Oli 1926. aasta emadepäev väikeses Saaremaa koolis. Kõik emad olid sel puhul kooli palutud ja koolijuhataja pidas neile pidukõne ning lapsed esinesid laulude ja tantsudega. Kui esinemine sai läbi, tulid lapsed oma emade juurde ja kinnitasid neile sinililled rinda. Nende laste hulgas oli ka minu ema. Ja nende emade hulgas mu vanaema. Ta oli noor ja ilus ja tal oli seljas valgepõhjaline siniste lilledega pluus, mille juurde sinililled hästi sobisid. See pluus oli tal seljas ka siis, kui ta sügisel kalmule kanti. Kuus last jäid teda leinama.

Alustasin selle ühtaegu helge ja kurva looga seepärast, et selles on ka midagi üle aegade kestvalt kaunist. Ja et lisaks nukrusele vanaema varajase surma pärast — igatsesin lapsena vanaema nii väga, ehkki teda kunagi näinud polnud — on selles ka emadepäeva südamlikku soojust. Väikese kooli õpetaja ja õpilaste siirast austust ja tänulikkust ema vastu.
Minu ema ei palutud kunagi selleks kooli, et talle austust avaldada. Paar korda kutsuti küll, aga sellepärast, et ta tütar armastas tundides liiga palju lobiseda ja tegeles kõige muuga peale õppimise.
Mind kui ema ei kutsutud kordagi kooli. Mingil ajal käisin lastevanemate koosolekutel, siis aga polnud sinnagi asja, laps õppis eeskujulikult, käitus korralikult. Kui viimase klassi kevadel, enne lõpetamist, kooli läksin, sest oli tarvis lõpupeo korraldamises kokku leppida, ei teadnud ma isegi, kas mu laps õpib a- või b-klassis ja kes on tema klassijuhataja. Lõpuaktus toimus põhimõttel — kiiresti kaelast ära! — ja õhtul kihutasid noored linna teise serva saunapidusse, kus muidugi ei puudunud ka alkohol.
Ma ei tea täpselt, milline on praegu Eesti kool, näiteks Tallinna suur linnakool, nagu selles ise kunagi õppisin, aga ma loodan, et emadepäeva tähistatakse ka suurtes koolides, et sinna on kutsutud austamiseks päevakangelased ja et see kõik ei kanna kohustuslikkuse ja kaelast ära saamise märke. Aga paraku ma ei usu, et see nõnda on. Emad tulevad koolile meelde siis, kui lapsega on probleeme. Ja vanemate ühine vaba aja veetmine koos lasteaiaeast välja kasvanud lastega on meil pigem erand kui tava.
Ema-teema on pakkunud ainet muinasajast tänapäevani. Oma poega Horust imetav ja hiljem leinav Iris, Neitsi Maarja, kelle neitsilikkuses on muuhulgas nähtud lapse preseksuaalset suhtumist emasse (Jung), reeturi ema, sõduri ema jne.
Šveitsi psühholoog Ernst Aeppel, kes nagu üldtuntud psühhoanalüütikud Freud ja Jung tegeles sümbolite tähenduste lahtimõtestamisega, on oma raamatus “Der Traum und seine Deutung” (Zürich, 1943) ema ja lapse suhte kohta öelnud: “Oma ema kohalolekut tunneme meie elu algusest peale väga tugevasti. See kogemus täidab tervet meie lapsepõlve. Selle naise kuju, kellele kuulume rohkem kui kellelegi teisele, jälitab meid kogu elu. Füüsiliselt oleme me temast lahutatud, aga veel aastakümneid toidab ta meid oma muretsemise ja hoolitsusega.”
