukotusel endalgi, küll aga toredad aktiivsed inimesed, kes
kutsusid appi kõiksugu asju tegema. Mäletan, et aitasin käsitöönäitust
ja taidluskontserti korraldada.”
Ene Pidim: “Ajalehe üleskutse peale toodi lausa unikaalseid asju:
telgedel kootud vaipu, punutisi, fileekardinaid, kauneid tikandeid ja pitse.
Oma kuulsad pitsid tõi kohale Ljubov Mitt isiklikult. Näitus
oli Kitsas tänavas ülemisel korrusel asuvas saalis, mis anti meile
paariks päevaks kasutada.”
Inimeste innukus on organiseerijaile kõige suurem ja oodatum tasu.
Aga haaravate ürituste korraldamine on päris raske. Kodukotus
on selles sünnitusvaevas olnud kogu aja.
Miks olete jäänud?
Kai Pantalon: “Siin selgus, et saan olla kasulik. Esimesel aastal olid
kõige suuremad üritused terviseankeetide täitmine ja üksikute
vanurite külastamine. Käisin kokku paaris tuhandes kodus.
Vanainimestel oli väga hea meel tähelepanu üle. Kuulasime
sadu inimsaatusi ja mälestusi. Kahjuks ei andnud ministeeriumi poolt
hästi mõeldud algatus midagi. Polnud võimalust inimesi
aidata. Paraku puudub Eestis sotsiaalregister tänapäevani.”
Johannes Kalits: “Minagi olin nende hulgas, kes asutamiskoosolekut
ette valmistasid. Väga meeldis innukus ja üksmeel. Nime valisime
kõigi demokraatia reeglite järgi. Kodukotus võitis hääletamisel
suurelt.”
Selgitasime välja Tartu pensionäride tervislikku seisundit ning
ravi ja ravimite saamisega seotud muresid. Tegime 1000 ankeeti, 700 saime
täidetult tagasi.
Liidia Laaneoja: “Kodukotuses on olnud askeldamist kogu aja. Siis tuligi
mõte, et oleks vaja ühingut ka nende eest hoolitsemiseks, kes
ise enam kodust välja ei saa. Rajasime puuetega eksmeedikute ühingu
Halastus. Meie liikmed ja hoolealused on 100-aastased ja sellele lähenevad
abi vajavad vanurid. Koostöö Kodukotusega on püsinud.”
Ekskursioonid olid meil algusest peale populaarsed. Küllap seepärast,
et organiseerijad ise olid reisihimulised, meil on olnud algusest peale
oma kutselised giidid. Algul Meeta Ilves, seejärel kuni tänaseni
Helgi Kahar.
Kohe esimesel suvel, kui ettevõtted enamasti veel tegutsesid, saime
sponsorluse korras nendelt busse ja tegime kolm ilusat ekskursiooni —
Noarootsi, Pihkvasse ja Paganamaale.
Pihkva ekskursioon oli ajalooline. Sõitsime hommikul välja Eesti
NSV-st ja saabusime õhtul taasiseseisvunud Eestisse. Piiril peeti
meid kinni ja ilusad sinistes mundrites eesti poisid tulid bussi, et meid
tähtsa sündmuse puhul õnnitleda.
Üksi poleks suutnud
Valve Rehema: “Mul on rõõm, et see meie üritus on
nii paljusid huvitanud, eriti hea meel on rahvaülikoolist, reisidest
ja keeleõpperingidest.”
Õie Kivimaa: “Minule on meeldinud Kodukotuses see, et on osatud
püstitada eesmärke ja neid ka visalt ellu viidud. See organisatsioon
tunneb, austab ja kaitseb pensionäride huve.”
On ka selliseid, kes küsivad, kas siit mingit ainelist abi ka saab.
Oleme kõigile avameelselt ütelnud, et selleks meil võimalusi
pole, üritustest osavõtjad kannavad ise kõik kulud.
Meile on ette heidetud, et oleme laisad sponsoreid otsima. Ometi oleme toime
tulnud. Oleme õppinud raha lugema ja arvet pidama. Meid on juhendanud
nii linna rahandusosakond kui ka maksuamet.
