Oskar Kruus —

Mälestusi kirjanikest

Oma Tartu-aastail puutusin kokku ka Kalju Kanguriga (1925–1989). Elasime lähestikku, mina Sõbra tänava keskosas, tema Tähe tänavas, Sõbra tänavaga ristumisest paar maja kesklinna poole. 1940. aastate lõpul ja 1950-ndate algul käis ta Tartu Noorte Autorite Koondise koosolekutel, mis toimusid Õpetaja t. 12. Seal asus Kirjanike Liidu Tartu osakond, mille sekretäriks oli tollal luuletaja Erni Hiir. Hiire klubiks seda kutsutigi, halvustada tahtjad nimetasid seda ka Hiire uruks, ajakirjanduses tituleeriti enamasti Kirjanduse Majaks. Enne okupatsiooniaega oli see maja kuulunud kunagisele peaministrile, juuraprofessor Jüri Uluotsale. Teda ei tohtinud tollal mainida. Vist ei teadnud me sedagi, et J. Uluots oli juba 9. jaanuaril 1945 Stockholmis surnud.
NAK ehk Noorte Autorite Koondis oli üks peamisi kirjandusse pääsemise vahendajaid, küllap seepärast ka Kalju Kangur seal koosolekutel istus. Sõna ta ei võtnud, arutluste ägedus teda ei nakatanud, sõnakõlkse ta ei osanud. Vist ei vajanud ta ka kirjanduslikku seltskonda nagu teised, kellele Hiire klubis käimine muutus harjumuseks. Erni Hiir armastas koosolekuid pidada, vanu kirjanikke elas aga Tartus vähe ning mitmed neist (Betti Alver, Oskar Luts, Peet Vallak ja tema tõlkijast abikaasa Marje Pedajas, Agnes Taar, Anna Haava) ei käinud Õpetaja tänavas. Tartu osakond pidi aktiivselt tegutsema, niisiis olid noorte koosolekud olulised, koondise juhatus pidi varakult esitama oma tööplaani ning hoolitsema ka selle täitmise eest. Paljudel koosolekutel loeti ette luuletusi ja arutati neid, püüdes parandada kohmakaid väljendusi ja halbu riime. Kuid head luulekooli Tartus ei kujunenud, sest ka õpetajad polnud kõige paremad. Erni Hiir vaevles suurte sõnade ja kunstlike väljendite küüsis, nii et Endel Nirk pärast Tartust lahkumist süüdistas teda koguni luulekeele risustamises. Teine luuletajast õpetaja Feliks Kotta oli aga Venemaalt tulnud ega tabanud alati eesti keele peenemaid nüansse. Aira Kaalul oli vist vähe aega, noortega ta ei tegelnud ning koosolekutel käis hoopis harva. Küllap oleks luuletamist võinud paremini õpetada Betti Alver, aga teda peeti kodanlikuks ning arvati, et ta võib noortele avaldada halba mõju.
Trükis avaldamiseks vajas ka K. Kangur soovitusi ning nii arutati paar korda temagi värsse.
Need olid heade riimidega, tal tulid kenasti välja sonetidki, millega teised maadlesid kui lohemaoga. Küll sai juhendaja talle ette heita ideelisi puudujääke ja kaasaja elust mahajäämist. Kanguri luuletusi avaldati ajalehes Edasi, koostati ka kirjanduslikke lehekülgi. Teiste noorte autorite luuletusi oli toimetajatel vaja parandada, Kanguri omi mitte. “Lauluga Stalinist” pääses Kangur 1949. aasta Loomingu jõulunumbrisse ning ka kahel järgmisel aastal avaldati seal mõned ta luuletused.
Kalju Kangur oli pärit Lõuna-Tartumaalt Vana-Kuuste külast Kaasiku talust, mis teatmeteose “Eesti talundid: Tartumaa” (1939) andmeil oli ainult 21 ha suur. Ma ei tea, mida luuletaja vanematele Jaan ja Juliana Kangurile süüks pandi, kuid nad olid oma talust sunnitud lahkuma juba 1945. aastal. 1951. aasta kevadel tuli Tallinnast Erni Hiirele käsk Kalju Kangur kui “kulaku poeg” Noorte Autorite Koondisest välja visata. Valeeria Villandi on Kanguri nekroloogis maininud, nagu toimunuks Kanguri väljaheitmine mingil koledal koosolekul, mina midagi säärast ei mäleta. Minu meelest andis Erni Hiir korralduse koondise juhatusele Kangur välja heita vaikselt ning niisama vaikselt kirjutati koondise protokolliraamatusse rohelise tindiga lühike protokoll selle kohta. Kangurit võidi peale päritolu süüdistada küll selles, et ta on avaldanud luuletusi Saksa okupatsiooni ajal Postimehes. Korduvalt on sel puhul (ka K. Kangur ise) mainitud 1943. aastat, kuid tegelikult on tema apoliitilisi värsse Postimehes trükitud juba 1942. aastal. Igatahes katkesid mitmeks aastaks K. Kanguri käigud Õpetaja tänavasse. Kuid vahel tuli ta mulle Tähe tänaval vastu, pikk ja kõhn, sinine kaabu peas. Vahetasime mõne lause. Paar korda olen käinud ka Kanguri Tähe tänava toas, mis asus ühes Tartule iseloomulikus puumajas teisel korrusel, nagu neid on kirjeldanud Bernard Kangro oma Tartu-romaanides. B. Kangro viimane elukoht Emajõelinnas asuski K. Kangurist vaid mõned majad keskuse poole.