Kõige mitmekülgsemalt on ema defineerinud Carl Gustav Jung, kes talle omase jõulisusega on seadnud ritta nii positiivseid kui ka negatiivseid arhetüüpe. “Ema on jumalanna kõrgemas, kujundlikus tähenduses, eriti Jumala ema Neitsi Maarja /- - -/ ja veel laiemas mõttes on ta kirik, ülikool — alma mater—, ta on linn ja maa (nii see maa, mis toidab, kui ka isamaa), ta on taevas, meri, mateeria, manala ja kitsamas mõttes — põld, aed, kalju, koobas, puu, allikas. Ja lähemas tähenduses on ka ema- koda turvaline koopasarnane ruum, leivaahi, pada. Loomana on ema lehm ja üldse andev, abistav loom.”
Ent Jung on ema arhetüüpide hulgas nimetanud ka nõida, naispainajat, madu, hauda ja kuristikku. Esikohal on Jungi järgi siiski ema kui mõistus, headus ja hoolivus.
Kogu see ülimalt positiivsete ja kõikehõlmavate ning samas kurjust ja leina meenutavate arhetüüpide paljusus taandus tegelikult kahetisele emaduse võimalusele — emale kui elu andjale, hoidjale, lapse kaitsjale ja toitjale vastandub egoistlikust emaarmastusest pimestatud olend, kes liiga jõuliselt sekkub lapse ellu, kelle iseenesest väga inimlik ja hästimõeldud soov oma last võimalikult kaua ja võimalikult kõigest säästa käärib ümber lapse ahistamiseks ning piirab tema kujunemist iseseisvaks isiksuseks.
Ent on ka kolmas võimalus, millele pole osutanud Aeppel ja millest ka Jung oma helgeid ja süngeid arhetüüpe reastades mööda on läinud. See, et emal ei ole aega või jõudu või tahtmistki lastele pühenduda, et üha kiiremale elutempole alla jäädes lööb ta lihtsalt käega ja rabeleb edasi oma oravarattas.
Nõnda tundubki, et teatud eluhetkel võivad lapsed vanemate elus üle jääda. Samamoodi, nagu vanemad ikka enam ja enam jäävad üle laste elus, ei kuulu enam nende lähimasse maailma. Igaüks ruttab oma trajektooril, sügavam suhtlemine tekib sageli vaid siis, kui on mingeid probleeme. Alati isegi siis mitte. Ühiskond ja suhtumine ei ole arenenud nii kaugele, et osataks ema ja lapse vahelise usalduslikkuse püsimist vajalikuks pidada ja väärtustada. Sellele mõeldakse siis, kui midagi on juhtunud, kui laps on pöördumatusse kaugusse kadumas.
Emaduse ja noore pere väärtustamisest kõneldakse praegu tüütuseni. Rohkem muidugi seoses valimiskampaaniatega. Ja eelkõige sellepärast, et iga kõneleja saab sedakaudu kõige lihtsamalt ja nähtavamalt oma hoolimist demonstreerida. Ja aeg-ajalt, kui tekib mure eestlaste madala sündimuse pärast. Tegelikkuses tehakse vähe ära. Eesti rahva sündimuse madalseisust väljatoomiseks ei piisa ju, paraku, kõlavatest sõnadest ega pistelistest pisitoetustest. See on suur ja pikaldane protsess, terve üldrahvalik ettevõtmine, hoopis uutmoodi ellusuhtumine. Ent selle suhtumise kujundamise teel pole tegelikult astunud veel ühtki märkimisväärset sammu ei poliitikud, meedia ega rahamehed.
Kui keskajal laastas Euroopat must surm, katk, ja elanikkond kahanes väljasuremise piirile, siis esimesena tõttas kaotustest toibunud ühiskond väärtustama naist — ja eelkõige just emana, uute inimeste tootjana. Ilma et oleks tuntud mingeid keerulisi teooriaid, tehtud sotsioloogilisi uurimusi või peetud feminismiteemalisi teaduskonverentse. Kogu ühiskond mõistis otsekohe, kellele tuleb panus teha, ja tegutses intuitiivselt naise kui ema, pere ja laste kaitseks.