Vahel on juhtunud ka imesid. Meie esimesel suvel Kitsas tänavas läks
kord uks lahti ja sisse marssisid kaks noormeest. Nemadki olid lehest lugenud,
et teeme pensionäriorganisatsiooni. Seepeale kallasid nad kilekotist
lauale hunniku raha ja ütlesid, et noorte jooksuklubi Hellas tahab
pensionäre aidata. Nemad lahkusid ja meie jäime raha lugema —
oli mitu tuhat rubla.
Esimesel aastal küsisime mitmelt ettevõttelt abi. Saime raha,
mööblit, nõusid, sisustust. Aga ühe ettevõtte
ametiühingu esinaine võttis meiega ise ühendust. See oli
õmblusvabrik Sangar, kes pakkus oma abi. Mitmed inimesed tõid
meie käsitööde näitusmüügile Kodukotuse jaoks
kingitusi. Polikliiniku juhataja Sigrid Aru andis raha.
Palju pensionäre tuli meile appi, kui saime Fortuuna tänavasse
uued ruumid. Tegelikult oli see täielikult amortiseerunud, lammutamist
ootav hoone. Kuid ruumi oli seal palju. Küsisime abi Tartu Majalt.
Tookordne juhataja Olari Taal oli väga mõistev. Tegi ära
remondi ja maksis poole sellest ka kinni. Ülejäänu saime
Tartu Kaubamajalt ja Lõuna Kõrgepingevõrkudelt.
Tartu Majaga kujunes meil hea kontakt seoses meie ettepanekuga ehitada Tartusse
vanurite maja. Alles eelmisel aastal oli see üritus lootusetuks tunnistatud
ja kõigist kapitaalehituse plaanidest maha kriipsutatud. Sotsiaalosakond
laiutas käsi, aga O. Taal oli huvitatud, sest uutes oludes oli firmal
tellimusi tarvis. Ka tollane linnapea Ants Veetõusme oli päri
ja poolteise aasta pärast said vanurid 40 tuttuut mugavustega väikekorterit.
Oleme ikka kiidelnud, et ainuüksi selle asjaga tegi Kodukotus pensionäridele
suure teene.Tabasime õige hetke. See on Tartu ainus vanurite elamu.
Kokkuvõtvalt rõhutaksin, et vast Tartu suurim eripära
(?) ongi see, et linnavalitsus, olenemata võimul olevatest erakondadest
ja ametites olevatest juhtidest, on meist alati hoolinud. Kui me neli aastat
hiljem saime uue ja hoopis mõnusama kodu, ei pidanud me enam ise
remontijaid otsima. Linnavalitsus tegi selle ära.
Kodukotus on arenenud tasapisi ja igal aastal on mingi uus valdkond juurde
tulnud. Ka praegu on midagi haudumisel, kuid vara veel rääkida.
Suuremaid tegemisi suutsime nimetada, kuid mõningad lüngad siiski
jäid. Sellepärast pisut kronoloogiat:
• 20. dets. 1990 Kodukotuse asutamiskoosolek 35 osavõtjaga.
• Esimene suurüritus oli taidluskontsert ja käsitööde
näitusmüük Sinimandrias.
• 10. dets. 1992 toimus esimene aruande- ja valimiskoosolek. Liikmeid
290.
• 1993. a. alustas tegevust rahvaülikool.
• 1994. aastast algasid pensionäride teatriabonemendid ja pensionäre
asus nõustama kogenud jurist Salme Lill.
• 18. jaan. 1995 oli teine aruande- ja valimiskoosolek. 590 liiget.
Alustasime regulaarsete tantsuõhtute ja kohvikklubiga.
• 1996. aastal andsid uued ruumid võimaluse huviringidele.
• 15. jaan. 1997 kolmas aruande- ja valimiskoosolek. Selleks ajaks
oli liikmeid 700.
• 1997. a. detsembris sai valmis Kodukotuse laulik.
• 21. jaan. 1999 oli neljas aruande- ja valimiskoosolek. Liikmeid 800.
LEHTE PÄRN,
asutamiskoosolekust
osavõtnu