Kalju Kangur armastas selitada diivanil, pliiats ja paber käeulatuses. Siin ta luuletused sündisidki. Muidugi käis ta selja sirutamiseks jalutamas, kõndis aeglaselt Ropka poole.
Stalini surm tõi pöörde ka Kanguri elukäiku, 1955. aastal pääses ta põlu alt. Ta tõlkis usinasti luulet, peamiselt vene keelest, ta on eestindanud rohkesti Puškinit ning XX sajandi alguse moderniste (A. Blok, V. Brjussov, A. Belõi, K. Balmont jt.). Ta luuletusi hakkas jälle nägema ajakirjanduses, peale lüürika kirjutas ta ka lasteraamatuid ja laulutekste. Ta püüdis kirjutada epigramme ja muud satiirilist luulet, andis välja koguni kogumiku “Vale mees vaadis” (1973), kuid satiir ei olnud Kanguri ala. Ta mõistis seda ka ise ning pöördus lüürika juurde tagasi.
1957. aastal ilmus tema debüütkogu “Mööda jalgteid”. Trükiti rohkesti arvustusi ning avalik tunnustus tõstis luuletaja tuju. Ta abiellus ning lahkus Tähe tänavast kesklinnale ligemale, suurde kivimajja Riia t. 9, kus elas ka Põldmäe perekond. Kanguril sündisid lapsed — Sigrid 1959.a. ja Tauno 1962.a. Kanguri ja tema pere suviseks elukohaks sai Kirjanike Liidu valduses olnud maja Peedul, kus suvekuudel viibis rohkesti kirjanikke. Mõned (Kersti Merilaas, Boris Kabur) elasid seal ka talvel. Elva oma männivaigulõhnaga oli varem aidanud teistelgi kirjanikel tervist parandada. Küllap see avitas ka Kalju Kangurit. Kuid 1988. aastal olid ta kopsud siiski juba nii haiged, et ta ei lahkunud enam kodust. Lumisel näärikuul kantigi K. Kanguri kirst Raadi surnuaia kabelist viimsesse rahupaika.
Ta oli juba 1979.a. lahkumissoneti kirjutanud:
Mind mäleta, kuid hetke naudi ise
ja tea, et surm on ainult olemise
üks teine, veidi harjumatum vorm.
Ma ei tea, kas ta sai oma silmaga veel näha esinduslikku valimikku “Sonetiraamat”, mis ilmus tema surma-aasta hakul. Küll võis ta rõõmu tunda oma lastejuttude kogumiku ilmumisest soome keeles (“Unia kristalliarkussa”, 1987).
Kalju Kangur on avaldanud kolm sonetivalimikku — kokku 230 sonetti, jättes seljataha varasemad sonetimeistrid Marie Underi ja Bernard Kangro.
Olen K. Kanguri viit luuletuskogu (“Mööda jalgteid”, “Üksainus rukkipea”, “Härmalõngad”, “Sonetid” ja “Portselantantsud”) arvustanud. Olen näinud Kangurit vaikijana ja vaatlejana, seda talle oma kirjutistes ette heitnud. Seda poleks mul maksnud teha. Kõik ei ole juba loomu poolest rähklejad ja rabelejad, luuletajaidki peab olema mitmesuguseid. Kangur on hea nüansitabamisega looduslüürik. Sütiste näitas nii oma linna- kui ka külamaastikes inimest, tema töötamist, Kanguri maastikud on inimtühjad. Kangur armastas vaikselt unistada. Tõsielu ei pakkunud talle seda, mida ta vaikne luuletajaloomus vajanuks. Vähest mõistmist on Kangur kohanud kriitikutelt ka hiljem. Veel 1985. aastal on noorema põlve kriitik Rein Tootma luuletuskogu “Sel sajusel suvel” puhul kirjutanud: “K. Kanguri värssides jääb suuresti puudu mõtteintensiivsusest ja tundeehtsusest: rütm kängitseb, ei võimenda sõnadetagust, ja riimid ahistavad.”