Ma ei taha muidugi võrrelda meie tänapäevast rahvastiku seisu katkujärgse Euroopa omaga ega alavääristada teoreetilist naisuurimust või statistikat, aga ma arvan, et tervete instinktide ajel tegutsemine on naisi alati aidanud ja aitab ka nüüd. Seda tõhusamalt ju, et nüüd kaasneb sellega ka naise haritus. Olukorras, mis meie rahva püsima jäämise seisukohalt võib mõne aastakümne pärast olla juba pöördumatult nukker, tuleks tegutseda kiiresti ja üksmeelselt. Kogu ühiskonna jõud peaks olema suunatud perekonna ja ema toetamisele. Sest positiivsed protsessid võtavad palju enam aega kui negatiivsed. Mitte lastetu beibe, jõudenaine või karjäärihull ei peaks olema meie meedia tähelepanu keskmes, vaid ema. Seda enam, et meil on ju nii kaunitaride kui ka nn. karjäärinaiste hulgas märkimisväärselt palju tublisid emasid. Ja emaduse ülistus ning toetamine ei peaks olema mingi ühe päeva kampaania, vaid pidev poliitika, suhtumise kujundamine.
Me räägime praegu palju sellest, et poliitikas peaks olema rohkem naisi. Iseenesest on see ju tervitatav, ent kümne iseseisvusaasta jooksul on kahjuks tulnud näha sedagi, et naisliikumise kaudu võimu juurde pääsenud naised ei teosta seal mingit mõistlikumat ega naisõiguslikumat poliitikat kui nende meeskolleegid. Veel hullem. Tihti kerkib võimule saanud naises esile just see külg, mida Jung iseloomustas negatiivsete arhetüüpide reaga.
Aastaid tagasi juhtusin esinema ühel seltsiõhtul, kuhu oli tulnud ka poliitikuid. Teiste seas tol ajal ja praegugi juhtivaid naispoliitikuid. Tegin ülevaate meie kultuuri, keele ja kirjanduse hetkeseisust ja tõdesin, et ei kultuur, keel ega kirjandus ole praegu ohus, et kõigil neil läheb üldiselt vägagi hästi, kuid kõik nad sõltuvad paratamatult ühest — eesti rahva arvust. Ja et just see tekitab kõige enam muret. Seepeale ütles üks naispoliitik, Riigikogu liige siis ja praegu, et asi pole sugugi nii hull. “Alati te näete kõike liiga süngetes värvides ja süüdistate meid,” pahandas tähtis daam. “Ega meie saa ometi kõiki probleeme lahendada.” “Meie” all mõtles too tuntud naisterahvas Eesti Riigikogu naisi.
Võib tõesti nii ollagi, et näen asju süngetes värvides. Inimkond ju välja ei sure. Vahest ei olegi varsti enam oluline, milline rahvus domineerib ennast Eesti Vabariigiks nimetavas koosluses ja kes keda integreerib ning kuidas riigikeelt pursib. Ütles ju üks meie ministreidki hiljuti, et tühja venelastel sest eesti keelest, peaasi, kui inglise keele selgeks saavad. Hoopis üllatav oli seda kuulda Isamaa partei juhtiva tegelase suust. Sama mõtet toetasid kärmesti mitmed meediamogulid. Peaasi, et on olemas mingi vabariik, mis oma elanikele, vähemasti osale neist, kenasti raha sisse toob. Peaasi, et minul on hea. Mis seal ikka. Vahest on seegi tervitatav mõttekäik. Ehk peitub selle taga soov, et oleks palju raha emadel ja lastel, isadel ja vanaemadel-vanaisadel ka. Kõigil inimestel.
Aga ometi tahaks, et Eesti riik oleks hea riik eesti emadele, et siia tuleksid tagasi südamlikkus, hellus ja armastus, mida üha enam kipub nappima. Et kõikelämmatav egoism ja kasuahnus ei muutuks nüüdsest peale meie elulaadiks. Et meil oleks jõudu, aega ja suuremeelsust üksteisest hoolida. Et lapsed austaksid emasid ja emad omakorda lapsi, sest ainult siis kasvavad üles inimesed, kes austavad teist inimest enda kõrval. Kes hoolivad.
MAIMU BERG